Sunday, August 17, 2008

17.08.2008 – Rimche – Syabrubesi (trekk 6)


Huh! Oli see alles päev! Hetkel hilisel pärastlõunal seda päevikut kirjutades olen tõsiselt rõõmus, et olen õnnelikult ja elusalt Syabrubesis tagasi. Nüüd siis tagasi päevaste sündmuste juurde.



Hommik Rimche's


Hommikul otsustati, et üritatakse siiski minna otsemat rada mööda ja vajadusel ehitatakse sild üle jõe. Pikk tee pidi ikka väga pikk olema ja ühe päevaga mitte läbitav. Meid ootasid alustuseks ees maanihked, mis tähendab seda, et tänu suurtele vihmadele on maapind üleval nihkunud ja suured mudavood on alla tulnud mööda mäe külgi viies kaasa ka kõik, mis nende teele jääb. Rajast polnud enam mingeid jälgi – tuli ronida üle lahtiste kivide, osaliselt sumbates mudas ja otsides puude juurtest tuge. Libisemine oleks tähendanud all jões maabumist ja sellest jõest juba nii lihtsalt välja ei tule (tõenäoliselt üldse ei tule).
Kataloonlaste giid oli väga sõbralik – aitas mul maanihkeid ületada ja andis vajadusel käe (ohtliku koha peal). Peale kahe suure rusuvoo (maanihkekoha) ületamist ohkasime kergendatult – oleks me teadnud, mis meid veel ees ootab, ei oleks me seda teinud. Vahepeal saatis meid üleval puude otsas kisav ahvikari justkui püüdes meid millegi eest hoiatada. Tegu oli nende samade mustade nägudega ahvidega, keda tulleski näinud olin.
Kahe tunniga jõudsime jõeni, mille sild pidi olema läinud. Ja seda ta oligi. Seal, kus enne oli väike sõbralik ojake, oli nüüd metsik pruun vahutav vesi – jõgi oli kolm korda laiem kui enne ja kaldad olid puha sisse varisenud. Alguses arvasid giidid, et peame tagasi minema – läbi jõe kõndimine oleks liiga ohtlik olnud, sest kivide vahele võib lihtsalt kinni jääda või veelgi hullem – jõgi oleks võinud ületaja kaasa viia. Peale lühikest mõtlemist loobuti tagasi minemise plaanist ja otsustati ehitada sild. Selle jaoks tõid mehed metsast puid (bambuseid) ja hakati midagi üle jõe konstrueerima. Asi nägi alguses kahtlane välja ning ega ta palju parem peale tundi aega ehitustööd ka polnud. Samas keegi ei tahtnud tagasi üles üle maanihete ka minna – seega katsetasime sillaületust. Giidide jaoks oli asi käkitegu – paljajalu hüppasid nad hops ühelt bambuselt teisele ja olidki üle. Üks abistas meid ühel pool jõge ja teine ulatas käe vastaspoolelt. Võiks ju arvata, et me olime lihtsalt saamatud turistid, aga tegelikkuses oligi tegu väga koleda jõeületusega. Saime kõik ikkagi ilusti üle :) Kotid aitasid giidid pärast ise ära tuua – minu kott oli väike, aga näiteks kataloonlastel olid ikka tõsised tünnid. Kui olime ilusti teisel pool ohkasime veelkord kergendatult - tundus, et olemegi nüüd pääsenud.



Takistus teel...



Sillaehitus



Mehed vapralt nii õhukestel okstel, et neid ei ole siin pildil nähagi.



...


...



Ja niimoodi nägid sillad välja peale seda, kui olime jõeületuse sooritanud


Varsti selgus, et see kergendusohe oli jälle ennatlik. Järgmine külalistemaja oli täiesti tühi, mitte kedagi polnud näha (Bamboo’s). Ka Hot Springs külalistemaja oli kinni ja ainult üks väike õnnetu kassipoeg kisas ja tiirutas ümber meie jalgade.


