30.06.2008 – unine päev

Esmaspäev oli meie jaoks küllaltki unine päev – magasime kella kaheteistkümneni (keegi selle üle ei pahandanud) ning mängisime lastega kui nad koolist koju tulid. Õppimise osas on mõned väga tublid – harjutavad hoolega ning saavad asjadest aru, teised õpivad tuima näoga mingid laused pähe, ilma et nad mõistaks nende tähendust. Huvitav fakt on see, et lapsed käivad erakoolis – tundub, et lastekodu perenaine teeb tublit tööd, sest raha kokkuajamine 11 lapse jaoks ei ole just lihtne asi.
Daalbaat on päris okei, aga millegipärast ajab see sellise magusaisu peale et jube. Tõesti ei tea mida sellega ette võtta.

29.06.2008 – Pitsa tädi Laxmile

Juba varasemalt olime kuulnud, et eelmine lastekodus olnud vabatahtlik viis tädi Laxmi Thamelisse pitsat sööma. Seega ta nagu juba poolenisti eeldas, et meie seda ka teeme. Ega siis midagi, otsime üles koha, kust mikrobussid linna läksid ja 20 minuti pärast olimegi Thameli alguses. Tüütasime Laxmit natukene sellega, et istusime netis ja pärast võtsime suuna Roudhouse cafe suunas, mis on tuntud pitsakoht. Ühest pitsast jätkus kolmele ilusti, eriti kui kõrvallauas istuv tädi oma poole pitsast ka meile andis (üksi ei jaksagi normaalne inimene ühte tervet pitsat ära süüa :) ).

Peale pitsasöömist kiirustasime tagasi Balajusse (rajoon, kus elame), et jõuda lastele kooli vastu – arvasime, et nad lõpetavad kell kaks, sest praegu on eksamite aeg. Selgus, et tegelikult lõpetasid nad juba kell kaksteist ja olid ammu kodus – niipalju siis lastele kooli vastuminekust :)

Tagasi lastekodus olles jätkasime jälle samade tegevustega – mängimine, õppimine ja niisama lebomine. Küsisime luba, et kas võime õhtul linna mängu vaatama minna (vahepeal käib kohal perenaise poeg, kes räägib head inglise keelt) ning saime positiivse vastuse. Kella 19.30 paiku asusime teele – selgus, et busse see kellaaeg enam ei lähe ning asusime ise õiget rada otsima. Ekslesime natukene mööda kõrvaltänavaid ning kollasime tundmatutes kohtades kuni korraga avastasimegi ennast õiges kohas – jala minnes võtab Thamelisse minek aega võib-olla pool tundi.

Bruna heameeleks läksime alustuseks Iiri pubisse – mänguni oli tükk aega ja mul ei olnud midagi selle vastu, et võtta üks pint ja selle kõrvale üks korralik võileib. Pubis oli muidugi Iiri seltskond – Iiri suursaadik Nepaalis ja ÜRO Nepaali suursaadik, lisaks sellele veel mõned inimesed. Tuju aitas lõbusamaks teha ka kitarr, mis koheselt anti Bruna kätte (ta mängib päris hästi).

Mingi hetk ühines meiega üks hull tiibetlane, kes osutus üheks linna edukamaks ärimeheks. Ta tegi meile terve hulga õllesid välja ning lõpuks maksis meie eelnevad arved ka veel kinni (tõestamaks, et temale on see mitte midagi – tundus ka, et ega tal just rahalisi raskusi ei ole). Mina meeldisin talle eriti, sest talle tundus, et Eesti ja Tiibet on väga sarnases olukorras – nimelt Inglismaa tegevast sama praegu Eestiga, mis Hiina Tiibetiga. Purjus inimest on raske ümber ka veenda, seega ma väga isegi ei üritanud.

