01.06.2008 – tiibetlasega trekkimas

Hommikune äratus oli jälle mingi kaheksa paiku. Kõigepealt pean ma ütlema, et igasugu emotsioone ja tegevusi oli nii palju, et ma olen täiesti läbi omadega… hommikusöögiks oli seekord puuviljad munaröstsaiaga, päris nämma… Muide ma lugesin vahepeal natukene igasugu tavade ja kommete kohta, tundub, et väga palju on imelikke jumalannasid – näiteks on eraldi mees- ja naissuguelundite jumalannad, aga märtsi lõpus on Shiva Raatri festival, mis on pühendatud kanepijumalale… selle festivali ajal on absoluutselt kõik pilves, ka kooliõpetajad.
Ühesõnaga peale hommikusööki veetsin natukene aega raamatutega ja üritasin otsustada, kuhu minna. Viimasel hetkel langetasin otsuse minna Shivapuri rahvusparki, mis asub 15 km Katmandust põhjas. Selleks, et oleks lõbusam linna minna, peksin hiinlased ka üles ja teele. Nemad läksid muidu Patani ja Bhuktapuri (tegin neile eile õhtul kõvasti reklaami). Sõitsime koos bussiga linna ja panin nad õige bussi peale edasi. Seejärel asusin otsima võimalust sõita bussiga Budhanilkanthasse, kust on hea koht matka alustamiseks. Küsisin paar korda suunda õige bussi suunas – inimesed on väga abivalmid ja tulevad kohe kaasa ja aitavad kas või õige bussi peale istuma. Sõitsin tuk-tukiga igal juhul põhja suunas minema, kui olime piisavalt kaua sõitnud, lasti mind maha ja näidati mikrobussi, mis oli päris täis. Lükkasin ühe varba bussi servale ja haarasin ühe käega konksust ja sõit läks lahti. Päris lahe on niiviisi bussist välja rippudes sõita, ühes käes LP ja kott üle õla rippumas, teine jalg on õhus bussist väljas. Einoo päris ekstreemne kogemus.
Kohale jõudsin aga ikkagi ilusti – seekord jäi tempel külastamata, sest mõtlesin, et teen seda tagasiteel, aga ei jõudnud siis. Sammusin vilkalt läbi küla rahvuspargi poole (vali joogiputka juures vasakpoole rada (otsetee) ja osta vett kaasa). Rahvuspargini on bussipeatusest umbes 2 km ning rahvuspargi ees on hiiglaslik värav valvurite ja piletimüügiputkaga. Pileti ostmisest (250 ruupiat = 40 EEK) ma ei pääsenud, sest ringi minemine tundus suhteliselt keeruline ettevõtmine. Üritasin vehkida oma pildiga ja väita, et tahaks piletit kehtivusajaga viisa lõppemiseni, kuid ei saanud. Pole parata. Väravast sisse minnes tuli sõjaväemeeste juures ära täita paberid selle kohta, mis on su passi number, elukoht jne.

Budhanilkantha küla

Kohalik põllumajandus

Matkarada oli täiesti äge, kivine ja mitte väga raske. Samas päike tegi natukene liiga ja alguses tundusid kaasavõetud veevarud liiga väikesed (2 l). Teeääres oli kergelt okastraati ja surnupealuu märgid, ei tea kas lihtsalt sõjaväe alad või ka kergelt mineeritud. Mingi hetk jooksid mulle järgi kaks sõjaväelast, väites et lähevad järgmisesse kontrollpunkti. Asi tundus juba algusest peale kahtlane, seega üritasin võtta külma ja ignoreeriva taktika mainides kohe vestluse sees, et olen abielus jne. Minu kahtlused said alust kui üks neist korraga plahvatas „I like you… gimme sex”. Peatusin hetkega ja taganesin paar sammu eemale tehes kurja ja tigeda näo ning reageerides negatiivselt. Õnneks nad otsustasid selle peale tagasi alla minna. Ja ma olin ju täiesti korralikult riides… oeh.

Oht!!!

Mida kõrgemale ma jõudsin, seda ilusamaks läksid vaated. Korraga liugles rästik üle tee ja vahepeal sahistasid kõrgel peakohal ahvid (samas ilmusid vaid hetkeks, nii et pildistada ei saanud).

