Sellel hommikul kell viis ei olnud mitte midagi näha – oli suhteliselt sombune ja kuuldavasti sealt kohast ei pidanudki mägesid nägema. Saime seekord teele juba 6.30, seega tegime edusamme.
Edasine tee oli suhteliselt ülesmäge – tõusime Deoralisse (3170 m) ja sealt edasi Machhapuchhare baaslaagri suunas (MBC). Sellel alal oli palju keerulisi jõeületusi (mõned sillaga ja mõned ilma) ja läksime üle ka mitmetest laviini kohtadest (ületasime paar korda ka lume, mis oli kaetud kividega).
Siin seal voolasid mägedest alla kosed ja maastik muutus rohkem juba alpilisemaks. Enne Machhapuchhare baaslaagrit (3700 m) olid mõned suhteliselt väsitavad kohad, kuid ilma suuremate probleemideta jõudsime kohale – ei mingit märki kõrgmäestikuhaigusest).
Sõime lõunat MBC-s ja vaatasime, kuidas alt orust tõusis udu. Selleks ajaks, kui söömise lõpetasime, oli kogu ümbruskond mähkunud halli udusse (täpselt nagu õudukas).
Jätkasime teed ning 1,5 tunniga jõudsime Annapurna baaslaagrisse (ABC) (4130 m). Viimane osa teest oli suhteliselt lihtne ja rahulik, ainult nähtavus oli täielik null.
Üleval baaslaagris oli küllaltki rõske – udu igal pool ja külmad tuuled ei teinud asja paremaks. Varusin heaga endale kaks tekki ning sõin ühe imemaitsva Snickersi rulli – see on siis Snickers küpsetatuna taignas vaniljekastmega – imemaitsev (ma ei taha teada kui kaloririkas) ning saadav igal pool puhkemajades.
Ajasime juttu paari giidiga ning uurisime kohalikke olusid. Õpetasime ühele tüübile, mis asi on google ja kuidas seda kasutada asjade otsimiseks. Õhtul ilm natukene selgines ning nägime natukene mägesid ja uudistasime maanihet (suur lõhe, mis läheb iga aastaga järjest suuremaks ning millesse maabuvad mitmed ja mitmed laviinid iga päev). Otsustasime, et veedame ühe päeva kohapeal, et saaks ka vaadet nautida (kui see mingi hetk ilmub).
Edasine tee oli suhteliselt ülesmäge – tõusime Deoralisse (3170 m) ja sealt edasi Machhapuchhare baaslaagri suunas (MBC). Sellel alal oli palju keerulisi jõeületusi (mõned sillaga ja mõned ilma) ja läksime üle ka mitmetest laviini kohtadest (ületasime paar korda ka lume, mis oli kaetud kividega).
Vahutav vesi
Väiksed ja suuremad ojad on vaja kuidagi ületada
Natukene kõhe?
Vaade tagasi tuldud teele...
Duššivõtmiskoht :)
Kosed, kosed & veelkord kosed...
Vastaskallas
Siin seal voolasid mägedest alla kosed ja maastik muutus rohkem juba alpilisemaks. Enne Machhapuchhare baaslaagrit (3700 m) olid mõned suhteliselt väsitavad kohad, kuid ilma suuremate probleemideta jõudsime kohale – ei mingit märki kõrgmäestikuhaigusest).
Tee kõrgustesse
Jää!!!
Nagu juba alpide moodi :)
Sõime lõunat MBC-s ja vaatasime, kuidas alt orust tõusis udu. Selleks ajaks, kui söömise lõpetasime, oli kogu ümbruskond mähkunud halli udusse (täpselt nagu õudukas).
Jätkasime teed ning 1,5 tunniga jõudsime Annapurna baaslaagrisse (ABC) (4130 m). Viimane osa teest oli suhteliselt lihtne ja rahulik, ainult nähtavus oli täielik null.
Soe tervitus saabumise puhul :)
Üleval baaslaagris oli küllaltki rõske – udu igal pool ja külmad tuuled ei teinud asja paremaks. Varusin heaga endale kaks tekki ning sõin ühe imemaitsva Snickersi rulli – see on siis Snickers küpsetatuna taignas vaniljekastmega – imemaitsev (ma ei taha teada kui kaloririkas) ning saadav igal pool puhkemajades.
Ajasime juttu paari giidiga ning uurisime kohalikke olusid. Õpetasime ühele tüübile, mis asi on google ja kuidas seda kasutada asjade otsimiseks. Õhtul ilm natukene selgines ning nägime natukene mägesid ja uudistasime maanihet (suur lõhe, mis läheb iga aastaga järjest suuremaks ning millesse maabuvad mitmed ja mitmed laviinid iga päev). Otsustasime, et veedame ühe päeva kohapeal, et saaks ka vaadet nautida (kui see mingi hetk ilmub).
Õhtused mäed...
No comments:
Post a Comment