Mängu suundusime vaatama Northfield Cafe-sse (oli vist selline koht), kus oli üles pandud suur ekraan ning rahvas oli 100 %-selt Hispaania poolt, nagu meiegi. Saime kuskilt Carlsbergi hiiglaslikud mütsid ning peoks läks peale väravat – ootasime teist väravat, mida lõpuks ei tulnudki.

Peale mängu lõppu suundusime edasi The Club nimelisse klubisse, mis tundus täiesti talutav koht võrreldes eelmisel korral külastatud ööklubiga. Omanik oli ka täiesti normaalne tegelane, pakkus mulle klubi kulul mahla (tegelikult oleks muud ka pakkunud, aga kuna pidime varsti tagasi lastekodusse minema, siis mahl oli kõige õigem valik).

Klubi pandi kella neljast kinni, seega võtsime takso tagasi – või vähemalt üritasime võtta. Kauplesime hinna 150 ruupia peale ning alguses sõitsime täiesti õiges suunas. Korraga avastasime, et oleme täiesti tundmatus kandis – taksojuht kehtis õlgu ja ütles, et ta ei tea, kus antud koht asub. Meie ümber kogunes teisi taksosid, kes ka ei teadnud, kus koht asub (meil oli lastekodu visiitkaart). Lõpuks leidus üks, kes oli nõus meid ära viima, väites, et ta teab, kus see koht on. Ronisime teise taksosse ümber ning saime 5 minutit sõita, kui korraga kumm läks katki. Otsustasime, et lähme jala edasi. Küsisime inimeste käest teed ja kõik näitasid meile mingit suunda targa näoga. Peale paarikümne minutulist rännakut saime aru, et oleme teel täiesti valesse suunda (päike tõusis valelt poolt), seega võtsime mikrobussi ja sõitsime tuldud teed tagasi (bussid hakkasid juba liiklema selle aja peale). Hiljem tuli meil tõdeda, et Balaju on üks Katmandu linnaosa ning samuti üks linnakene väljaspool Katmandud – sellest ka segadus. Tagasi lastekodusse jõudsime alles hommikul kell kuus.

28.06.2008 – kino

Laupäev on ainus puhkepäev, seega lapsed kooli ei lähe. Päevad on väga pikad, üles tõustakse kell 6-7, süüakse esimest korda koolipäeval kella 8 paiku (laupäeviti kell 10). Laupäev on ka pesupäev – lapsi pestakse (vanemad pesevad ise) seebiga vooliku all õues (ei ole just väga atraktiivne lahendus). Torud nagu veevärgi jaoks on, aga vett ei ole. WC on läänepärane, aga vett peale tõmmata ei saa ja päeva lõpuks ujub seal liiga palju asju (ka lõhn on vastav).

Ras Kumari – kõige vanem tüdruk

Laxmi – alati rõõmus

Brunal tuli idee lapsed kinno viia – alguses kartsime, et see võib liiga kallis olla, kuid pilet kohalikus kinos maksab 40 ruupiat (6 krooni) ja kõigile lastele ei olnud piletit vaja – nad olid liiga väikesed. Filmi lasime lastel ise valida, mis oli võib-olla viga – valituks osutus film nimega „The real kickboxer”, nimi ütleb kõik. Nepaali kino puhul on imelik see, et kui tulevad pahad kangelased ja ründavad kedagi, siis hüppavad kuskilt välja head mehed ja selle peale rõkkab kogukinosaal meeletu aplausiga. Nii et kui uni tuleb peale, siis äratatakse uuesti üles. Filmi keskel on paus, et kõik saaksid pissil käia või kommi osta – meil oli lastele natukene küpsiseid.

