Hommikul üritati meid taaskord maha jätta – väga kahtlane kuidas keegi ei märka, et meie puudu oleme. See-eest pidid nad meid bussis ootama (pole hullu eksole). Meile oli renditud päris oma buss sildiga „tourists only”.
Esimesena võtsime suuna Pashupatinah templi suunas, mis on üks hindude kõige olulisemaid templeid. Tempel on pühendatud Shivale, kes on nii looja kui hävitaja. Mitte-hindud ei pääse põhitemplisse sisse, kuid see-eest saab ukse vahelt vaadata Shiva kuldse pulli tagumikku. Väidetavalt saavad nüüd ka nüüd puutumatud (Dalit) templisesse sisse (alates 2001), kuid kohalikud väitsid, et päris nii see ei ole.
Pashupatinath
Legendi järgi puhkas Shiva kunagi metsas ning teised jumalad hakkasid teda taga otsima. Lõpuks leiti Shiva põõsast kuldne sarv otsa ees. Suure vaevaga püüti ta kinni ning üritati sarve pidi kinni siduda. Sellel hetkel purunes sarv kolmeks tükiks ning üks tükk lenda üles ja sellest sai taevas, teine kukkus maha ja sellest sai maa ning kolmas jäi jumalate kätte, kes selle endaga kaasa võtsid.
Mõtlik ahv
Näljane ahv
Meie jalutsime edasi Bagmati jõe juurde, kus toimuvad põletamistseremooniad. Bagmati jõgi on püha, ning hindudel on tavaks end selle kaldal põletada lasta ning tuhk lendab sealt otse jõkke (samuti kõik, mis ära ei põle). Eraldi kohad on rikaste inimeste põletamise jaoks (templi juures) ja vaesematele on lihtsalt kohad jõe ääres. Kui meie sinna jõudsime, siis kolm surnukeha juba põlesid, üks pandi põlema meie silme all. Hindude rituaali kohaselt tuleb kolm korda ümber surnukeha käia ning seejärel pannakse surnukeha põlema suust (tuli pannakse tikulaadse pulgaga suhu). Päris kole on vaadata. Tseremooniat võib läbi viia ainult surnud isikuga seotud meessoost isik – näiteks ei tohi seda teha tütar vaid see peab olema poeg. Juhul kui poega ei ole, sobib paremini ükskõik mis muu sugulane, aga mitte naine.
Surnute põletamine
Üle jõe minnes saab ronida terassile, kus on palju väiksemaid pühamuid, skulptuure, ringikollavad ahve ning vanu mehi, kelle näod on ära värvitud ja juuksed pikemad kui nad ise (vaata Nepaali LP kaant). Samas need vanamehed tahavad muidugi raha pildi tegemise eest, seega seda ma ei teinud (pole ju üldse põnev).
Püha mees (salaja pildistasin)
Inimesed tulevad Pashupatinathi tihti ka surema (kerjama surmani)
Ahvid on täiesti sõbralikud, haaravad ainult kaamera järgi. Vahepeal jooksid meie ümber väiksed poisid, karjudes „where are you from?” ning niipea kui ma ütlesin „Estonia”, võttis üks poiss tagataksust viiekroonise (jah, päris viiekroonise) ning küsis, kas ma ei tahaks seda ära osta, et palju ruupiaid saab. Täiesti mõttetu on siin anda kellelegi eesti raha – üldiselt üritatakse sellest nii kiiresti lahti saada kui võimalik.
Edasi suundusime Bouddhanath stuupa (budistlik tempel) juurde. Tegu on ühe suurima stuupaga maailmas ning see on samuti tiibeti pagulaste suurim religioosne keskus. Siin saab näha tiibeti kultuuri elavana ja puutumatuna välisest maailmast. Võimalik on pääseda stuupa madalamatele tasemetele, ning teha niimoodi ring peale tervele stuupale. Tundub, et budaistid on palju vabamad kui hindud – näiteks võisime külastada samas stuupa kõrval asuvat kloostrit (muidugi jättes kingad ukse taha).
Bouddhanath’i stuupa
Bouddhanath’i kloostri katus
Buddha
Pärastlõunal uundusime sööma – Thamelisse. Kahjuks ei suuda ma selle koha nime täpselt meenutada, kuid ma mäletan silti „The only real Nepalese food… „ etc ning asukohta. Igal juhul plaanin ma selle koha korra veel üle vaadata. Vaatamata sellele, et planeerisin teha söögivaba päeva, ei õnnestunud see kuidagi. Tellisin vürtsika kana ning see oli suurepärane – kergelt paneeritud ning punases kastmes (muidugi mitte väga vürtsikas), aga odav ning meenutab natukene kodust tsink plekk pange nuudlirooga (tegelikult ma imestan, et ma tunnen puudust vürtsikast toidust siin – mu kaaslased eelistavad pidevalt einestada läänepärastes kohtades, mus mulle üldse ei meeldi).
