Vahepeal oli mu toanaaber niivõrd haigeks jäänud, et ta otsustas mitte tulla meiega koos külla. See-eest mina tundsin ennast päris hästi. Alustuseks viisime Ameerika tüdruku ühte Katmandu lastekodusse – vaatepilt tundus suhteliselt masendav – kuskil linna serval kolkas (loe: ümbruskond ei olnud just kõige meeldivam). Linnas olid tohutud ummikud, kuuldavasti paljud protestivad kütusehinna tõusu vastu. Sõitsime otse läbi Patani lõuna suunas – tegelikult on Katmandu orus kolm piirkonda – Katmandu, Lalipur (Patan) ja Bhaktapur. Meie küla asus Lalipuri piirkonnas Lamatari kogukonnas (kogukonnas on omakorda seitse küla). Kohale jõudsime suhteliselt hilja ning kohe peale asjade ärapanekut asusime koos oma kohaliku võõrustajaga küla avastama.
Tegelikult esimesena jõime siiski natukene teed – nimelt tee joomine on siin populaarne. Meie võõrustaja peres on palju liikmeid – kõigepealt isa, ema, isa teine mitte-ametlik naine, kaks poega, vanema poja naine ja kaks last, noorem õde, kes elab veel kodus ja kaks vanemat, kes on mehele läinud. Lisaks sellele vanema, koer ja mesilased. Ja muud loomad. Tegelikult nende peresüsteem on huvitav – kui poeg abiellub, toob ta naise koju ja kui tütar abiellub, läheb ta teise peresse. Lisaks sellele võtab isa aeg-ajalt uue naise, kellega ta küll ei abiellu, aga kes on nagu „teine ema”.
Peale teejoomist tegime väikese tiiru külas – praegu on riisivõtmise aeg – naised on põlvini vees ning töötavad hommikust õhtuni. Töö tundub väga raske ja kurnav. Jalutasime natukene mäest üles ning külastasime kohalikku lastekodu. Lastekodus on hetkel 11 last ning seal töötavad kaks vabatahtlikku. Lastel on ilus päevaplaan seinapeal, kus on täpselt kirjas, millal teha kodutööd ja millal mängida – tundub süstematiseeritud. Vabatahtlikud on nende jaoks „big sista” ja „big brotha”, kes aitavad neid nende koduse tööga ning vahetevahel mängivad nendega. Ülesanded ei tundu just väga rasked olevat.
Jõime natukene ingveriteed perekonnaga, kes on lastekodu eest vastutav (ma ei oska seda paremini seletada) ja jalutsime edasi mööda küla – ega siin palju vaadata ei ole, riisipõllud ja porised külavaheteed. Aga päikeseloojangud on maalilised...
Kella 19.00 paiku hakkas pimedaks minema (oi ja Eestis on varsti jaanipäev....) ja sõime küpsiseid ning jõime natukene veel teed ühe väikese kohviku-poe ees. Tagasi Sulavi (meie võõrustaja) juurde jõudes oli kottpime ja mu jalad olid täiesti mudased. See-eest ootas meid ees (üllatus-üllatus) soe tee ja elektrikatkestus. Ööbimistingimused ei olnud just kõige paremad (siinsete kivikõvade voodite üle ma enam üldse ei kurda) – kitsas kilest ja puust varjualune, pideva rotiohuga. Mida need kassid küll siin teevad, ma ei tea.
Nii me magame...
No comments:
Post a Comment