Meie lapsed kinos

See pilt on niisama... kino WC tundus lihtsalt nii põnev koht :)

Tegelikult kino külastus on hea idee päeva sisustada, ega lastel palju asju teha ei ole. Lastekodus on üks Nepaali piljardilaud (kuidas seda kutsutaksegi?), kus žetoone nipsutatakse sõrmega. Lisaks sellele on erinevad pallimängud väljas ning aegajalt annab lugeda ühte suurt lasteatlast (väiksemad vaatavad pilte ja ütlevad asja nime inglise keeles). Saaks ometigi kuskilt lihtsaid lauamänge või muud sarnast – aga siin ei ole isegi kuskilt osta midagi. Kui kellelgi on häid mänguideid, siis ootan huviga :)

Õhtul sõime jälle daalbaati – daalbaat on siin päris hea, aga nad üritavad meid reaalselt riisist paksuks sööta. Muide süüakse köögipõrandal ja kätega – varsti ma ei teagi enam muid viise söömiseks :)

Peale õhtusööki on see aeg, millal päev on peaaegu läbi – võib rahulikult hinge tõmmata teadmises, et öörahu on kohe-kohe kohal. Tegelikult päev otsa lastega olla ei ole eriti väsitav füüsiliselt, küll aga vaimselt.

27.06.2008 – lastekodusse!

Selgus, et Bruna tuleb esimesel nädalal samuti lastekodusse – meid viidi ära kuskil kell 13.00 paiku. Lastekodu asub Katmandu põhjapoolses servas väljaspool ringteed ning lapsi on lastekodus üksteist – noorim on 3-aastane ja vanim 14. Alguses oli suur segadus – mis on kelle nimi jne, väiksemad lausa kartsid meid. Koguaeg on kohapeal „tädi” Laxmi ja vanem meesterahvas, kes on lastekodu omava naise abikaasa. See vanem meesterahvas teeb süüa ja on ka peaaegu koguaeg kohal. N-ö „ema” ehk lastekodu esinaine käib nädalas paar korda kohal. Meil on omaette tuba, mida saab ka lukku panna – muidu oleks vist päris keeruline – olla 24/7 lastega.

Tegelikult lastega on lihtne – õige pea hakkad nendega mängima ja kui asi õppimiseni jõuab, siis saab aidata. Esimene päev lastekodus oligi rohkem sisseelamine ja lastega tuttavaks saamine. Õpetasime lastele eesti ja iiri tantse ja mängisime väljas palli.

26.06.2008 – Pokara – Katmandu

Eelmisel õhtul oli saavutatud ajutine kokkulepe, seega hommikused bussid väljusid ning sain teele asuda Katmandu suunas. Protestisin vapralt selle vastu, et mind ei tahetud bussi katusele lasta ning esimese peatuse ajal ronisin üles. Ilm oli ilus, päike kõrvetav ning vaade bussikatuselt hea. Kuulasin muusikat ning 6-7 tundi Katmanduni möödusid kui linnulennul.

Vaade teel Pokarast Katmandusse

Liha sõidab!

Vaade bussikatuselt

Teekond ülesmäge

Kui me Katmandusse jõudsime, selgus, et streik ikkagi toimub ning bussid jäid peatuma enne linnapiiri. Ronisin maha ning jalutasin Kalankisse, mis on täpselt Pokarast tuleva tee ääres. Kõik olid väga imestunud, et bussid sõitsid ja ma jõudsin Katmandusse.

Võtsin mõnusa külma dušši – bussikatusel istumine on küll lahe, aga teeb sind väga mustaks. Peale seda otsustasin linna minna. Üks teine vabatahtlik – Jessica – tuli samuti koos minuga. Jalutasime, sest tänu streigile ei olnud mingit transporti – Katmandu oli kuidagi nii tühi ja vaikne ilma autodeta. Meile ligines üks rikša ja üritas oma teenuseid pakkuda – kui hind oli langenud 500 ruupia pealt 100ni, siis otsustasime, et korra võib ju sõita. Pärast kahetsesime – vaesele mehele oli see selline koormus ning tundsime ennast nii halvasti (ronisime enne kohale jõudmist maha). Muidugi hakkas ta seletama, et tegelikult on hind 100 näo kohta, lõpuks maksime talle 150 kahepeale.