Õnnetu kiisu, kahjuks polnud meil mitte midagi söödavat kaasas :(


Kohe nägime ka põhjust – peale koske oli rada kadunud. Olukord tundus lootusetu – olime nii kaugele tulnud ja edasipääsu ei olnud. Otsustasime siiski ärakukkunud teed lähemalt uurida. Koset läbiminek oli käkitegu – võrreldes kõige eelnevaga polnud see mitte midagi. Peale koske oli kivilaviin viinud kaasa kogu raja ja all vahutas metsik jõgi. Siiski õnnestus maanihe meil kuidagi ületada – ma ei tea kuidas, aga üle me saime. Tõeline paanika tekkis, kui mõned kivid jala alt kuristikku lendasid ja tekkis mõte, et äkki mina olen järgmine, kes selle tee alla suunas ette võtab. Õnneks midagi sellist siiski ei juhtunud :)

Mul ei ole nendest kohtadest ühtegi pilti – ausalt öeldes oli mul muudki teha, kui pildistada ja võttes arvesse ka lugejaid, siis ma arvan, et need pildid oleks olnud liiga koledad, et avalikustada.
Peale seda ületasime veel mõned rusuvoo kohad, kuid need ei olnud enam nii hullud (arvestades meie võrdlusmaterjali). Oleksin ma tulles mõnda sellist näinud, oleksin ringi pööranud.




Vapralt üle rusuvoogude, pildi kaugemas servas on näha ka päris ära kukkunud teed



Vahepeal tuli teed otsida võpsikus...




Ja väiksed ojad ei ole üldse koledad :)


Järgmises kohas (Dovan) olid inimesed täitsa olemas. Kuulsime, üks tekkija oli hommiku poole tulnud Syabrubesist ja läinud Dovanist natukene edasi, kuid õige pea maanihete ja rusuvoogude pärast tagasi pöördunud. Meie jaoks oli see aga hea uudis – järelikult edasine tee on läbitav! Jee-jee!
Sakslased läksid natukese aja pärast meist lahku – nad võtsid suuna Thulo Syaphru’le, et jätkata teed Gosainkunda järvede suunas (see oli üldse esimene alternatiivne tee peale hommikul Rimchest lahkumist).
Meie jõudsime tunnikese pärast õnnelikult ja surmväsinult (kuid elusalt) Syabrubesisse. Läksin samasse hotelli, kui kataloonlased ja nende giid. Hotelli oli ilus, puhas ja võimas, nimeks Buddha – ka hinnalt oli näha, et ikka poole kallim koht (100 ruupiat – 16 krooni). Näe, leidsin soki eest oma esimesed kaks kaani – igasugune kaanimure kadus suuremate ohtude ilmnemisel üldse ära :)



Verd täisimenud kaan, koridorivaibal :)


Andsin giidile 500 ruupiat – ilma tema abita oleks mul ikka väga raske olnud ilusti tagasi jõuda. Muide, sellised maanihked ei pidanud väga tavalised olema – giid ei olnud oma 20 aastase staaži jooksul kordagi midagi sellist näinud. Ilmselt ekstra minu jaoks :)
Halb uudis on see, et bussid siia enam ei sõida, sest bussile sobivat teed enam ei ole. See-eest pidid nad tulema 20 minuti kaugusel asuva silla juurde. Eks homme vaatab – kui silla juures bussi pole, tuleb jalutada Dunchesse – ainult 15 km :)

...

