Juba varasemalt olime kuulnud, et eelmine lastekodus olnud vabatahtlik viis tädi Laxmi Thamelisse pitsat sööma. Seega ta nagu juba poolenisti eeldas, et meie seda ka teeme. Ega siis midagi, otsime üles koha, kust mikrobussid linna läksid ja 20 minuti pärast olimegi Thameli alguses. Tüütasime Laxmit natukene sellega, et istusime netis ja pärast võtsime suuna Roudhouse cafe suunas, mis on tuntud pitsakoht. Ühest pitsast jätkus kolmele ilusti, eriti kui kõrvallauas istuv tädi oma poole pitsast ka meile andis (üksi ei jaksagi normaalne inimene ühte tervet pitsat ära süüa :) ).
Peale pitsasöömist kiirustasime tagasi Balajusse (rajoon, kus elame), et jõuda lastele kooli vastu – arvasime, et nad lõpetavad kell kaks, sest praegu on eksamite aeg. Selgus, et tegelikult lõpetasid nad juba kell kaksteist ja olid ammu kodus – niipalju siis lastele kooli vastuminekust :)
Tagasi lastekodus olles jätkasime jälle samade tegevustega – mängimine, õppimine ja niisama lebomine. Küsisime luba, et kas võime õhtul linna mängu vaatama minna (vahepeal käib kohal perenaise poeg, kes räägib head inglise keelt) ning saime positiivse vastuse. Kella 19.30 paiku asusime teele – selgus, et busse see kellaaeg enam ei lähe ning asusime ise õiget rada otsima. Ekslesime natukene mööda kõrvaltänavaid ning kollasime tundmatutes kohtades kuni korraga avastasimegi ennast õiges kohas – jala minnes võtab Thamelisse minek aega võib-olla pool tundi.
Bruna heameeleks läksime alustuseks Iiri pubisse – mänguni oli tükk aega ja mul ei olnud midagi selle vastu, et võtta üks pint ja selle kõrvale üks korralik võileib. Pubis oli muidugi Iiri seltskond – Iiri suursaadik Nepaalis ja ÜRO Nepaali suursaadik, lisaks sellele veel mõned inimesed. Tuju aitas lõbusamaks teha ka kitarr, mis koheselt anti Bruna kätte (ta mängib päris hästi).
Mingi hetk ühines meiega üks hull tiibetlane, kes osutus üheks linna edukamaks ärimeheks. Ta tegi meile terve hulga õllesid välja ning lõpuks maksis meie eelnevad arved ka veel kinni (tõestamaks, et temale on see mitte midagi – tundus ka, et ega tal just rahalisi raskusi ei ole). Mina meeldisin talle eriti, sest talle tundus, et Eesti ja Tiibet on väga sarnases olukorras – nimelt Inglismaa tegevast sama praegu Eestiga, mis Hiina Tiibetiga. Purjus inimest on raske ümber ka veenda, seega ma väga isegi ei üritanud.
Mängu suundusime vaatama Northfield Cafe-sse (oli vist selline koht), kus oli üles pandud suur ekraan ning rahvas oli 100 %-selt Hispaania poolt, nagu meiegi. Saime kuskilt Carlsbergi hiiglaslikud mütsid ning peoks läks peale väravat – ootasime teist väravat, mida lõpuks ei tulnudki.
Peale mängu lõppu suundusime edasi The Club nimelisse klubisse, mis tundus täiesti talutav koht võrreldes eelmisel korral külastatud ööklubiga. Omanik oli ka täiesti normaalne tegelane, pakkus mulle klubi kulul mahla (tegelikult oleks muud ka pakkunud, aga kuna pidime varsti tagasi lastekodusse minema, siis mahl oli kõige õigem valik).
Klubi pandi kella neljast kinni, seega võtsime takso tagasi – või vähemalt üritasime võtta. Kauplesime hinna 150 ruupia peale ning alguses sõitsime täiesti õiges suunas. Korraga avastasime, et oleme täiesti tundmatus kandis – taksojuht kehtis õlgu ja ütles, et ta ei tea, kus antud koht asub. Meie ümber kogunes teisi taksosid, kes ka ei teadnud, kus koht asub (meil oli lastekodu visiitkaart). Lõpuks leidus üks, kes oli nõus meid ära viima, väites, et ta teab, kus see koht on. Ronisime teise taksosse ümber ning saime 5 minutit sõita, kui korraga kumm läks katki. Otsustasime, et lähme jala edasi. Küsisime inimeste käest teed ja kõik näitasid meile mingit suunda targa näoga. Peale paarikümne minutulist rännakut saime aru, et oleme teel täiesti valesse suunda (päike tõusis valelt poolt), seega võtsime mikrobussi ja sõitsime tuldud teed tagasi (bussid hakkasid juba liiklema selle aja peale). Hiljem tuli meil tõdeda, et Balaju on üks Katmandu linnaosa ning samuti üks linnakene väljaspool Katmandud – sellest ka segadus. Tagasi lastekodusse jõudsime alles hommikul kell kuus.
No comments:
Post a Comment