Kohtasin juhuslikult Sarat, kes oli teise bussiga samuti Katmandusse jõudnud, ning leppisime kokku, et saame kell 20.00 Maya Coctail Bar’is kokku koos tema ja ühe argentiinlasega (kes oli tulnud Katmandusse hambaarsti juurde).

Lasin ennast ühel lendlehejagajal juhatada kohta nimega Kilroy’s, mis on Iiri restoran. Mulle meeldis see koht, sest ettekandjad olid nii sõbralikud ja ajasid juttu – lisaks sellele toodi mulle maja kulul suupisteid ning kogu teenindus oli suurepärane. Söök oli küll natukene soolane, aga ma ei lasknud ennast sellest häirida. Ajasin natukene juttu ka kõrvallauas einetava India kongressi saadikuga, kes tahtis mulle ühe joogi osta, kuid kahjuks pidin minema kohtuma Sara ja argentiinlasega.

Maya Coctail Bar on kindlasti mu number üks lemmik kogu Katmandus – istusime seal tunnikese ning jõime mõned meeldivad Daiquirid. Koos jalutasime Durbari väljakule, kust mul õnnestus kaubelda takso 150 ruupia eest (22 eek), vaatamata sellele, et oli streik ja öine aeg.

Tagasi hosteli jõudes oli keegi värava lukku pannud ja pidin tükk aega hõikuma enne, kui värv lahti tehti. Tüütu.

25.06.2008 – World Peace Pagoda

Alustasin hommikut sama einega, mis eelmine päev. Täna unustati mu müslisse müsli panna ja sõin piima banaaniga... väga huvitav :)

Võtsin ette teekonna World Peace Pagoda suunas, mis asus mäe otsas teisel pool järve. Ilma suuremate probleemideta jõudsin teisele poole järve ning üks kohalik aitas mul õige teeotsa üles leida. Ilm oli täiesti kuiv, aga mets oli kaane täis – lootsin, et selleks korraks on kaanidega ühel pool, aga kus sa sellega. Korra eksisin rajalkt kõrvale ja siis ründasid mind lausa hordid.

Tammikoht teel teisele poole järve

Korraga hakkas metsas suur kisa pihta – ahvikari märatses puuotsas ning mõned jooksid peaaegu üle mu jalgade. Ühesõnaga, ahve oli palju.

World Peace Pagoda

Ülesse ronimine võttis umbes tunni ning stuupa ise oli uhke – valge ja kuldne, säras päikese käes. Tagasi otsustasin minna lühemat teed pidi – alla järveni ja sealt võtta paadi. Paadisõidu eest küsiti soolast hinda (200 ruupiat – 35 eek), kuid eelistasin seda taaskohtumisele kaanidega.

Pokara teisel pool kallast

Phewa Tal

Tagasi järveäärsele alale jõudes tegin kahtlase tehingu ja ostsin endale mõned tiibeti meened – mul pole õrna aimugi, mis võiks nende õiglane hind olla. Üks mees müüs kuukiviga kõrvarõngaid, mis muidu pidid hõbedast olema – ei tea kas uskuda või mitte. Igaks juhuks jätsin siiski ostmata.

Kohtusin taaskord juhuslikult eelmise õhtu rahvaga – nad olid teel rattaid rentima, seega ühinesin nendega. 100 ruupia (15 EEK) eest saime rattad terveks päevaks. Sõitsime mööda järvekallast põhja poole ning tegime väikese joogipeatuse ühes külas. Seal kohtusime kahe muheda argentiinlasega, kellega koos läksime tagasi.

