Hommikul tundsin ennast suhteliselt suurepäraselt võrreldes eelmise päevaga, seega sai hoolega numbreid korratud (1-20 on peaaegu selge :) ) ja valmistatud ette klassiks. Õpetaja on suhteliselt segane – viskas meile uut materjali ette kausiga. Oleks, et ta oskaks õpetada, aga ei – ta ei seleta kunagi reegleid ja kirjutab tahvli peale asju valesti – st midagi mida teha ei tohiks (näited ei peaks olema selle kohta, mis on vale). Selgus, et nepaali keeles on erinevad vormid selle kohta, kui sa räägid endast vanema inimesega või noorema inimesega ning neid asju valesti kasutada on suhteliselt piinlik (n-ö teietada lapsi näiteks)... arvestades, et meist enamik töötab lastega, oleks ta võinud seda reeglit varem mainida. Seejärel õppisime kuidas moodustada liitlauseid, võtsime kiirelt üle lie lõpulised tegusõnapöördevormid (juhul kui sulle meeldib midagi, tahad midagi või vajad midagi) ja siis võtsime kõik toiduained, kellaajad ja nädalapäevad-kuud. Natukene materjali kahe tunni kohta eksole?
Ameeriklased väitsid, et nii palju materjali võtavad nad läbi kahe aastaga. Noh, minu meelest võiks vähemalt 2 nädalat aega olla selle omandamiseks :)
Kommilapsed (loe: tahavad kommi)
Pärastlõunal ootas meid ees üllatus – sõit Chobhari külla. Legendide järgi oli kogu Katmandu org kunagi suur järv, mida ümbritsesid kaljud. Kord tuli sinna jumalik Hiina pühak Manjushree, kes nägi järve keskel suurt lootuseõit kirkalt säramas. Ta lõikas kaljude vahele tee, et vesi pääseks minema ja ta saaks austada ja uurida lootuseõit lähemalt. Pärast kujunes järve asemele välja Katmandu org ning Chobharit mäletatakse kohta, kuhu hiina pühak lõhe lõikas. Tänapäeval on see ainus Katmandu orust väljaminev jõgi.
Chobhar’i kanjon
Sobiv koht matkamiseks?
Kohale jõudes on vaade tõesti ilus – jõgi all kitsaste kaljude vahel ja võimsad kaljud ümberringi. Ümbruskonnas on nii mõnedki koopad (sissepääs ainult giidiga) ning vaated maastikule on lummavad. Kui jõele natukene lähemale minna, on tunda jõledat haisu. Lähemalt vaadates võib näha, et jõe värvus on tõrvavärvi ning siin seal on prügi ja vahtu. Kogu Katmandu solk voolab sealt kaudu välja.
Lähedalt vaadates on see püha jõe kohta natukene liiga räpane...
Rippsillal.. kohalikega
Lõhe lähedal on Jal Binayaki tempel, mis pärineb aastast 1602. Tempel on üks tähtsamaid Ganeshi austamiskohti (Ganesh on elevandipeaga jumal, kes seisab rikkuse ja tarkuse eest ning on üks populaarsemaid hindu jumalaid). Eestlastele on võib-olla see fakt jäänud märkamata, aga Nepaalis on umbes 80 % hindusid ja alla 10 % Buddha kummardajaid (lihtsalt teadmiseks). Templi lähedalt läheb rippsild üle jõe, mis pärineb juba aastast 1903. Päris hästi kõigub, eriti juhul kui kohalikud külamehed seal peal hüppavad (et teha turistidele nalja) ja samal ajal tuleb üks mootorrattur, kellel on ka vaja üle pääseda (muidugi sõites). Sillalt saab vaadata, kuidas kohalikud külamehed ehitavad uut silda (autosilda), kõigutakse kõrgel jõe kohal ilma julgestuseta, redelid on pisikestest bambusevartest (üldiselt kõik konstruktsioonid on – ma ei saa aru kuidas need katki ei lähe).
Jal Binayaki tempel
Niimoodi tehakse Nepaalis killustikku (orjatöö)
Edasi ronisime mäe otsa, kus asub Adinath Lokeshwari tempel. Just sellel hetkel, kui kõige ilusamad vaated tulid, said mu fotoka akud tühjaks ja üllatus-üllatus – tagavaraakud ei olnud ära laadinud. Sellepärast ei saa ma siia panna kõige suurepärasemaid vaateid Katmandu linnale ja pilte kloostrist ja munkadest. Kole kahju :( Äkki õnnestub mul pärast laenata toanaabri käest tema pilte või hoopis külastada seda kohta veel. Kes teab.
Mulle millegi pärast lihtsalt meeldib see pilt
Adinath Lokeshwai klooster pärineb aastast 1640 ning on pühendatud punase näoga jumalale, keda austavad nii hindud kui budistid. Samas on tegu ikkagi budistliku kloostriga, mis kahjuks praegusel hetkel enam tegev ei ole. Kõige lummavad vaated peaks siit olema päikesetõusu ajal – kui selge ilmaga võib isegi Everesti silmata. Tempel (klooster) ise on kuldne ning särab rõõmsalt päikese käes, nagu seal elavad kolm munkagi (mungad ei ole kuldsed... :) ).
Maaliline maastik
Grupikas... parempoolne neiu on meie keeleõpetaja
Peale mõnusat pärastlõunat väljaspool linna suundusime 17.00 paiku tagasi Kalankisse (linnaosa, kus elame). Seltskonnal oli idee minna välja sööma, seega seda me ka tegime. Mu enesetunne ei olnud üldse hea, aga see ei tähenda, et ma midagi tegemata jätaks :D Ma ei tea kust neil need imelikud ideed tulevad minna mitte kohalikesse kohtadesse, aga keegi oli LP lugedes vaimustatud kohast nagu Dolce Vita. Eks me siis sinna ka läksime. Koht oli minu meelest suhteliselt mõttetu ja kallis, minu pasta oli keskpärane ja väike. Tiramisul polnud midagi ühist Itaalia tiramisuga, see oli pigem nagu kohupiimakreem koogiga? Ühesõnaga, seda kohta küll soovitada ei julgeks.
Osa rahvast tahtis kohe tagasi hosteli minna; meie koos ühe iirlase, sakslase ja ameeriklasega läksime veel kokteilibaari. Kaks kokteili maksavad 320 ruupiat (see on siis 50 EEK – kaks ühe hinnaga), ning ma pean ütlema et ananassi ja banaani daiquirid on siin suurepärased. Muidugi ei mõjunud nad nii hästi mu haigele kõhule (tundub, et mu kõht ei saa ikka aru väljendist just get over it!). Loodame, et see asi muutub.
Tagasi Kalankisse sõitsime taksoga (standardhind on 200 ruupiat endiselt). Netti ei ole, seega postitused hilinevad...
No comments:
Post a Comment