Hommikul viidi meid bussi peale – Laura läks tagasi Katmandusse ja teised kõik Pokarasse. Katus oli banaane täis, seega seekord sinna ei saanud. Kahju. Teel ostsin 60 ruupia (10 EEK) eest litšisid (ma ei teagi, kuidas nende marjade eesti keelne nimetus olla võiks; igal juhul on nad imemaitsvad). Sõit kestis kokku kuus tundi ja sisaldas lõunasöögipeatust – 100 ruupia eest sai keskmise vürtsikusega juurviljaburgeri.
Madu ukse taga hotellis :)
Teekond bussipeatusesse, vasakul meie võõrustaja Krishna
Pokaras ootas teisi vabatahtlikke ees hotelliperemees, kes nad takso peale pani. Tahtsin olla teistega samas hotellis (veel viimast õhtut), seega maksin hirmkallist hinda – 300 ruupiat toa eest (50 EEK). Tuba oli see-eest korralik – kahene tuba vannitoaga.
Samas, praegusel hooajavälisel ajal oleks võinud toa saada ka 100 ruupiaga (ühene tuba eraldi vannitoaga). Bussis rääkisin paari ränduriga, kes soovitasid näiteks hotelli nimega „Nightingale”, mis oli meie hotellist (Kiiwi) vaid paari maja kaugusel.
Peale asjade ärapanekut võtsin ette teekonna ACAP (Annapurna conservation area project) kontorisse (kontor asub samas majas, kus turismiinfobüroo – küllaltki lähedal põhibussijaamale), et teha endale trekkimisluba. Kõndisin targa näoga mööda kümnetest passi-foto-minutiga kohtadest mõeldes, et kaks fotot on rohkem kui küll... Muidugi ei olnud mul õigus, sest tegelikult läks vaja nelja fotot. Kõndisin tagasi lähima koha juurde ja lasin teha veel neli fotot (igaks juhuks paar lisaks). Maksin nende eest 200 ruupiat, kuid selle raha sees oli ka fotode töötlus Adobe Photoshopi viimase versiooniga. Trekkimisluba maksab 2000 ruupiat (315 EEK) Annapurna alal (näiteks Langtangis on see ainult 1000 ruupiat), tuleb täita ära ankeet oma passi andmetega ning märkida ära, mis radasid on plaanis läbida ning mitu päeva trekkimas viibitakse. Teine luba on TIMS, mis on mõeldud nendele trekkijatele, kellel ei ole giidi ega kandjat. See luba on tasuta, kuid selle jaoks on vaja kahte passifotot. Juhul kui ilma lubadeta parki siseneda, tuleb esimese loa eest maksta poole rohkem (4000 ruupiat) ja teise eest 700.
Jalutasin natukene mööda linna (järveäärset) ja tegin ühe kõne Eestisse, mis maksab umbes 8 krooni minut. Huvitav palju Eestist siia helistamine on? Siin pakutakse ka tagasihelistamise teenust (12 senti minut) ja Katmandus saab kasutada kõrvaklappe skype jaoks (16 senti minut).
Kohtusin ühe kohalikuga, kes oli nõus mulle linna ja järveääreset näitama (Pokara suurima vaatamisväärsus on järv – Phewa Tal). Kohe varsti lendasimegi mootorrattaga mööda järvekallast põhjapoole. Vaated järvele olid imelised – ronisime väikese künka otsa (eramaa – 25 ruupiat pilet), kust sai pilgu heita natukene eemal asuvale Pokarale ja maalilisele järvele.
Pokara järveäärne eemal kauguses...
Phewa Tal – Pokara järv
Sõime natukene kala ja jõime teed ühes väikeses restoranis. Tüüp oli nooremana teinud rasket tööd kandjana ning pannud raha kõrvale – nüüd omas ta oma hotelli, restorani ja matkatarvete poodi. Huvitav palju need kandjad siis teenivad, et selle rahaga on võimalik oma äri alustada :)
Pärast sõitsime Sarangoti (mägi Pokara lähedal), kust avanes suurepärane vaade kogu linnale – ilusa ilmaga peaks ka mäed paistma, kuid praegusel ajal (suvel) on vaadet näha vaid päikesetõusu ajal.
Sõitsime korra läbi n-ö vanalinnast, kus vaadata pole suurt midagi (paar templit) ning ostsin tänutäheks oma sõidutamise eest kohalikule ühe õlle ühes vahvas baaris (väga chill koht, kuid kahjuks ei jäänud mulle selle nimi meelde). Edasi jalutsime kohta nimega Boomerang, mis on ilusa aiaga restoran otse järvekaldal. Õhtuti on seal ka esinejad – tantsitakse ja lauldakse kohalikke tantse ja laule. Sõin imemaitsvat kana – valges seenekastmes – ilmselt parim kana, mida ma olen kogu Nepaalis oldud aja vältel söönud.
Peale õhtusööki olin suhteliselt väsinud ja selle asemel, et teised vabatahtlikud üles otsida, jalutasin tagasi hotelli, pakkisin oma koti ja kobisin magama (ees ootas ikkagi ju trekkimine).
No comments:
Post a Comment