Väike rattasõit oli mõnus – kuigi rattad ei olnud just kõige mugavamad, kuid eks see ongi renditud rataste võlu – saad nad õhtul tagasi anda ja ei pea muretsema, miks või kuidas nad kriiksuvad. Ühel argentiinlasel läks natukene halvemini – tema pedaal tuli ära, aga ta maksis oma ratta rendi eest ainult 50 ruupiat, seega siit tarkus – kui maksta alla 10 krooni ratta rendi eest, võib tekkida ootamatusi :)

Jõeületuskoht jalgrattarännakul

Pärast läksime taaskord Moondance’i – mitte selle pärast, et seal väga head söögid oleks, vaid selle pärast, et seal on saadaval erinevad lauamängud. Proovisime erinevaid mänge ning üritasin meelde tuletada malet... peaks rohkem harjutama.

Lauamänguõhtupoolik

Õhtust sõime ühes Mehhiko kohas – valmistudes daalbaadiks tuleval nädalal sõin targu veel natukene kana. Samal õhtul kohtasin ka teisi vabatahtlike – mõned neist olid üritanud bussiga Katmandusse minna, kuid kuna streik oli täies hoos ei olnud bussidel lubatud liikuda. Busse rünnati ning aknad löödi sisse, isegi asju loobiti katuselt maha. Teed olid blokeeritud ning bussis olnud inimestel tuli jala tagasi Pokarasse minna (ähvardati buss põlema panna). Njah, kui on streik, siis on targem oodata – streigimurdjad ei meeldi kellelegi.

24.06.2008 – Pokara

Hommikul ärkasin esimest korda juba viiest vaatamata sellele, et planeerisin magada kaua. Suutsin siiski kuidagi kella kaheksani ära magada ning sõin hommikust hotellis. Suurepärane juusturöstsai, banaanipiimakokteil ja müsli (jälle banaaniga).

Jalutasin lihtsalt natukene mööda järvekallast ringi ning kohtasin juhuslikult teisi vabatahtlikke. Bruna ja Asling planeerisid minna hõljuma (ma ei teagi mis eesti keeles õige väljend oleks, aga hõljumine on kena sõna). Selgus, et nad ikkagi ei saa seda teha, sest ilm on halb – selle peale asusid nad muidugi protesteerima, mis on imelik, sest tegelikult halva ilmaga hõljuda on ohtlik – kui vihma sajab võid jääda ülesse „lõksu” ja surnuks külmuda.

Istusime natukene aega „Moondance” nimelises kohas ja jõime jäätisekokteili – ei olnud just suurepärane, see-eest Aslingi smuuti oli väga ok.

Jalutasin internetti ja peale seda sõin kanašnitslit juba tuttavas „Boomerangis”, mis seekord ei vastanud mu ootustele – aga võib-olla nad lihtsalt ei oska šnitslit teha siin. See-eest „Nepal Ice” oli tasemel :)

Vaade järvele Boomerangi restoranist

Boomerangi restorani suveaed

Nepal Ice

Pärastlõunal sõitsin paadiga järves asuvale saarele, et uudistada templit. Tempel oli tegelikult igav ja täiesti tavaline, saarel polnud teha suurt midagi. Samas, lihtsalt paadiga sõitmise pärast võis selle 25 ruupiat (4 krooni) kulutada. Ilm oli muide suurepärane – päikesepaisteline ja soe.

Järv kogu oma hiilguses...

Saarel järve keskel

Tagasi jõudes nägin Ryanit ja Sarat Moondance’s ning ühinesin nendega. Ryan õpetas Sarale parasjagu ühte lauamängu, vaatasin kõrvalt ning õppisin ka selgeks (kahju, et ma selle nime ei mäleta, aga Eestis peaks endale ka muretsema). Lisaks sellele oli neljast seitsmeni happy hour, mis tähendas, et kaks kokteili oli ühe hinnaga. Tore.

Õhtul läksime koos välja sööma, lisaks kanadalastele ja Pierrele tulid veel kaks prantslast, keda Pierre oli teel kohanud. Katsetasime kohta nimega „Once upon a time”, mis oli omaette kena – söök oli maitsev ning interjöör meeldiv.

Peale seda suundusime „Busy Bee”-sse, et kuulata live-muusikat ja ajada natukene juttu. Mulle ei mõjunud see varajane hommikune ärkamine hästi, seega ma väga kauaks ei jäänud.

