31.05.2008 – Patan ja Bhuktapur

Kõigepealt peaks vist natukene rääkima eilsest. Esimene asi, mille ma ära mainiks on see, et öösel ründasid mind moskiitod. Magades tähele ei pannud, aga hommikul nägin, et jalad kole täppe täis. Ikka mõnuga on söödud, mõlemal jalal kuskil paarkümmend punetavat punni. Aga selle vastu söön ma malaariatablette, mis muidugi sügeluse vastu ei aita.
Eile peale maoistide demonstratsioonile pilgu peale viskamist jalutasime ringi Thameli rajoonis, mis on tuntud kui kohalik basaar. Mitte, et mujal tänavatel kõike ei müüdaks, aga Thamel on eriline turistilõks. Samas hinnad on suhteliselt odavad, kaubelda annab hästi ning ära minnes Nepaalist suveniiride leidmisega probleeme ei teki. Sakslane lahkub esmaspäeval, nii et aitasin tal natuke kaasa asju leida. Ütleme näiteks kuskil keskmine seelik maksis 30 – 150 EEK, pluusid sama palju (aga sellised ilusad, Nepaali käsitöö vms). Korraliku matkajope sai alates 200 kroonist, kallimad olid 300-400, matkasaapad 600. Kindlasti tasub osta siidsalle, jakitekke ja ehteid, mida peaks olema igale maitsele. „Not to buy” oleks siinkohal mingi kahtlane tiigrisall. Müüjad ei ole üldse nii pealetükkivad kui araabiamaades või Aafrikas, keegi vägisi ostma ei sunni ja nuga ka välja ei võeta, kui ei osta. See-eest seda, et sa midagi näiteks värvi pärast ei osta, ei usuta, arvatakse, et asi on hinnas. Ja kauplema peab! Ahjaa, kes kingitust tahab Nepaalist, siis nüüd on õige koht välja öelda, mida te tahate :)
Peale lõputut ekslemist jalutasime vanalinna ja keskväljakule (Durbar Square – tegelikult oleks õigem öelda paleeväljak). Durbar’i väljak koosneb kolmest väiksemast väljakust, mis on omavahel ühendatud. Palju on kujusid ja erinevaid templeid, muidgi koos kohustusliku tuvikogusega. Kõige tähtsam tempel on Kasthamandap, mille ajalugu läheb tagasi 12. sajandisse. Tegu on kolmekorruselise hoonega, mis on ehitatud tervenisti samast puust. Alguses, kui hoone ehitati, oli tegu kogukonnakeskusega, kuhu koguneti enne suuremaid tseremooniaid, kuid hiljem muudeti ta templiks ja pühendati 13. sajandi askeedile Gorakhnathile. Üldiselt maksab sissepääs välismaalastele kuskil 32 krooni, kuid kõrvaltänavatel piletiputkasid ei ole ja saab tasuta sisse. Meie isegi ei pidanud sissepääsu eraldi otsima, vaid sattusime juhuslikult piletiputkadest mööda. Juhul kui viibida Katmandus pikemat aega, on võimalik pikendada piletit (ilma lisatasuta) sama kauaks, kui viisa kehtib, on vaja ainult ühte passipilti. Ahjaa, passipilti on üldse paljude asjade jaoks vaja – näiteks kui tahad telefoni kõnekaarti osta vms. Ega nalja ikka ei ole :)
Nii, ma ei ole veel esimesi söögimuljeid rääkinud, kuid eile lõuna ajal sõime midagi, mille nimi võis olla momo (???) ja mis kujutas endast pelmeene vürtsika täidisega. Õhtusöök oli kontoris/hostelis (me elame hetkel oma vastuvõtva organisatsiooni kontorite kohal, toad on sellised väikesed, täpselt kaks voodit mahubki) ja söögiks oli supp (nagu kukeseenesupp) ja kartulikrõpsud kartulite, juurviljade ja veel mingi imeliku asjaga. Üldiselt tundub, et hostelisöök on suhteliselt mitte Nepaalilik-vürtsikas.
Meil on praegu siin kaks ameeriklast, austraallane ja sakslane (kõik peale viimase on rohkem hiinlaste moodi), kes on siin teise programmi raames ja peavad peaaegu kõik kulud ise katma; täna hommikul läks austraallane ära ja teised on ka kohe-kohe lahkumas. See-eest tulid juurde kaks Hongkongist, kuid nemad jäävad ainult kolmeks nädalaks.
Hommikusöögiks oli eestipärane härjasilm, juurviljamix ja röstsai piparmünditeega (mis omakorda oli piimaga).

