Hommikune äratus oli kell kuus (Eesti aja järgi juba kell kolm) ja juba poole tunni pärast asusime teele džungli suunas. Sadas kergelt, kuid see faktor meid ei heidutanud. Ületasime kanuuga jõe, mis on rahvuspargi põhjapoolseks piiriks ning jätkasime teed jalgsi. Nägime suuri ahvikogukondi, korra jooksid üle tee metssead ja siin seal uitasid üksikud hirved. Tegime väikese peatuse linnuvaatetornis, kust lisaks imeilusatele helesinistele lindudele (jäälind?) märkasime automaatidega sõdureid.
Maastik oli vaheldusrikas – täielikust džunglist poolsooni. Meie õnneks juhtusime peale ninasarvikule ning uudistasime teda umbes 15 meetri pealt. Bengaali tiiger jäi seekord nägemata, mis ei olnud mingi ime arvestades, et külastasime parki juunis. Oleksime tulnud jaanuaris, oleks tiigri nägemise tõenäousus olnud suurem.
...
Tagasi teisele poole jõge jõudes olid elevandid tulnud vanni võtma (st. jõkke jalutama). 100 ruupia eest (15 eek) sai elevandi selga ronida ja nautida külma dušši otse londist. Lisaks sellele oli võimalus elevandi seljast vette lennata – teatud käskluse peale raputab vants su ilusti seljast maha. Lahe üritus, natukene märg, kuid kes sellest hoolib :) Makstes tuli raha anda elevandi londi vahele ja elevant ulatas selle ilusti edasi oma peremehele.
Vandivann...
Kas Sina oled täna juba londi all käinud?
Ja hop, siin me lendame!
Peale lõunat jalutasime Lauraga linna (20 minutit) ning uudistasime poelette, kus põhiliseks artikliks olid krõpsud ja alkohol. Mõningates kohtades müüdi ka käsitööd – puust nikerdatud elevandid, ninasarvikud ja erootilised kujukesed. Ostsin viis postkaarti, mis ma järgmine päev posti panin (andke teada, kas jõudsid kohale!!!). Kes veel postkaarti Nepaalist tahab, võib jätta oma aadressi kommetaaridesse.
Pärastlõunase tegevusena ootas meid kanuumatk krokodillide juurde – mis on iseenesest kole – kanuu on praktiliselt veepinnaga samal tasemel ja suurimad krokodillid pidid olema 6 meetrit pikad (liialdus?). Meie nägime kahjuks ainult kahte väikest vees (see-eest haruldane liik!) ja ühte istumas mädanenud puul. Palju rohkem elevust tekitas lendkala, mis meie paadis maabus – Bruna hüppas püsti ja hakkas karjuma – see ei ole just kõige geniaalsem idee hapras kanuus krokodille täis jõel. Õnneks me siiski ümber ei läinud.
Ahvipere...
Peale kanuusõitu jalutasime elevandikeskusesse, kus paaritatakse elevante ja kasvatatakse üles väikeseid elevante. Väikesed elevandid olid armsad, aga suuri hoiti kettidega kinni – mõned ei saanud peaaegu üldse liikuda – masendav :(
Tagasi majutuskohta jõudes jõime (mina ja Laura) kohalike külameestega õlut, kuid kella kümneks olin ma juba nii väsinud, et ei jäänud muud üle kui magama minna.
No comments:
Post a Comment