Kell on 18.15, tähistamise jaoks võtan ühe õlle. Terviseks! Vaatan imestusega, et hotelli saabuvad veel ühed trekkijad. Kõigil on mägironimise varustus kaasas ja kandjad kannavad kotte, mis on kolme suure matkaseljakoti suurused. Ja vaestel kandjatel/giididel on ainult varbavaheplätud jalas. Ja mis kõige hullem – nad tulid ühe hooga Gyanjin Gompa juurest (normaalselt tulles kahe päeva teekond) ja ületasid kõik maanihked ja meie tehtud silla ka. Trekkijate/mägironijate puhul on tegu vist Taiwani päritolu inimestega. Nad panid oma kandjad ja giidid selgelt ohtu tehes sellise rännaku sellise koorumusega. Põrnitsen neid tigedalt, kui nad lasevad oma saabumise puhuks kuus kana maha lüüa ja need ära grillida.


Saturday, August 16, 2008

16.08.2008 - Kyajin Gompa - Rimche (trekk 5)


Telefoni ja akusid siin laadida ei saa, seega pole mul juba mitmendat päeva aimugi, mis kell on. Omaette mugav ju – ärkad üles, vaatad, et väljas on pime – magad edasi. Kui väljas on juba kergelt valge, on aeg üles tõusta. Mul on tunne, et ärkan liiga vara – täna perenaine alles magas, kui kööki maabusin. Sõin ühe õunapannkoogi ja enne kui ükski teine turist üles sai, olin teel.

Hommik oli haruldaselt ilus – kõik mäed helendasid oma valgete tippudega ja vaid õrnad udupilved hõljusid siin-seal. Jalutasin rahulikult allamäge ning umbes kahe tunniga olin Langtangi külas. Võtsin asja rahulikult – nüüd sai jalutada ja pildista nii palju kui tahtsin – polnud enam vaja karta, et akud tühjaks saavad.




Valged iludused...



Hommik pakub lummavaid vaateid, mis päevaks uttu vajuvad...



Teravad tipud ja potentsiaalsed laviinid


Ja lähivõte :)


Ja veel üks...


Kuigi mäed paistavad ühe suurused, siis esimene on kuskil 5500-6000 m, tagumine aga 7200 m.


Taaskord üle pika rippsilla - siin kohtasin toredat neiut teisest külast



Palverattad keerlemas täiel võimsusel



Vaade tagasi tuldud teele



...



Vahutav vesi ja valged tipud taustal...

Thyangsyapus sõin ühe Tiibeti leiva ja jätkasin teed allamäge. Paremale ja vasakule jäid metsikud kosed, tehes mulle väljakutseid aeglase säriga pildistamise osas – teate küll, nii et voolav vesi jääks piltidel eriti lummav :)



Üks väiksem oja, siit tuli lihtsalt läbi sulpsata :)




Veel üks...


Armeealas tuli lihtsalt anda allkiri, et olen elusalt ülevalt alla tulnud – ilmselt iga aasta lõpus tehakse väike statistika, et palju siis see aasta inimesi kaduma jäi. Üle aasade džunglisse jõudes oli kõik mattunud halli vihmaloori ja samm muutus järjest raskemaks. Murelikuks tegi mind ka see, et tossude tallad tundusid olevat juba päris õhukesed – karta on, et see trekk jääb neile viimaseks. Määramatul ajahetkel jõudsin Rimchesse, tuttavasse külalistemajja. Soe dušš oli tõeliselt tervitatav, nagu soe teegi peale seda. Huvitav, kas kataloonlased ka siia jõuavad – nad pidid ka täna tulema samasse kohta (kui ma ikka õigesti aru sain).


Nii lilleline on siin ainult mussoonide ajal suvel



Vahepeal kadus jõgi kõrvalt sügavale kuristikku



Ja tagasi džunglisse...

...

Kataloonlased ja sakslased jõudsid kohale kaks tundi hiljem – paduvihmas ja läbimärjalt. Muigasin vaikselt omaette ja vaatasin, kuidas nad oma märjad asjad kuivama ladusid. Jah, alati pole kaua magamine voorus :)

Meieni jõudis kuuldus, et sild tagasiteel on katki – see väike kahe lauaga – jõgi olevat selle kaasa viinud. Sakslaste giid pakkus välja idee minna raskemat rada pidi üle Khangjumngi - õhtu seisuga otsustatigi, et lähme sealt (mina küll midagi ei otsustanud, aga turvalisuse mõttes valisin selle variandi, kuhu enamus läheb).