Igal nukal võib juhuslikult kohata mõnda templit või pühamut

Peale hommikusööki asusime sakslasega teele, et teha väike tripp (mul ei ole ikka veel ta nimi meeles ja ma ei julge küsida ka enam). Kohe tee äärde jõudes hüppasime tuk-tuki peale ja sõitsime Ratna pargi juurde (9 ruupiat – umbes 1.40 EEK), see on koht kesklinnas, kust lähevad bussid linnast väljapoole. Umbes 2,5 krooni eest sõitsime Patani, mis on linn, mis asub peaaegu Katmandu küljes (15 min sõitu). Alguses panime vales suunas ajama (nägime ühte huvitavat templit) ning jõudsime välja täiesti valesse kohta. Tundub, et inimestel on komme näidata mingi asja suunda isegi siis, kui neil tegelikult selle koha asukohast õrna aimugi ei ole. Patanil on iidne budistlik ajalugu ning templeid ja teisi sümboleid kohtab igal sammul.

Mangal Basaar Patanis

Ka Patanil on oma Durbari väljak, kuhu tuleks minna peale Katmandu väljaku külastamist, sest kui te teete asja vastupidi on pettumus väga suur – Patani väljak on lihtsalt niivõrd võimas!!! Ilusad templid, mida on valvamas vastavalt kas elevandid, lõvid või mõned teised tegelased. Kuninglikku paleesse on tehtud muuseum, (kus peaks olema rikkalik kunstikogu) mida me seekord ei külastanud, sest mu saksa sõbral ei olnud tuju. Aga mul aega on. Ilusa vaate saab heita väljakule mõnest katusekohvikust, mida me ka tegime (maksin tervelt 115 ruupiat mõttetu salati eest – mõelda vaid… 20 kroooni :P ). Ahjaa sellistes kohtades lisandub asja maksumusele 10 % service fee. Õlut proovisin ka – 650 ml 35 EEK, nimeks Everest ja suht kohutav (aga mulle üldiselt Taani õlled ei meeldi ka).

Durbari väljak Patanis

Eraldi otsisime üles kuldse templi (Kwa Bahal), mis on 12. sajandist pärit vana budistlik klooster, mis tegutseb praegugi. Kloostri preestriks on alla 12-aastane poiss, kelle vahetab jälle välja uus 30 päeva pärast. Arendasime vestlust toreda mungaga, kes meile natukene kloostrit tutvustas. Ahjaa, kloostri sissepääs on 50 ruupiat (7,5 EEK) aga Durbari väljakule sissepääs on muidu 200 ruupiat (kui sa just ei oska 20 meetrit kõrvalt minna :) )

Kuldse templi ahv

Kuldne tempel...

Peale kloostri külastamist võtsime suuna tagasi busside juurde ning leidsime ilma suurema vaevata üles bussi, mis suundus Bhaktapuri (riisilinna).

Möödasõit Nepaali moodi (mina autos millest mööda sõidetakse)

Linn on pärit 12.sajandist ning omab tihedaid sidemeid Tiibetiga. Kõige võimsam oli linn 14-16. sajandini, mil linnas oli 172 templit ja kloostrit. Me suutsime ennast sellesse pisikesse linna ära eksitada ja nautisime ilusaid vaateid. Kui me korraga jõudsime välja Taumadhi Tole väljakule, kus asub Nepaali kõrgeim tempel (30m). Muidugi ronisime me sinna otsa ka. Ülesse ronides on erinevad tasemed, kus igal tasemel on oma „valvur”, alguses on kümne mehe jõuga maadlejad Jayamel ja Phattu, siis on kaks elevanti, seejärel kaks lõvi, kaks…kedagi veel (giffin?) ja lõpuks kaks jumalannat – Baghini ja Singhini. Need jumalannad on kümme korda tugevamad kui kaks esimest maadlejat :)

