Hommik – jälle kell kuus üles ning teele (peale teed). Suundusime rännakule teise maakonda – Bhaktapuri regiooni ning külastasime ühte hindutemplit, mille juurde viis paarsada astet. Selline hommikune jalutuskäik ei olnud just kõige põnevam asi, mida teha – või võib-olla oli mul lihtsalt masendus malaariatablettidest :)
Tempel...
Kangatootmine... 
Külastasime ka kangatootmistehast (suured kolksuvad masinad) ning uurisime lähemalt hiiglaslikke kurke ja tohutuid tšillipõlde. Muide, mis siin umbrohuna kasvab on kanep. Kanepit on igal pool ja tohutult ja see kaevatakse üles, kui riisi maha panema hakatakse. Meie kanepiekspert Hollandist ütles, et päris korralik kraam on :) Me siiski piirdusime piltide tegemisega... ma mõtlesin, et peaks õhuvärskendaja asemel vood kohale riputama – päris hästi lõhnab. Muidu marihuaana pidi olema illegaalne, välja arvatud siis, kui on festival ganjajumala auks – siis on seadusega ametlikult lubatud.
Tagasiteel jõime teed ja lugesime hommikusi ajalehti – selgub, et transporditeenuste ametiühing otsustas tõsta kõigi transporditeenuste hinda 30-40 %, mis on väga kõva hinnatõus. Maoistid möllavad siin-seal, blokeerides teid ja tundengid protestivad hinnatõusu vastu tänavatel (ma ei ole veel näinud). Paljud bensiinijaamad streigivad, sest nad ei saa piisavalt kütust ja nende turvalisus ei ole tagatud. Diisel maksab 100 ruupiat liiter (natukene alla euro) ja bensiin 130 ruupiat (miski 20-21 EEK?). Nagu kallim juba kui Eestis. Ma mässaks ka kui ma kohalik oleks.
Jõudsime tagasi just õigeks ajaks, et riisi süüa (hommikul 5 tundi mööda külasid käia on päris hea trenn, huvitav, palju ma üldse kaalun :) ). Ja taaskord oli meil vaba päev (st vahemikus 12.00 - 19.00 ei olnud mingeid tegevusi).
Läksime koos Lauraga küla peale, hollandlane jäi majja magama. Esialgu võtsime ühe coca restoranis ning asusime seal suhtlema kohalike inimestega. Siin külas tunnevad kõik kõiki. Kuulasime juba tuttavat laulu filmist „Jannat” ja ajasime niisama juttu.
Pärastlõunal jalutasime lastekodu juurde ja seltsisime prantsuse vabatahtlikuga, kellega koos läksime lastele kooli järgi ja pärast aitasime neil teha kodutööd ja mängisime koos. Lapsed on toredad, võtsid meid kohe omaks ning hakkasid meid oma suurteks õdedeks kutsuma. Aeg lendas väga kiiresti ning korraga märkasime, et kui tahame jõuda veel külla Laura eelmise päeva perele, peame kohe minema.
Lippasime teise küla otsa, kus meid juba oodati. Perenaine oli tore naisterahvas, pakkus meile cocat ning koos vaatasime fotosid ja laste kooliraamatuid (erakoolides on lastel väga rasked ülesanded juba esimeses klassis).
Proovisime selga ka traditsioonilist Nepaali (abielus) naise riietust (miks mul küll praegu see nimi meelde ei tule) ning perenaine tegi meile kohe ka tõelise Nepaali naise „look”’i. Väga vahva oli ja ajataju kadus veelgi rohkem ära. Pidime olema tagasi Sulavi juures kell seitse, seega juba pool kaheksa jooksime tagasi ta maja poole.
Ja mina perega...
Õhtul oli meie jaoks ette valmistatud „kultuuriline tantsuprogramm”, mis tundus natukene… pigem isegi rohkem kui natukene… kunstlik ja turistikas. Kohalikud tüdrukud tantsid nepaali muusika järgi tantse ja laulsid (ainult meile). Muidugi kena oli, aga mitte päris naturaalne nagu. Meie nende tantse õppida ei saanud, see-eest saime nendega koos nepaaliremixi järgi tantsida.
1 comment:
Niiice! have a green week!
Post a Comment