Friday, August 15, 2008

15.08.2008 – hobuseretk kõrgustesse (trekk 4)


Eelmisel õhtul otsustasin siiski kaubelda hobuse hinna üle – ilma igasuguse vaevata sain hinna 2000 peale ja selgus, et retk kestab kuskil kuus tundi ja lõppsihtpunkt on Langshisa Kharka, kuhu olin plaaninud muidu jala minna.

Seega olin hommikul krapsti kell kuus üleval, sõin oma jakijuustuleiva ära ja tellisin ühe sellise ka koos kahe keedetud munaga kaasa. Muide, siin mägedes ei ole lõhnaküünlaid, aga selle asemel koogitakse mõned söed ahju alt välja ja nende peale visatakse suur peotäis kanepit. Päris värske õhu saab niimoodi tervesse majja :)

Kell 6.30 ootas mind hobune ning olime valmis teele asuma. Giid oli ka, ilma ei oleks saanud (ei oleks julgenud ka). Hobusega mägedes olla on täitsa tore, kuigi vahepeal on päris kõhe – mõned laskumised on rohkem kui järsud ja kui hobune veel komistama ka peaks, tuleb hoolega vaadata, et maha ei lenda.



Minu hobune, mind ootamas :)




Küla hommikuses hämaruses...



Siit kuskilt Ganja La mäekuru



Hommik oli täitsa selge – paistis piirkonna kõrgeim tipp – Langtang Lirung (7225 m), kui ka teised ümbruskonna tipud – keskmiselt 6500 kanti. Tegelikult polegi alt vaadates eriti vahet, kas tipp on 6000 või 7000 m – ilusad valged ja helendavad päikese on käes mõlemad.

Mu hobune oli hallikat värvi ja selline väike ja armas, aga vapper. Esimesed tõusud läksid probleemideta ja jõe ületus tuli koos hobusega poole paremini välja, kui eile üksinda. Seejärel suundusime üle jakikarjamaade ning selgus, et selleks, et hirmutada eemale jakki, tuleb visata teda jakisitaga (tegelikult küll mitte visata jakki, aga visata tema poole). Suured isased jakid on päris koledad – üle pulle täis heinamaa ju küll minna ei julgeks, ega jakid palju väiksemad polegi. Mõned kaklesid parasjagu – tagusid oma sarvi kokku – kõmakad olid võimsad.



Hobune kasutab puhkepausi väikeseks kehakinnituseks...


Peale Kyanjin Gompat ei ole tõesti mingit asustust – paaris kohas olid kivihütid, mida karjused ajutiselt suviti kasutavad. Tee kulges vahepeal otse kohiseva jõe kõrval, siis jälle kõrgemal mägedes. Eemal hakkas paistma Langshisa Ri (6427 m), mille ümbruses tundus olevat nii mitmeidki varisemisohtlikke laviinivõimalusi. Kahjuks ronisid meiega kaasa pilved, mis õige pea katsid kinni kõik vaated.




Pilved varjasid vaate...


Lõppsihtpunktiks olid paar kivihütti, kus toodeti jakijuustu. Juustukerad olid suured, uhked ja kollased. Jalutasin natukene ringi, aga vaadet mägedele enam ei olnud (ilus oli ikka). Seega suundusingi tagasi juustutootmise juurde ja jälgisin natukene protsessi (vaesed mehed, kes seal sellise külmaga tööd rügavad). Istusime giidiga veidi ühes hütis ja jõime kohaliku tädi poolt pakutud teed.