Peale lõunasööki suundusime Swayambhunathi stuupa juurde, mida tuntakse paremini ahvide templi nime all. Tegu on järjekordse võimsa budaistliku templiga, mida peetakse üheks Katmandu sümboliks. Hommikul oli siin toimunud festival, millele me kahjuks ei jõudnud, kuid pidustused pidid siin aset leidma iga kahe nädala tagant. Kunagi, kui Katmandu org oli veel suur järv, oli just see koht, kus õitses lootus ning selle pärast on tegu väga püha kohaga. Ülevalt avaneb lummav vaade Katmandu linnale – oleks ilm selgem, võiks väidetavalt jällegi Everesti näha.
Swayambhunathi stuupa – ahvide tempel
Ahve oli liikvel küllaltki vähe – küll oli neid kuulda templit ümbritsevas puudetihnikus ringi kollamas. Meie külastus jäi oodatust lühemaks, sest korraga tabas meid võimas paduvihm, mis ajas meid bussi varjule ja ahvid bussi alla peitu :)
Vaade Katmandule
Tagasiteel sattusime ummikusse, mis väidetavalt on põhjustatud streigist – sellest tulenevalt tuli päris pikk tee tagasi hosteli minna jala.
Kuue paiku läksime väiksema seltskonnaga välja, et süüa õhtust ja võib-olla vaadata natukene ringi (üldiselt ei ole meil lubatud väga kauaks välja jääda, kuid tahtsime siiski ringi vaadata, sest reede õhtu on ainus n-ö välja minemise õhtu). Nepaalis ei ole muide kahte vaba päeva, vaid ainult üks – laupäeval – pühapäeval tehakse tööd nagu igal teisel päeval.
Sattusime sööma kohta nimega K-Too Beer & Steakhouse, mis on omaette huvitav koht arvestades, et üldiselt Nepaalis loomaliha ei saa (lehm on püha). Seal saab küll ja päris head (mul oligi juba liiga suur liha vajadus tekkinud, kuigi ma eelistaks muidugi sealiha). Muide, Katmandu on üks väheseid suurlinnu, kus ei ole McDonaldsit (jumal tänatud, muidu tahaksid teised vabatahtlikud ilmselt sinna minna – õnneks või kahjuks me lähme varsti nagunii kõik oma teed). Selle koha eeliseks on ka see, et seal kantakse üle euro 2008 mänge (tõsi küll, kuni nad veel alanud ei ole, saab vaadata euro 2004 finaalmängu) ning iga söögiga saab kaasa tasuta iiri kohvi. Üldiselt, keegi võiks mulle saata kokkuvõtted mängudest (nii kahju, et ma pean jalgpalli vahele jätma!) ja ära osta piletid järgmise hooaja Eesti koondise mängudele (!).
Peale seda suundusime juba tuttavaks saanud Maya kokteilibaari, et võtta mõned kokteilid (tegelikult nii hea Daiquiri kohta pole 25 EEK kallis aga pikapeale võib asi hakata rahakotile käima). Koht on väga õdus (kahel korrusel) ja Happy Hour kestab kella kümneni.
Edasi suundusime ühte elava muusikaga baari Katmandu külalistemaja kõrval – mängitakse vanasid klassikuid (alates Bob Marley’st kuni Queenini) ning vahepeal ka uuemaid lugusid (You’re beautiful…). Kõik istuvad patjadel maas ning paljud tellivad lisaks jookidele ka vesipiibu. Kena koht, kahjuks pidime suhteliselt ruttu suunduma tagasi hosteli (muide, tavaks on saanud, et ainult eurooplased on kauem väljas – meid oli seekord järel ainult kolm – mina, mu toanaaber ja üks sakslane).
Meil õnnestus saada takso 150 ruupiaga – järelikult on see hoopis õige hind. Järgmine kord oleme targemad. Pärast läksime veel üles katusele ja ajasime juttu – alates sellest kui suurepärane on Eesti kuni selleni, kuidas iiri keeles vanduda. Kusjuures, huvitav on see, et inimesed teavad ikka suhteliselt vähe enda maa kohta – ma olin tõsiselt imestunud.
No comments:
Post a Comment