Hommikul tõusin vara ja sõin hotellis hommikust, ostsin teele kaasa kaks šokolaadi ja pudeli vett ning jalutasin eelmise päeva kohaliku poe juurde. Olin kokku leppinud, et ta sõber viib mind mootorrattaga Phedisse, mis on üks võimalikke alguspunkte trekkimiseks Annapurna alal. Maksin kütuse & transpordi eest 400 ruupiat (60 EEK), mis on muidugi kordades kallim kui buss, kuid mootorrattaga on ka mitu korda lahedam.
Vaade peale esimest paarisajameetrist tõusu
Lendasime läbi kogu Pokara ning võtsime suuna mägedele. Kuskil 30 km Pokarast asub koht nimega Phedi, kust alustasin oma rännakut. Alustuseks tuleb ronida ilmatuma hulk astmeid ülespoole – kohtasin ühte kohalikku tüdrukut, kes väitis, et tema arvates on seal väga ohtlik (ometigi oli temagi üksinda). Läbisin paar väikest küla ja otsisin üles õiged rajad riisipõldude vahel (tegelikult ära eksida on täiesti võimatu).
Kohtasin üht naist giidiga, kes oli teekonna pooleli jätnud, sest ta kartis kaane. Üldiselt põhiteema, millest vastutulevad inimesed rääkisid, oli kaanid. Antud juhul ma üldse ei imesta, et see naisterahvas tagasi tuli – ta kandis sandaale paljaste jalgade otsas – nii loll ikka olla ei anna. Sain ühe giidiga liikuva väikese grupi käest soolapulgad (riides sool bambuse pulkade külge kleebitud), mis osutus hiljem vägagi vajalikuks asjanduseks.
Riisipõllud ja orud
Phedi oli 1130 meetri kõrgusel, sealt tõusin Pothanani (2100 m), kus asus esimene kontrollpunkt. Sain ka kerge vihmasabina kraevahele ning kohtasin kontrollpunktis ühte prantslast (Pierre), kes oli samuti teel Annapurna baaslaagrisse (ABC – Annapurna base camp). Otsustasime teed jätkata koos. Tolkas (1700 m) tegime väikese pausi, sest hakkas sadama ja pakkisime ennast vihmariietusse (st kilekas selga ja kotile kaitse peale). Pierre ostis kohaliku tädi käest kanepit – ma küll ei jaga midagi, aga 20 ruupiat (3 krooni) 20 grammi eest on vist päris hea tehing (selline väike kotitäis). Kuulsin, et Prantsusmaal pidi see 200 eurot maksma. Kes teab :)
Rippsillal
Jätkasime teed täielikus paduvihmas. Treppidest said tõelised kosed ja paari oja ületamisega oli tõelisi raskusi (tegu oli pigem mudalaviini ületamisega). Meid saatis üks kohalik kutsa, kellel ei olnud vihma vastu mitte midagi. Jõudsime läbimärgadena Landruki (1565 m) ja otsustasime sinna peatuma jääda. Toad olid kenad ja hind inimese kohta oli 50 ruupiat (7 krooni). Päris soodne :)
Landruki hoov
Korraga pistis Pierre karjuma ja minu ülesandeks oli eemaldada kaan ta selja pealt. Leidis ka koha, kuhu ronida. Mul ei olnud ühtegi kaani, Pierre suutis veel kaks tükki oma riietel kondamas leida. Otsustasime, et edasipidi üritame liikuda enne vihma ja peatuda, kui sadama hakkab. Kõik riided olid märjad, samuti mõned asjad koti sees – vastik niiskus igal pool.
Teekond oli esimese päeva kohta päris pikk – ikkagi üle 1000 meetri tõusu ja lisaks sellele langusi ja väikseid üles-alla minekuid... kuskil neljast lõppes sadu ning pilvede vahelt ilmusid nähtavale mäed – ilmelised Himaalajad. Esimene pilk mägedele oli kõige lummavam – midagi nii ilusat annab otsida.
Õhtusöögiks sõin nuudlirooga (see jutt, et mägedes ainult daalbaati saab, ei ole tõsi) ning jõime esimese matkapäeva tähistamiseks ühe õlle (õlu ei ole kallim kui Katmandu kesklinna kohvikus). Pierre õpetas mulle mõned täringumängud – päris hea, kui mingi meelelahutus on sellisel retkel kaasas – ega õhtuti palju teha ei ole. Kella kaheksa paiku kobisime magama.
No comments:
Post a Comment