"Juustutehas" eemalt künkalt vaadatuna




Suured, ilusad ja kollased juusturattad :)


Varsti hakkasime tagasi liikuma ning ilm muutus halvemaks, vaikselt hakkas tibutama, udu muutus tihedaks ning eks oma osa andis ka 4000 + m. kõrgusel olemine. Rohkem kui 5 tundi hobuse seljas istuda on tagumikule ja reielihastele karm, kuid üldiselt saab see selgeks alles hobuse seljast maha ronides :) Muidugi, eks tuleb harjutada, sest tagasisõit Katmandusse (äkki bussi katusel) ootab veel ees.

Tagasi jõudsime 12 paiku – ma olin täielikult läbikülmunud (vastik niiskus ja tugev tuul tegid oma töö) – ise liikudes saanuks sooja, aga hobuse seljas olles mitte eriti. Võtsin tassi teed kaasa ja pugesin oma tuppa teki alla – sellise ilmaga pole mingit mõtet kuskile edasi kollama minna. Tegelesin vahepeal oma kirjatööde kirjutamisega 101nepal’i jaoks ja uurisin kaarti – tundub, et Nepaalis on ikka tõsine puudus kohanimedest – iga teine koht on sama nimega. Näiteks on siin Bhote Kosi jõgi, millest hiljem saab Trisuli jõgi; samas peamine Bhote Kosi asub hoopis teises kohas.

Kella 17.00 paiku kobisin söögituppa – selleks ajaks olid sinna kogunenud mõned inimesed – eilsed kataloonlased olid tagasi oma mäevallutuselt – nagu karta oli, ei jõudnud nad tippu. Sellegi poolest olid nad oma saavutusega rahul. Mängisime kaarte ja ootasime õhtusööki. Varsti ilmus veel üks paarikene – tundusid sakslaste moodi, istusid oma nurgas ja lugesid raamatuid – ütleks, et väga ebasotsiaalne käitumine. Samal ajal kui mina oma makarone õgisin, siis kuulsin, kuidas üks sakslastest tähendas, et „ohh mul pole eriti isu siin 4000 m kõrgusel” ... huvitav, kus tal siis veel isu on, kui mitte siin :) Aga õhtusöök söödud, aeg magama minna, sest hommikul on vaja vara ärgata.



Thursday, August 14, 2008

14.08.2008 – Kyajin Gompani ja edasi (trekk 3)

Ärkasin korra kell 5.20 üles – väljas oli täiesti hall, seega magasin natukene edasi. Kell 6.08 oli enamus pilvi kadunud ja peakohal helendas valge tipp – ilmselt Langtang II (6561 m).
Mulle oli hakanud Tiibeti leib päris meeldima, seega sõin taaskord hommikuks ühe sellise (muidugi jakijuustuga). Ostsin hirmkalli hinna (400 ruupiat) eest 4 patareid (fotokale). Arvestades, et tegu oli täieliku nöörimisega, siis jätsin targu mainimata, et nad unustasid viimase tee mu arvele lisada. Kusjuures, tee maksab siin peaaegu samapalju kui tuba – tee on 6 krooni, tuba 8 krooni.

Rada kulges mööda alpiaasasid aina ülespoole – tee ääres oli palju templite moodi väikseid kividest pühamuid. Samas ma ei ole päris kindel, kas tegu oli lihtsalt templitega, või vahepeal lausa haudadega. Igal juhul möödusin neist päripäeva, nagu peab. Üleval mägedes tiirutasid võimsad kotkad – sellised, mida tavaliselt ainult loodusfilmides näeb. Korraga ilmus roheliste mägede vahelt nähtavale terve rida valgeid tippe – ees olid Himaalaja kõrgemad mäed. Tegelikult olid nad külgedel ka – lihtsalt vaade nendele polnud enam nii hea (vahepeal oli orust juba udu tõusnud - jälle).




Kiviaiad või siis kivikalmed...




Palverattad, vesi paneb neid ringi käima





Madalamad tipud hommikuses vines...




