Hommikune äratus oli kell 6 – ikka vara üles, nagu vabatahtlikule kohane (hiljem peame me hakkama ärkama lastekodudes isegi enne kuut). Kiire tee küpsisega ja teele. Huvitav on see, et hommikust siin ei sööda – ainult juuakse teed. Päevas on üldse kaks toidukorda – kella 11 paiku daalbaat ja uuesti daalbaat õhtul. Daalbaat on siis riis koos hernesupiga, millele on kõrvale lisatud vahest rohelist möksi või tšillit. Üldiselt, ükskõik kui hästi see tehtud on, tüütab ta paari päevaga ära. Ja meie Sulavi perekonnas ei olnud just kõige helgemad kokad ka.
Ühesõnaga, hommikusöök on tee. Peale teed võtsime suuna mäest üles – otse kõrgustesse kasutades kõige otsemaid teid, mida võimalik kasutada oli. Õige pea hakkasid silma lehtede vahel vingerdavad kaanipoisid – suhteliselt sarnased meie järvedes elavatele, kuid veidi pisemad. Igal juhul väga nõme kui mõni su soki peale ronib või leiad korraga ühe käe küljes kinni olevat. Mina igal juhul kiljusin – konnade ja ämblike vastu ei ole mul midagi... aga kaanid... eks nendega tuleb harjuda. Annapurna rajal pidi neid palju olema. Meie tuju ei teinud palju paremaks ka see, kui Sulav hoiatas, et vahel kukuvad kaanid puu otsast.
Loodus ja vaated olid imelised, kahjuks ei saanud me neid kogu tee nautida, sest palju tähelepanu koondus kaanidest üle ja ümber hüppamisele ja pidevale jalanõude kontrollimisele. Mina ei saanudki lõpuks ühtegi, küll aga meie võõrustaja Sulav võttis mitu tükki oma soki seest välja. Väkk.
Tegime peatuse peale küllaltki rasket tõusu ühes kloostri juures, kus oli väike kohvik vaatega otse orule. Himaalajad olid pilvedes, kuid vaade oli sellegi poolest imeline.
Edasi matkasime vaid kergelt ülesmäge ning seda juba mööda korralikumat teed. Kohtasime kurja pulli ja sõbralikku koera ning saime väikese vihmasabina krae vahele. Sõime natukene suppi mingis kahtlases kohas (meie puhul tehti erand söögi osas ilmselt, nägime nii näljased välja), supp oli kiirnuudlitest ja mul läks isu ära peale seda kui ma nägin oma supi põhjas kahte hiiglaslikku porikärbest. See-eest proovisime riisiveini (NB! Mitte viina), mis oli omaette huvitav (maitset on täiesti võimatu kirjeldada).
Mäest alla jõudsime kuskil 13.00 paiku – korralik kuuetunnine matk. Järgnes daalbaat ning seejärel „relaxing time”. Me ei viitsinud eriti niisama passida, seega suundusime kolmekesi külapeale kondama (mina, hollandi poiss ja itaalia tüdruk). Saime tuttavaks ühe kohaliku noormehega, kes näitas meile hindu templit ning seejärel läksime ta pere juurde. Meid kutsuti kohe maja ette istuma ja pakuti süüa, mille me viisakalt vastu võtsime. Juhul kui sulle pakutakse kellegi juures süüa, oled sinna tagasi oodatud, kui ei pakuta, siis ei tohi uuesti minna. Söögiks olid juurviljad pannkoogilaadse asjaga (väga vürtsikad) ning imemaitsev piimariisisupp (kookosega). Peres oli kaks poega (21, 22) ja vanemad, aga see-eest olid kohal ka terve hulk muud rahvast – tuttavad ja sugulased – niisama külas. Noormeeste nimed olid pandud lillede järgi, mis tundus meie jaoks väga imelik :)
Igal juhul sain ma teada, et Holland võitis Itaaliat 3-0; ma ei teagi, kas olla õnnelik või kurb – üheltpoolt on mul hea meel, et Hollandil nii hästi läks ja ta oli võimeline võitma rasket vastast, samas olen kurb, et mu lemmik Itaalia kaotas. Ma pole veel seni ühtegi mängu näinud, ehk millalgi ikkagi õnnestub.
Kui teema läks söögi peale, siis oli väga raske rääkida sellest, mida me sööme. Hollandi poiss ütleb muidugi kohe, et nemad armastavad süüa lehmaliha ning söövad seda koguaeg. Mina ei tahtnud nagu nii päris öelda (kuidas sa ütled, et sööd teise inimese püha looma), seega ütlesin, et meie Eestis sööme palju sealiha hoopis (mis on ka tõsi). Selle peale kohalik teatas, et nemad ei söö sealiha, sest seda söövad ainult inimesed madalatest kastidest, nemad on kõige kõrgem kast. Vot siis, ei olegi nii lihtne. Lisaks sellele ei söö kõrgema kasti inimesed ka lamba- ja kanaliha, see on madalamatele kastidele. Kõrgeim kast võib ainult kitseliha süüa.
Mul oli vahepeal suur segadus selles osas, mille järgi inimesed klassidesse kuuluvad – see ei ole rikkuse või ameti järgi, seda ma tean. Üldiselt öeldakse, et näokuju on määrav ning kasti sünnitakse. Nüüd ma hakkan vist aru saama, kus loogika on – mida ilusam on inimene, seda kõrgemast kastist ta on. Ilusad inimesed võivad abielluda ainult ilusate inimestega, koledad koledatega. Nii lihtne ja loogiline see ongi (nüüd võite mu seisukoha ümber lükata muidugi).
Naised riisipõllul tööl...
Laura (itaallane) läks vahepeal ühe naisega kaasa tema koju. Meie hollandlasega jäime edasi istuma ja arutasime väga erinevatel teemadel kohalikega. Tagasi Sulavi juurde jõudsime juba pimedas, kus meid ootas jälle see riis... ja siis magama, sest päev oli pikk.
Pere juures...
No comments:
Post a Comment