Minaaa! Elus ja terve nagu näha :) Taumadhi Tole

Nyatapola templi mõned korrused…

Vaade viimaselt korrusel Bhaktapuri linnale

Tutvusin kahe toreda lapsega, kellega vahetasime käevõrusid. Täiesti hämmastav on see, et väike tüdruk oskas perfektselt inglise keelt. See on siin vahe ilmselt erakoolide ja riigikoolide vahepeal.

Terve päeva oli ähvardanud vihma sadada ja müristas, kuid see oli ka kõik. Ei mingit vihma. Me katsetasime kummalist kodutehtud jäätist, mis maitses nagu vesi suhkruasendajaga. Ärge proovige. Tõenäoliselt kasutati selle tegemiseks seda vett, mida lapsed pangedega avalikust veevõtukohast tassivad. Samas teine jäätis, mida me samal päeval proovisime, oli väga hea (nii pehme jäätis kui tavaline). Üldiselt, ega erinevate asjade proovimist ei tohi karta.

Pähh jäätis, ärge ostke isegi kui jäätiseputka peal on „Delicious ice-cream”

Seal samas väljakul oli ühte templisse ehitatud kohvik. Jõin huvitavat sidrunisoodat, mis käibki nii, et sul on sidrunimahl ja kallad fanta pudelist gaseeritud vett peale. Väga lahe.
Vahepeal üritas üks hull naine mu kätt kas suudelda või hammustada (sain enne käe kätte), nii et läks õnneks. Muidu ohtlikke olukordi ma pole kordagi näinud.

Kuskil viiest hakkasime tagasi liikuma (korralik 8 tunnine uudistamispäev seljataga). Buss maksis jälle 15 ruupiat. Ahjaa, Bhaktapuri sissepääs on 700 ruupiat juhul kui te lähete putka eest mitte tagant. Tundub, et kõrvaltänavad on tasuta – noh vaestele nagu eestlased :)

Sõpradega :)

Täna lugesin raha üles, olen kulutanud kuskil 1000 ruupiat (10 eurot), mis on nagu päris vähe arvestades kõiki sõite, söömisi, jookide ostu jne. Einoo, Nepaal on odav. 5 eurot päevas…
Tagasi hostelis sõime õhtust: nuudlid kartuli ja juurviljadega. Nii võib lausa tervislikult elama hakata – ahjaa, üks 10 gr tükk kana oli ka. Mõned vabatahtlikud olid juurde tulnud, kes homme ära lähevad ning istusime nendega natukene katusel, et viskit juua. Sain uut ja huvitavat infot kohaliku olukorra kohta – näiteks see, et India piirile minevad teed on blokeeritud – pole tõsi – üks vabatahtlik käis seal just valimiste ajal ja natukene aega tagasi ka – ei mingeid probleeme. Olid jah blokeeritud, aga umbes ühe päeva. EPL võiks natukene täpsemalt kirjutama, enne kui ta mu sõpru hirmutama hakkab :) Need kaks vabatahtlikku elasid päris piiri lähedal ja pikalt, nii et ma arvan, et nad teavad. See-eest Hiina viisat pidi juba paar viimast kuud päris võimatu saada olema (nemad ei saanudki lõpuks kuigi nad on Belgia kodanikud).
Nii ja kui nüüd keegi teab mingi väljaannet, kes on huvitatud Maoistide liidritega intervjuude saamisest, siis ma sain just nende telefoninumbrid. Belgia vabakutseline ajakirjanik (oli siin vabatahtlik) oskas rääkida, et nad väga hea meelega annavad intervjuusid (temale anti). Seega, kui te tahate teada, mida kommunistid mõtlevad ja teevad – Nepaalis – siis minu käest küsida oleks kõige õigem.
Eestis on alles õhtupoolik, meil juba öö… seega tänaseks kõik.