Hommikul saime minema kella seitsmest. Laskusime pikalt allamäge ning otsustasime ära käia kuumaveeallikate juures. Mõnes mõttes oli see kahtlane otsus, sest varakult hakkas vihma tibutama ning allikad asusid potentsiaalselt kaanirikkas alas jõe ääres. Juba teel sinna sattusimegi kaanirünnaku ohvriteks. Õnneks mina suutsin nad enne mu tossudest kaugemale jõudmist minema peletada.
Org oma täies roheluses
Kuumaveeallikate juures hakkas tugevamini sadama ning ainuõige tegevus oli ronida sooja basseini. Kokku oli seal kolm basseini – kaks külmemat ja üks hästi soe. Ligunesime pool tunnikest vees ning seejärel pakkisime endale võimalikult veekindlad riided selga ning jätkasime teed. Kaane oli metsikult, mõned kukkusid puudelt ja teised hüppasid alt poolt ligi. Mina olin ainus, kes paaniliselt kontrollis oma tosse ja mütsi – võib-olla selle pärast ma ei saanudki ühtegi. Kanada tüdruk leidis ühe enda kaela pealt ja teise käe pealt, Pierre jalad olid väga verised. Järgmises peatuskohas kontrollisime hoolega riided üle – üks kaan oli roninud Sara (Kanada tüdruk) varvaste vahele ja paar tükki oli Ryani (Kanada tüüp) jalgadel. Ma tõesti imestan, et mul õnnetus pääseda ilma ühegi kaanita – soolapulgad olid asendamatud.
Pierre jalad peale kaane
Jätkasime teed mööda jõeorgu Nayapuli suunas – tee oli pikk ja väsitav – vihm jäi õnneks järgi ja päike tuli välja – mis oli hea kaanide mõttes aga halb kliima mõttes – nii kui päike on väljas on raskem edasi liikuda, higi tilgub ja väsimus hiilib ligi. Tegime paar otsepõiget mööda kohalikke radasid ning kuulsime, et kogu Nepaalis on käimas streik ja transporti Pokarasse ei ole. Me ei lasknud ennast sellest väikesest faktist heidutada ja jätkasime teed.
Sõime lõunat juba küllaltki Nayapuli lähedal ning tellisin riisiomleti, mis tegelikult tähendaski seda, et oli keedetud riis ja oli omlett – eraldi :)
Päev oli veninud pikaks ning kiirustasime, et jõuda enne pimedat Nayapuli. Viimases otsas hakkas jälle sadama – seekord paduvihma ning saime läbimärjaks. Selgus, et tõepoolest, mingit ühistransporti linna ei lähe ning asusime kauplema. Kütust saada ei olnud, seega pakuti meile meeletuid hindu (ühe auto eest 4000 ruupiat), käisime ringi ja kauplesime edasi – tunni pärast saime tehingu 400 ruupiat näkku, mis on muidugi ülemakstud, aga oli meie ainus võimalus.
Sõitsime kitsastes tingimustes – meie neljakesi taga ja esiistmel kaks kohalikku. Ühes kohas oli tee blokeeritud – kivide ja põlevate lõketega – ei tea kas see oli lihtsalt streikijate blokaad või maoistide oma, igal juhul lasid nad meid läbi.
Linnas jäin samasse hotelli, kus kanadalane Ryan, sain suure toa 200 ruupia eest, eraldi vannitoa ja vaatega. Tehing oli minu meelest suurepärane, omanik oli sõbralik ja koht ilus.
Peale dušši jalutasin netti ning läksime teistega meie hotelli sööma. Kana oli maitsev, banaanipiimakokteil veel parem. Lausa nii hea, et jõin kaks tükki (7 EEK tükk).
No comments:
Post a Comment