Ülevalt mägedest tuleb alla palju pisikesi ja suuremaid veejugasid


Ootamatult kiiresti jõudsin Kyanjin Gompa juurde – natukene vähem kui kahe tunniga. Varane kohale jõudmine võimaldas mul asjad hotelli panna ja asuda edasisele rännakule veelgi kõrgemale (peale Kyanjin Gompa asulat ei ole enam ühtegi püsivalt asustatud kohta kõrgemal).



Tagasivaade Langtangi külale


Jalutasin mööda orgu kõrgemale ja möödusin pahura näoga jakikarjadest ja rohtu söövatest hobustest. Vasakul pool tundus olevat üks sobiv väike (vähemalt alt vaadates) mägi, mille otsa ronida. Kuigi mul peaks olema piisavalt kogemusi, et kui mägi tundub alt vaadates väike ja tipp siin samas, siis tegelikult on tipp palju kaugemal. Vana tõde kehtis ka seekord. Mägi osutus küllaltki suureks ning tipp kadus järjest kaugemale. Lõpuks, kui ma selle künka otsa jõudsin, oli selle taga muidugi veelgi kõrgem mägi (nagu alati).




Jakid tunnevad huvi, kes ma selline olen





Hobune vaatab ka, et kuhu see hull ronib :)




Laka lehvides...




Koos väikese varsaga valgete tippude taustal


Orust tõusis udu, seega otsustasin, et aitab väiksest mäest ka, ei ole vaja riskida kõrgema mäe otsa ronimisega.
Muide, nii teel sinna kui tagasi tuli ületada sillata kiirevooluline jõgi – päris kõhe ronida jääkülma vette ja kivide ning mäsleva vee vahel otsida endale toetuspunkti, mis jala alt ära ei veereks. Kuigi praegu on orupõhi kaetud kiviklibuga ja loomad uitavad vabalt ringi, siis talvel on tõenäoliselt kogu orupõhi üks suur liustik. Mäest alla minek ei olnud sugugi lihtsam kui üles minek, pigem vastupidi – koguaeg oli vaja jalale toetuspunkti otsida ja kivid kippusid ikka ja jälle jala alt ära veerema. Vahepeal kadus rada täielikult uttu ja õige suuna määramine muutus keeruliseks.




Korraga oli org mattunud udusse ja sellised väikesed selginemised aitasid leida tagasiteed...


Tagasi alla jõudes sõin lõunaks ühe Snikers’i momo (suure pelmeeni). Mägedes ronimise positiivne külg on see, et võid praktiliselt mida iganes süüa aga juurde ei võta :)





Snikersi momo



Peale lõunat ronisin natukene Gompa suunas üles (seal peaks olema Lirungi mägi (7225 m) ja liustik), aga ilm oli juba nii halb, et näha polnud midagi. Lisaks sellele hakkas kergelt tibutama, seega siirdusin tagasi alla ja tegin hoopis väikese pärastlõunase uinaku.
Õhtul uurisin hobusega ratsutamise hindu - küsiti 3000 ruupiat, mis on Eesti rahas 480 EEK – tundus kallivõitu – sõita pidi selle raha eest saama Jatangi külani, mis asub minu andmetel 2 tunni kaugusel (kui jala minna). Võib-olla kauplen hinda alla – võiks ju ratsutamist proovida – samas kipub aega nappima, kui tahan mööda orgu veel ülespoole minna. Positiivsete uudiste poole peale leidis kinnitust mu kahtlustus, et Gosainkunda järvede juurde ei oleks mõtet minna olnud – hotelle pidi seal olema 3-4 ja rahvast mitutuhat.
Just saabusid ka paar turisti – mängime natukene kaarte enne juustusuppi ja juustumomod. Ja muidugi, piimateed.


