Kell 8.00 läksime elevandiga sõitma – elevandi seljas on pukk, kuhu mahub 3-4 inimest, elevandjuht istub ees kaela juures (võiks peaaegu öelda, et kõrvade vahel). Sõit kestis 2-3 tundi ning tegime pika tiiru džunglis, ületades vahepeal ka mitu jõge. Nägime jällegi hulgaliselt kitsi ja ahve, vahelduseks oli üks üksik uitav nirk. Elevandiga džunglis liikumise eeliseks on see, et vaade on suurepärane. See-eest aeg-ajalt läheb elevant läbi puuderägastiku, nii et tuleb ette vaadata, et okstega vastu nägu ei saa.
Lõuna ajal käisime linnas ning ostsin paar puust kujukest (vantse ja teisi toredaid loomi). Lisaks sellele sain 20 krooni eest „Himaalaya” filmi dvd, mis pidid kuuldavasti hea film olema. Internet oli külas mõttetult aeglane ja kallis (60 ruupiat = 30 min).
Pärastlõunal külastasime Tharu hõimu muuseumit ja Tharu küla. Riisipeks oli täies hoos. Tharu inimesed erinevad teistest selle poolest, et nad olid kunagi immuunsed malaariale (kõik teised surid Chitwanis malaaria kätte ära) ja lisaks sellele joovad nad palju riisiveini.
Tüüpiline Tharu kunst
Riisipeks...
Käisime ka n-ö loodusloomuuseumis, kus saime teada, et džunglis elavad tegelikult 10 meetri pikkused boamaod ja muud kahtlased elukad. Viimase kohana külastasime imetillukest väljapanekut Chitwani rahvuspargi kohta, kus nagu vaadata ei olnud midagi, kuid see-eest suveniiripoest sain Nepaali noa (hästi kulutatud 60 krooni).
Need on mu toanaabri jalad - päikesepõletuse tagajärg...
Nautisime päikeseloojangut jõekaldal ja proovisime kohalikke hõrgutisi, et rikkuda ära oma isu õhtusöögi jaoks.
Päikeseloojang...
Peale õhtusööki sõitsime tagasi külla, et vaadata Tharu traditsioonilisi tantse. Tantse etendasid mehed (ka naiste rolle) ning enamike tantsude lahutamatu osa oli trummipõrin ja kepid (keppe löödi kõlava häälega kokku). Tants oli huvitav ja professionaalne – igav vaadates ei hakanud. Elevust tekitas hiiglaslik paabulind, kes daamidele roose jagas. Viimasest tantsust sai ka publik osa võtta – seda me ka tegime.
Paabulind...
No comments:
Post a Comment