23.06.2008 – Chhomrong – Nayapul (trekk 7)

Hommikul saime minema kella seitsmest. Laskusime pikalt allamäge ning otsustasime ära käia kuumaveeallikate juures. Mõnes mõttes oli see kahtlane otsus, sest varakult hakkas vihma tibutama ning allikad asusid potentsiaalselt kaanirikkas alas jõe ääres. Juba teel sinna sattusimegi kaanirünnaku ohvriteks. Õnneks mina suutsin nad enne mu tossudest kaugemale jõudmist minema peletada.

Org oma täies roheluses

Kuumaveeallikate juures hakkas tugevamini sadama ning ainuõige tegevus oli ronida sooja basseini. Kokku oli seal kolm basseini – kaks külmemat ja üks hästi soe. Ligunesime pool tunnikest vees ning seejärel pakkisime endale võimalikult veekindlad riided selga ning jätkasime teed. Kaane oli metsikult, mõned kukkusid puudelt ja teised hüppasid alt poolt ligi. Mina olin ainus, kes paaniliselt kontrollis oma tosse ja mütsi – võib-olla selle pärast ma ei saanudki ühtegi. Kanada tüdruk leidis ühe enda kaela pealt ja teise käe pealt, Pierre jalad olid väga verised. Järgmises peatuskohas kontrollisime hoolega riided üle – üks kaan oli roninud Sara (Kanada tüdruk) varvaste vahele ja paar tükki oli Ryani (Kanada tüüp) jalgadel. Ma tõesti imestan, et mul õnnetus pääseda ilma ühegi kaanita – soolapulgad olid asendamatud.

Pierre jalad peale kaane

Jätkasime teed mööda jõeorgu Nayapuli suunas – tee oli pikk ja väsitav – vihm jäi õnneks järgi ja päike tuli välja – mis oli hea kaanide mõttes aga halb kliima mõttes – nii kui päike on väljas on raskem edasi liikuda, higi tilgub ja väsimus hiilib ligi. Tegime paar otsepõiget mööda kohalikke radasid ning kuulsime, et kogu Nepaalis on käimas streik ja transporti Pokarasse ei ole. Me ei lasknud ennast sellest väikesest faktist heidutada ja jätkasime teed.

Sõime lõunat juba küllaltki Nayapuli lähedal ning tellisin riisiomleti, mis tegelikult tähendaski seda, et oli keedetud riis ja oli omlett – eraldi :)

Päev oli veninud pikaks ning kiirustasime, et jõuda enne pimedat Nayapuli. Viimases otsas hakkas jälle sadama – seekord paduvihma ning saime läbimärjaks. Selgus, et tõepoolest, mingit ühistransporti linna ei lähe ning asusime kauplema. Kütust saada ei olnud, seega pakuti meile meeletuid hindu (ühe auto eest 4000 ruupiat), käisime ringi ja kauplesime edasi – tunni pärast saime tehingu 400 ruupiat näkku, mis on muidugi ülemakstud, aga oli meie ainus võimalus.

Sõitsime kitsastes tingimustes – meie neljakesi taga ja esiistmel kaks kohalikku. Ühes kohas oli tee blokeeritud – kivide ja põlevate lõketega – ei tea kas see oli lihtsalt streikijate blokaad või maoistide oma, igal juhul lasid nad meid läbi.

Linnas jäin samasse hotelli, kus kanadalane Ryan, sain suure toa 200 ruupia eest, eraldi vannitoa ja vaatega. Tehing oli minu meelest suurepärane, omanik oli sõbralik ja koht ilus.

Peale dušši jalutasin netti ning läksime teistega meie hotelli sööma. Kana oli maitsev, banaanipiimakokteil veel parem. Lausa nii hea, et jõin kaks tükki (7 EEK tükk).

