Nii, täna oli esimene hommik, kus mul oli raske üles ärgata. Ilmselt hakkan juba kohanema kohalike oludega. Eile ja täna öösel saabus palju uusi vabatahtlikke, nii et uudistamist on palju. Kõik kurtsid alustuseks, et nad ei saanud magada, sest koerad haukusid öö läbi. Mind küll selline väike asi ei häirinud :)
Ühesõnaga nüüd on meil vist veel kolm tüdrukut USAst, minu toanaaber Iirimaalt, poiss Hollandist ja kaks Hong-Kongist, kes kohe ära lähevad (otse projekti).
Hommikusöögiks oli puder puuviljadega (umbes nagu Eesti mitmeviljapuder), lõuna peaks nüüd kohe ka tulema (meil on kell 12 läbi, Eestis alles üheksa?).
Peale hommikusööki rääkis Hom (siinne boss) meile meie projektist. Enamik inimesi ongi siin, et töötada lastekodudes või õpetada koolides. Ma vist vahetan oma HIV-projekti pärast kooli vastu, sest seal on minust rohkem kasu kui HIV-projektis. Kaks EVS vabatahtlikku on siia varem tulnud sama tööd tegema ja nad mõlemad vahetasid oma projekti ära, sest HIVi ennetuse puhul peab olema väga hea kohaliku keele oskus ja neil lihtsalt ei olnud midagi teha. Tahaks proovida koolis õpetamist, päris tore võiks olla. Põhiline oleks muidugi keele õpetamine, aga sellele lisaks võiks anda ka baasgeograafiat ja äkki Euroopa-tutvustust vms. See võiks neile päris huvitav ja kasulik olla.
Saime teada esimese kahe nädala programmi. Põhimõtteliselt esimesed 7 päeva on intensiivne keeleõpe (10.00-15.00) ja ühel päeval käime linnaekskursioonil (ahvide tempel jne).
Seejärel sõidame kolmeks päevaks Lamatari külla, kus toimub linnaekskursioon, lastekodu külastus, kohalikega kokkamine, matkamine, tants ja trall. Ööbime kohalikes peredes, et harjutada nepaali keelt ja õppida kombeid.
Seejärel toimub turismiprogramm – raftimine (white water rafting), džunglimatk, Tharu (etniline grupp) küla tuur, muuseumite külastus, kanuumatk krokodillide uurimiseks, elevantide „lasteaia” külastus, õhtu kultuuriprogramm ja elevandisafari (elevandiga ratsutamine). Väga lahe tundub olevat, eriti kui selle eest eraldi maksma ei pea.
Enamik inimesi on siin teiste programmidega, kus tavapärane on maksta kogu programmi eest väga palju – näiteks USAst maksid 2 nädala eest 1000 dollarit + piletid/matkatasud jne, tüdruk Iirimaalt maksis 1500 eurot 6 nädala eest. Tundub, et vabatahtliku asi on siin suur äri, teenitakse meeletult inimeste pealt, kes tulevad siia vabatahtlikku tööd tegema. Tegelikult võtavad enamik lastekodusid vabatahtlikud vastu ilma, et neile maksma peaks (pakuvad tasuta majutust ja sööki), see kuhu need suured summad lähevad on kahtlane (paljud pidid eraldi maksma selle safari jm eest). Nad pakuvad ka trekkimisvõimalust – küsisin, palju 7 päeva maksab – hind oli 250 $ mis on meeletu arvestades kui odavalt tegelikult on võimalik läbi ajada. Lisaks sellele on mõned lastekodud nende omad (bossi õde on ühe lastekodu boss Chitwanis ning nemad saavad iga vabatahtliku jaoks vist veel kuskilt eraldi raha). Njah, aga kes ütles, et vabatahtlikuäri ei tohiks teha :) Samas, kõik kontoritöötajad tahavad palka saada, maja rent vajab maksmist ning vahetevahal on vaja tuk-tuk ka välja vahetada.
Vahepeal seletas Hom meile veel seda, et tegelikult on maoistid toredad inimesed ja Nepaalis on peale rahulepingu sõlmimist igavene rahu. Lahe ju.
Keeleõpe algas peale kartulikrõpsudest ja juurviljast koosnevat lõunasööki. Õpetaja oli noor naine, kelle inglise keel oli suhteliselt arusaamatu ja kes esimesena seletas meile mis liiki kastid neil Nepaalis on – sama teema, mis Indiaski. Nepaali keeles moodustatakse lauseid natukene teistmoodi kui meil – tüüpiline sõnade järjekord on alus sihitis öeldis – näiteks „Minu nimi Heleri on”. Ja kui õpetaja küsib, siis pead karjuma „MA!” – täpselt sama kui Eesti keeleski.
Väike keeleõpe:
Tapaaiko naam ke ho? – mis su nimi on?
Mero naam Heleri ho. – minu nimi on Heleri
Tapaaiko deshko naam ke ho? – Mis Su riigi nimi on?
Mero deshko naam Estonia ho. – Minu riigi nimi on Eesti.
Tapaaiko saathiko naam ke ho? – Mis su sõbra nimi on?
Whaa:ko naam Hom ho. – Tema nimi on Hom.
Bijuhnu Bhaya? – Said aru?
Bujhee / Bujhena – sain / ei saanud
Namaste – tere / head aega
Pheri bhetaula – näeme jälle
Hawasta – näeme hiljem
Dhanyabad – Aitäh
Swaagat Chha – palun (vastates aitähile)
Shuva bihani – tere hommikust
Shuwa raatri – head ööd
Shuva divas – tere õhtust
Ühesõnaga jah, nüüd on nagu tunda töövaimu ka. Lõpetasime alles kolmest ning otsustasime kõik koos linna minna. Väga palju ameeriklasi on tüütu. Mitte, et mul midagi nende vastu otseselt on, aga nad on enamikus suhteliselt igavad, ei soovi teha midagi peale šoppamise ja on kuidagi.. üleolevad. Linnas oli igava võitu. Üritasime koos püsida, aga osadel oli idee eraldi minna. Need, kellega ma koos olin, olid nii igavad, et kollasin vahepeal üksinda ringi. Korraga saime kokku mu toanaabriga ja kuna ta leidis üles iiri pubi, läksime ja võtsime ühe 650 ml pindi. Ta on üks väheseid, kes täitsa tore tundub ja kellega saab ka juttu rääkida.
Tagasiteel tegime ettepaneku, et teeks midagi õhtul – istuks katusel, ajaks juttu, aga ei. Njah, niipalju siis sellest. Ma ei saa aru kuidas inimesed saavad nii kinnised olla – sööma ja oma tuppa magama.
Tänasest päevast ei olegi vaatamisväärsuste osas midagi rääkida – lihtsalt Thamel ei ole selline koht, millest palju rääkida oleks, selle pärast pole ka pilte täna. Aga raamatuid saab superodavalt – ka erinevaid LP-sid – seda küll kasutatud kujul.
Aga tänaseks.. ongi kõik :)
No comments:
Post a Comment