Wednesday, August 13, 2008

13.08.2008 – Rimche – Langtang (trekk 2)

Poole kuue paiku hommikul viskasin pilgu uksest välja, aga udu oli nii paks, et näha polnud midagi. Seega magasin rahulikult 6.15ni edasi. Proovisin ära Tiibeti leiva jakijuustuga, mis osutus küllaltki maitsvaks ning sellest sai üks mu lemmikuid järgnevatel päevadel.


Lama hotell oli ainult 10 minuti kaugusel...


Edasine teekond oli mõnusalt vaheldusrikas


Kuskil seitsme paiku asusin teele – rada kulges mööda džunglisügavikke. Siin-seal olid ojad, mille ületamiseks oli vaja jalad märjaks teha. Jõgi ei kadunud kordagi päris kaugele – mõnes kohas oli ta all sügavikus, teises kohas jälle samas kõrval. Veemöll oli endiselt metsik – rohked mäekülgedelt alla tulevad kosed hoolitsesid selle eest ilusasti.


Mõnes kohas oli jõgi metsast lisa võtnud...



Tõeline džungel



Ja kosekesed siin ja seal


Korraga jõudsin metsast välja – ees ootasid alpiaasad – kõik oli täis lilli ja teisi meeldivalt lõhnavaid taimi. Kui kogu org ei oleks udusse mattunud, oleks siit ilmselt ka mägesid näinud. Ühes kohas tuli mulle vastu hobune – huvitav kas ratsutada ka saab?

Õige pea jõudsin sõjaväe kontrollpunkti – vaadati mu luba ja kirjutati mu andmed ilusti suurde raamatusse üles – Heleri Eestist (selle järgi on mind kindlasti lihtne identifitseerida :)).

Lõunaks (kell 11) sõin sedakorda ühe imemaitsva Marsi momo (piruka) ning ronisin edasi. Inimesi on liikvel kuidagi vähe – ometigi on praegu ju hea aeg trekkimiseks, kui pärastlõunane vihm välja jätta.

Aasal ründasid mind mõned uimasevõitu sääsed – istusid julmalt mu õlgadele ja lasid ennast maha tappa. Muidugi niipalju suutsid nad süüa, et õlad pärast kihelesid. Enne Langtangi oli kaks suurt silda – pikad rippsillad viisid üle koskede/jõgede – võiks isegi öelda, et üle kuristike. Päris põnev on üle minna isegi niisama – mis veel siis, kui nad oleks tehtud puust ja logiseksid... (mu silme ette kerkib Indiana Jones’i film). Täpsustuseks lisan siiski, et antud sillad olid väga heas seisukorras ja metallist :(


Aga palun - sild


15 minutit enne Langtangi hakkas sadama ja otsustasin, et jään ööseks Langtangi (nagunii udus midagi näha ei ole). Läksin eelmise koha tädi poolt soovitatud „Village View“ hotelli, mis oli teistest suurem ja tundus kobe. Kuigi majaperemehed/naised ei olnud nii sõbralikud, siis tuba oli igati kena ja ka WC oli majas sees (äärmiselt positiivne omadus, arvestades, et taskulambiga paduvihmas öösel maja taga wc-d otsida ei ole tegelikult lõbus). Nüüd peaks kõrgus olema 3330 m. Kena :)

Muide, ma ei tea, kas ma enne mainisin, aga LP ajas jälle udu, väites, et rahvuspargi ja trekkimislubasid saab Thameli idaservalt – tegelikult saab hoopis turismiinfobüroost teisel pool paraadiväljakut.

Hetkel istun hotelli „köögis“ ja ootan oma õunapannkooke. Pärastlõunatel on raske tegevust leida – raamatut kaasa ei võtnud ja kellegagi rääkida ka ei ole. Selle-eest on päevik korralikult kirjutatud ja kaart peaaegu pähe kulunud. Ganja La tundub ahvatlev, kuid siiski liiga ohtlik.

Nepaali inimestel on huvitav komme – kui nad ütlevad thik chha (OK!), siis teevad nad selle juures peaga imelikke edasi-tagasi liigutusi.