22.06.2008 – ABC – Chhomrong (trekk 6)

Hommik oli imeline – seekord ei olnud taevas üldse pilvi ning saime nautida Annapurna mägede kogu ilu. Päike tõusis vaikselt ning sõime rahulikult natukene hommikust. Kella seitsmest asusime teele allamäge – allaminek on palju kiirem, kuid see-eest ohtlikum (võimalus komistada teel jne).

Peegeldus väikeselt järvelt

Mägi esimeste päikesekiire küüsis

Teine mägi ka :)

Veel üks lumine tipp...

Kõige lumisem mägi

Veel peegeldusi

Peaks ikka endast ka mõne pildi panema:)

Jõudsime tunniga MBC-sse, sealt edasi jätkasime suhteliselt kiiresti, et ületada kahtlased sillad ja jõekesed enne vihma. Selline tempo oli võib-olla isegi natukene liiast, kuid plaanisime välja jõuda Chhomrongi, kust tulekuks kulus 2 päeva.

Sõime lõunat Bamboos ja jätkasime teed. Jalad muutusid juba natukene valusaks – alla minnes saavad koormust hoopis teised lihased kui üles minnes – seega pole ka midagi imestada. Meie õnneks ei hakanudki sadama – Chhomrongi jõudsime poole neljast – mis on väga hilja ühe matkapäeva lõpetamiseks.

Keerukas sillaületus

Premeerisime ennast mõnede maiustuste ja jookidega kohalikus külapoes ning võtsime ette viimased paarsada astet puhkemajani (otsustasime ööbida samas puhkemajas kus enne). Õnneks hull laulev hiinlane läks teise puhkemajja – kusjuures tädil oli tohutult energiat – kui meie puhkisime viimaste trepiastmete peal, siis tema pani meist mööda nagu tuulispask.

Puhkemajas peatusid kolm Austraalia hipit, kellest üks kudus, teine ladus kaarte ja kolmas oli lihtsalt kahtlane. Viimane oli vältimaks pileti ostmist läinud kontrollpunktist ringi läbi metsa, kandes ainult plätusid. Tema kirjeldus kümnetest kaanidest mööda jalgu ronimas ja verd imemas oli pooleldi nagu õudusjutt. Peab ikka tahtmine olema selle raha pärast lasta enda jalad ära süüa.

Magama läksime suhteliselt varakult, sest kõik olid kurnatud päeva teekonnast.

21.06.2008 – Annapuna baaslaager (trekk 5)

Hommikul olin ilusti viiest üleval, aga mida ei olnud oli mäed – pilved olid mattunud uduloori ja vaade polnud palju parem kui eelmisel õhtul. Ilm oli vastikult rõske ja külm, sooja ei andnud isegi suur Masala tee.

Leidsin endale ühe suure kivi, mille otsas istuda ja kuulasin muusikat. Enne kaheksat võtsin ette teekonna natukene ülesmäge – väike rada tõusis veidi kõrgemale ja ronis üles „kuristiku servale”. Vaikselt hakkas päike välja tulema ja hävitama pilvi – korraga ilmus nähtavale üks mäetipp, siis jälle teine. Kella 10ks oli praktiliselt kogu ümbruskond puhas ning sai nautida lumiseid mäetippe ning liustikke.

Juba varakult hakkas udu orust kerkima

Põhimõtteliselt on tegu suure maalõhega, mis on jääd täis ja kividega kaetud...

Vaade üle serva kuristikku

Ja päike tõi nähtavale esimese mäe!

Hetkeks ilmus päris suur lapp sinist taevast

Lumi!

Alt orust aga tõusis uduloor, mis mässis järk-järgult kogu ümbruskonna paksu vativaipa. Hakkasin kiiresti tagasi majakeste poole liikuma, kuid mõne hetkega oli uduloor nii paks, et tagasiteed oli päris raske leida. Siiski suutsin leida õige tee ning kui ma tagasi majakestesse jõudsin, oli kogu org jälle hallikas-valge, külm ja niiskust täis.