Vaade Katmandu suunas

3 km pärast jõudsin suhtelist järsu trepi juurde, kus istusid vana naine ja poiss. Ma olen juba nii harjunud tervitama kasutades „namaste”-d, et unustasin ära, et tõenäoliselt on tegu hoopis tiibetlastega. Igal juhul oli mu suund õige ja asusin lõputu trepi vallutamisele.

Stairway to heaven…

Nagi Gompa nunnaklooster

Vahetult enne kloostri juurde jõudmist tuli mulle vastu üks sõbralik mees, kes rääkis, et ta töötab kloostri juures ja tema ülesandeks on turistide õigele teele juhatamine. Hästi tore tüüp oli ja rääkis igasugu toredaid asju tutvustades mulle templit ja sealset eluolu. Kui ma ütlesin, et tahan minna mäetippu vallutama, siis lubas ta tulla ja näidata õiget rada. Üritasin sellest välja rabeleda, et tahan üksida rahulikult matkata jne, kuid ta ütles, et ta ei saa lasta mul üksida minna kloostri aladele, seal olevat palju võimalusi kuidas ära eksida. Kartsin, et ta küsib selle eest palju raha ja esinesin väitega, et mul seda ei ole. Selgus, et ma ei pea midagi kohustuslikult maksma, aga võin annetada pärast kloostrile vastavalt sellele kuidas mulle meeldis ja palju ma anda saan. Tavaliselt on mul selliste tegelaste suhtes eelarvamus, kuid seekord oligi tegu inimesega, kelle põhiline eesmärk oli õnnelik olla ja tundus, et raha on tema jaoks sekundaarse tähtsusega (kuid samas muidugi iga inimene peab millestki elama).

LP ütleb selle matkaraja kohta, et soovitatav on ainult väga kogenud matkajatele, tegu on raske rajaga, mille edasi-tagasi läbimine võtab 7 tundi + minek/tulek kloostri juurde. Mina, kes ma pole praktiliselt üldse see aasta matkanud ning Nõmme seiklusrajal peale 4nda raja läbimist ei suutnud edasi minna värisevate jalgade pärast, sain edukalt hakkama. Kahe tunniga üles. Rada oli alguse poole tõesti raske, suhteliselt püstloodis (LP järgi 800 m tõusu), kuid hiljem läks kergemaks. Ümberringi laius tõsine džungel, laulsid linnud ning teinekord oli tee ääres näha tohutuid iidvanasid puid. Tempo oli võib-olla natukene kiire minu jaoks, kuid samas aeg-ajalt sai pilte tehtud ja pidevalt rääkisime tiibetlasega juttu – küll budismist, tiibeti kultuurist, kuid samas ka eluolust Nepaalis ja Eestis. Tema oli töötanud juba kümme aastat siin rahvuspargis, enne seda ta tahtis saada arstiks (õppis 2 aastat), kuid selleks, et oma õpinguid lõpetada, oleks ta pidanud maksma 8000 dollarit (80 000) korraga, mida ta lihtsalt ei olnud võimeline tegema. Nüüd ta käib iga päev turistidega mäe otsas, mediteerib ja on õnnelik – tal on naine ja kolm last (üks neist adopteeritud). Oma laste puhul on tema jaoks kõige tähtsam, et nemad saaksid teha seda, mida nad tahavad, seega maksab ta erakooli eest, kus kaks vanemat last käivad. Aastas tuleb maksta umbes 10 000 krooni õppemaksu, millele lisanduvad näiteks riietusreeglitele minevad kulud – peavad olema mustad nahast kingad, pruunid kingad ja valged kingad, kindel vorm, õpikud jne. Nüüd plaanib ta minna isegi kuni kaheks aastaks Kanadasse, et teenida oma perele raha ja ehitada teine korrus majale peale (esimese on ta juba 10 aastaga ehitanud).

Ilus ju :)

Tippu jõudes oli ilm juba küllaltki kahtlane – pilvine. Muidu peaks sealt avanema suurepärane vaade Everestile ja kõigile teistele ümbruskonna mägedele, kuid selleks peab hommikul päikesetõusu ajal kohal olema. Siis on see imeline. Leppisime kokku, et üritan tulla tagasi mitmeks päevaks. Võib-olla tulen kunagi ka siia nunnakloostrisse vabatahtlikuks – õpetan inglise ja eesti keelt nunnadele ning nemad õpetavad vastu tiibeti ja nepaali keelt :) Vabatahtlikud saavad seal muidugi tasuta elada, süüa, trekkimas käia ja vist isegi ka Benij-hüpet teha (nii et kes sellist asja teha tahab, täitsa saab :) ).

