Hommikune äratus oli vara – seitsmest hakkasime minema. Suure tee äärest saime bussi peale ning sõit võis alata. Meie Bruna ja Lauraga läksime katusele, teised otsustasid bussi sisse jääda. Ainus asi millega tuleb ettevaatlik olla on elektriliinid – mõned ripuvad nii madalal, et võib vastu minna. Kuuldavasti üks vabatahtlik sai niimoodi endale „ilusad” jäljed kaelale.
Bussi katuselt avanev vaade on imeline – orud, mäed, külad, põllud... bussis sees istudes pole asi pooltki nii lahe. Muidugi ilma päikeseprillide ja –kreemita võib olukord natukene ebamugavavaks minna – teelt lendab palju tolmu ja pisikesi kive ning juunikuu päike on kõrvetav.
Teel katmandust raftimise alguspunkti... Kuskil kolme tunniga jõudsime raftimise alguspunkti (Trisuli jõgi). Suured kotid saadeti eraldi autoga lõpp-punkti, väärtusliku kraami (fotokas, rahakotid, kaamerad) jaoks oli eraldi tünn. Alguses kahtlesime, kas julgeme oma fotokaid jm sinna panna, kuid tünn osutus küllaltki kindlaks.
Jätsin oma jalanõud suurde kotti – tegelikult võib raftima minna täiesti vabalt ilma jalanõudeta. Sandaalid on okei niikaua, kui nad püsivad väga kindlalt jalas (ka ujudes), plätusid kaasa võtta oleks puhas lollus.
Saime kiire ülevaate ohutusnõuetest ning igaühele jagati kiiver ja päästevest. Alguses sujus kõik ladusalt – allavoolu minek, kuid rahuliku tempoga. Enne esimest kärestikku (rapid) hoiatas giid, et mõnikord läheb parv seal ümber ning kui te välja lendate, ärge paanikasse sattuge. Esimesed lained, kärestik, suur laine ja korraga olin ma paadist väljas – paadi all. Enne kui ma jõudsin isegi mõtlema hakata paanitsemisest, sain paadi alt välja ning elasin üle ühe teise väljakukkunu katse mind vee alla vajutada. Hulpisin vooluga kaasa ning õige ruttu sikutati mind tagasi paati. Peale minu lendasid paadist ka Laura ja Bruna – mõlemad paadi tagumisest otsast. Tegu oli suurepärase kogemusega – muidu poleks raftimine üldse nii lõbus olnud.
Umbes viie minuti pärast avastasin, et kärestik oli mu kiivri endale võtnud – üritasime kiivrit otsida, kuid mis läinud, see läinud. Vahepeal, kui parasjagu kärestikke ei olnud, saime raftimise kõrvalt ujuda. Ujumine tähendas tegelikult seda, et lähed vooluga kaasa ja hulbid nagu väike laevuke. Väga mõnus.
Meie teel oli veel 3-4 suuremat kärestikku – õnneks või kahjuks keegi teine välja ei lennanud. Raftimise puhul on tähtis, et kõik teeks kõvasti tööd aerudega – muidu juhtubki see, et keegi lendab välja.
Meie raftimisseltskond...
Peale raftimist sõime daalbaati ja veetsime natukene aega teeääres, et saada järgmine buss Chitwani suunas. Bruna fotokas lendas katuselt alla – ta sai selle küll tagasi, kuid katkiselt. Kuskil poolel teel Chitwani ronisime bussi sisse, sest tundus, et võib hakata sadama (tegelikult ei hakanud).
Tee Chitwani...
Me peatusime külas nimega Sauraha, Alka külalistemajas; õigemini 20 minuti kaugusel sellest (jalutades). Meile tuldi vastu džiibiga, seega läbisime tee 5 minutiga. Esimese asjana torkasid silma elevandid ja elevandibroneerimiskontorid. Nagu näha, turism elab :) Ilmnesid esimesed märgid päikesepõletusest ning vajadusest päikesejärgse kreemi järele, mida meil ei olnud.
Hotelli toad olid ilusad ja dušširuumiga, söögid olid märgatavalt paremad kui need, mida Katmandus saime. Õhtul saime teada järgmiste päevade kava ning fakti, et ümbruskonnas elab kaks ohtlikku madu – kobra ja üks pime madu. Kobra ei ole tegelikult ohtlik, sest ta lõõtsutab kõndides, hoopis teine on ohtlik, sest ta ei anna endast enne hammustamist mingit märku.
No comments:
Post a Comment