Ja vaid minutitega oli kogu org mattunud pehme uduloori sisse

Sõin lõunaks ühe Snikersi rulli vaniljekastmega, mis on tõesti Annapurna ala spetsialiteet (ma vist räägin sellest liiga palju :) ). Peale kahtteist jõudsid kohale kaks rändurit Kanadast, kes liikusid ka ilma giidita – nad olid juhuslikult kohtunud Indias ja otsustasid koos natukene trekkida. Lisaks sellele olid puhkemajas kaks hullu hiinlast, või kui aus olla, siis üks oli hull – vanem naisterahvas, kellele meeldis pidevalt lauda (ükskord kutsus ta oma laulmisega lausa laviini esile), vahepeal ta heietas midagi niisama, see oli veel hullem (eriti kui ta tegi seda öösel kell kolm).

Mängisime kanadalastega kaarte ja chillisime niisama – pärastlõunad on endiselt sellised rahulikud – seekord oli vähemalt kellega juttu rääkida ning kogemusi vahetada. Otsustasime, et läheme koos tagasi – seltsis segasem.

20.06.2008 – Himalaya hotell – ABC (trekk 4)

Sellel hommikul kell viis ei olnud mitte midagi näha – oli suhteliselt sombune ja kuuldavasti sealt kohast ei pidanudki mägesid nägema. Saime seekord teele juba 6.30, seega tegime edusamme.
Edasine tee oli suhteliselt ülesmäge – tõusime Deoralisse (3170 m) ja sealt edasi Machhapuchhare baaslaagri suunas (MBC). Sellel alal oli palju keerulisi jõeületusi (mõned sillaga ja mõned ilma) ja läksime üle ka mitmetest laviini kohtadest (ületasime paar korda ka lume, mis oli kaetud kividega).

Vahutav vesi

Väiksed ja suuremad ojad on vaja kuidagi ületada

Natukene kõhe?

Vaade tagasi tuldud teele...

Duššivõtmiskoht :)

Kosed, kosed & veelkord kosed...

Vastaskallas

Siin seal voolasid mägedest alla kosed ja maastik muutus rohkem juba alpilisemaks. Enne Machhapuchhare baaslaagrit (3700 m) olid mõned suhteliselt väsitavad kohad, kuid ilma suuremate probleemideta jõudsime kohale – ei mingit märki kõrgmäestikuhaigusest).

Tee kõrgustesse

Jää!!!

Nagu juba alpide moodi :)

Sõime lõunat MBC-s ja vaatasime, kuidas alt orust tõusis udu. Selleks ajaks, kui söömise lõpetasime, oli kogu ümbruskond mähkunud halli udusse (täpselt nagu õudukas).
Jätkasime teed ning 1,5 tunniga jõudsime Annapurna baaslaagrisse (ABC) (4130 m). Viimane osa teest oli suhteliselt lihtne ja rahulik, ainult nähtavus oli täielik null.

Soe tervitus saabumise puhul :)

Üleval baaslaagris oli küllaltki rõske – udu igal pool ja külmad tuuled ei teinud asja paremaks. Varusin heaga endale kaks tekki ning sõin ühe imemaitsva Snickersi rulli – see on siis Snickers küpsetatuna taignas vaniljekastmega – imemaitsev (ma ei taha teada kui kaloririkas) ning saadav igal pool puhkemajades.
Ajasime juttu paari giidiga ning uurisime kohalikke olusid. Õpetasime ühele tüübile, mis asi on google ja kuidas seda kasutada asjade otsimiseks. Õhtul ilm natukene selgines ning nägime natukene mägesid ja uudistasime maanihet (suur lõhe, mis läheb iga aastaga järjest suuremaks ning millesse maabuvad mitmed ja mitmed laviinid iga päev). Otsustasime, et veedame ühe päeva kohapeal, et saaks ka vaadet nautida (kui see mingi hetk ilmub).

Õhtused mäed...