Džungel

Džungel vol 2

Mägi ise oli 2725 meetrit kõrge ja üleval on koht, kus algab Bagmati püha jõgi (enamik Katmandust saab sealt oma joogivee). Seal on allikad ja saab juua värsket mõnusat mäevett (soovitan kõigile). Eraldi skulptuur on pühendatud mehe riistale ja naise vagiinale (elusees ei usuks seda, kui lihtsalt peale vaadata) ning läheduses elab püha mees, kes on seal juba 35 aastat elanud. Ta kutsus meid teed jooma, kuid kuna kiskus vihmale, alustasime tagasiteed.

Allikate algus

Ja vihma hakkas sadama. Tegu oli täieliku troopilise padukaga, millesarnast ma varem näinud ei ole. Saime täiesti märjaks ning alla minek oli natukene häiritud mudast ja voolavast veest. Natukene ekstreemi ei tee ju paha. Vihm kestis kuskil ainult tunni seekord (või jõudsime me lihtsalt piisavalt alla), kuid mussoonide ajal sajab niimoodi 17 tundi päevas (see aeg peaks kestma umbes kuu ning algama paari nädala pärast).
Alla minnes valisime väga järskusid otseteid, mu jalad olid juba natukene pehmed, seega libisemisoht aina suurenes. Alguses ei pidanud tiibetlane mind päris külla saatma (tal oli vaja minna tagasi kloostrisse), kuid lõpuks ta siiski tegi seda (kuigi ma vaidlesin vastu). Andsin talle 200 ruupiat ning ta oli muidugi väga õnnelik kuigi see on imetillukene summa, kuid ma tundsin ennest nii pahasti pärast – oleks võinud talle ikka rohkem anda (kuulsin alles pärast selle kohta, kuidas tal perega on jne, ning lisaks pool raha läheb kloostrile). Ilmselt ta ei oleks võtnud, aga kui mõni eestlane sinna läheb ja temaga matkab, siis ärge olge nii ihned kui mina :)
All külas kutsus ta mind enda juurde, et tutvustada oma peret ja juua tass teed. Nõustusin. Tal läks vahepeal kõht ka tühjaks, seega tegi tütar ruttu süüa ja see oli imemaitsev (üritasin piinlikult parema käega süüa). Vaatasime koos gloobuse pealt, kus Eesti asub ja lubasin talle külla tulla veel, et kogu perega koos õhtust süüa ja võib-olla minna suurt kuldset templit vaatama või matkama. Saime tõesti hästi läbi ning ta kutsus mind oma õeks – et me suhtleks ka pikemalt edasi. Sellised inimesed on lihtsalt nii head ja suurepärased, et ma kipun ikkagi arvama, et enamik inimesi ongi good by nature.
Muide, selles looduspargis on tõesti tiigreid – see mees on neid tihti näinud ja isegi pildistanud. Ahvid ja metssead on siiski tavapärasemad.
Ta üks tütardest saatis mind bussi peale ning alustasin tagasisõitu Katmandusse. Buss istus kohutavalt kaua ummikutes ja jõudsin kohale juba pimedas. Väga raske oli saada järgmist bussi/tuk-tukki Kalanki-sse (linnaosa, kus elan), kuid jälle aitas küsimine ja kohalikud panid mu bussi peale. See bussisõit oli suhteliselt kohutav. Tegu oli mikrobussiga, kuhu muidu mahuks vast 16 inimest, sees oli umbes 60 ja ma seisin ühe jala peal. Selgus siiski, et bussi mahub veel 20 inimest ja mu asendiks sai poolsildjas asend – buss oli nagu täies nii vertikaalselt kui horisontaalselt. Lisaks pidin tõrjuma piletimüüjat, kes „poolkogemata” pani käe mu sääre peale. Maha sain õiges kohas. Tagasi hosteli jõudes oli jälle elektrikatkestus – pesin küünlavalgel oma riideid. Hiljem tuli üks iiri tüdruk, kellega ma tuba jagan. Moskiitosid on liiiiiiga palju.