Tegelikult eile päris magama minekuga asi ikkagi ei lõppenud. Selle asemel muretsesime siiski pudeli viina ja coca-t ja suundusime väikese seltskonnaga katusele. Meiega ühinesid ka kohalikud kontoritöötajad ning asusime seltskondlikult vestlema. Mägedes lõi välku ja kui ma suure hooga oma statiivi üles tõin, avastasin, et puudu on see asi millega fotokas statiivi külge kinnitada. Suurepärane eksole – tassi Nepaali veel selline raske asi kaasa ja siis ei saagi kasutada. Äkki siiski mõnes kesklinna poes müüakse midagi sellist (ei tohiks ju kallis jupike olla). Ahjaa, ja keegi võiks mind kui amatööri natukene õpetada välgu pildistamise alal, kuidagi ei tulnud välja selline nagu peaks olema (sain kasutada statiivi asemel müüri).
Vestlusteemad olid huvitavad, tänu minule kandus teema suhteliselt varsti poliitikasse ära. Siin oleks ilmselt õige koht rääkida „Kuninglikust veresaunast”, mis leidis aset aastal 2001. Selle tapatalgu käigus sai surma 10 kuningliku pere liiget, seal hulgas kuningas ja kuninganna ning nende lapsed. Ametliku versiooni kohaselt tappis kuningliku pere vanim kuningapoeg, kes olles armu hullusest (vanemad ei kiitnud heaks tema valitud naist) ning narkootikumidest sõltuvuses tapnud kõik oma pere liikmed ning lõpuks ka iseenda. Seda versiooni ei usu enamik nepaallasi – arvatakse, et mõrvade taga on Gyanendra, kellest sai peale massimõrva uus kuningas. Peale veresauna ei korraldatud korraliku uurimist, lahkamisi ei olnud ja surnukehad põletati kiiresti. Selle pärast ei meeldinud rahvale uus kuningas ning maoistid seistes vastu kuningale saavutasid suure populaarsuse. Eriti hulluks läks asi siis, kui kuningas üritas haarata absoluutset võimu ja saatis parlamendi laiali – rahvas aga võttis asja enda kätte ja demokraatia taastati. Ja nüüd on Nepaal juba paar päeva vabariik.
Väike naps…
Mingi hetk saabus aeg, kui hakkasime rääkima kommunismist, seletasin kohalikele, mis asi see kommunism üldse on ning mis vahe on näiteks marksismil, leninismil, stalinismil ja maoismil (vahel on kohe hea meel, et ma ülikoolis üht teist olen õppinud ja saan ka teistega jagada :) ).
Muusikaline vahepala
Korraga hakkas vihma sadama ja kolisime sisse. Vapramatest oli järgi jäänud mina, kaks iiri tüdrukut, üks prantsuse poiss ja 4 kohalikku. Nad tõid kuskilt veel viskit juurde ja tuju läks kõigil päris heaks. Ühe paiku mõtlesin magama minna ning läksingi oma tuppa ja heitsin juba pikali. Viie minuti pärast tuli mu toanaaber ja ütles, et lähme seltskonnaga Thamelisse. Mõeldud-tehtud. Ronisime kogu kambaga ühe kontori töötaja tuk-tukki ja sõit läks lahti. Me ei saanud esimese hooga mäest üles, seega tuli tagant lükata. Tuk-tuk on ülikerge.
Thamelis jalutsime niisama ringi ja vaatasime, kuhu minna või mida teha. Mingisse asjalikku klubisse oli sissepääs kalli võitu, seega lasime kohalikel valida ... ning leidsime ennast stripiklubist. Tegelikult meie mõistes see stripiklubi nüüd küll ei olnud – laval tantsisid ühe kaupa hiina tüdrukud, ise täiesti riides (nagu Eestis suvel klubides käiakse) ning tantsida nad ka väga ei osanud. Nii valus on vaadata, kui inimene üritab teha asja, mida ta absoluutselt ei oska.
Mõtlesime toakaaslasega, et peaks neile ette näitama, kuidas tantsimine käib, ning ronisime ise lavale, ülejäänud meie seltskond ühines ka (välja arvatud teine iiri tüdruk). Meie suureks üllatuseks oli lava kohal dušš ja me saime läbimärjaks... tore-tore :) Õnneks on Nepaal soe koht, nii et pole hullu. Lõbus oli ja kuskil nelja paiku jõudsime tagasi hosteli.
Mu toanaaber läks dušši alla ja kui ta šampooni sai pähe pandud, tuli muidugi veekatkestus. Ma mõtlen, et millal see minuga juhtub :D
Kardinapuu kukkus meile pähe, üritasime tagasi üles saada – minu toanaaber
Aga nüüd siis tänase päeva juurde – otsustasime hommikusöögi vahele jätta ja minna kohe otse tundi. Millegipärast äratuskell ei äratanud ning me magasime sisse – ärkasime alles 20 minutit enne kahtteist – esimene osa päevasest oli maha magatud. Täiesti imelikud kaaslased on ikka meil – nad ju märkasid, et meid ei ole, aga et keegi meid ärataks... ei. Me olime ainult üks korrus õpperuumist üleval pool, ei oleks ju olnud raske. Ma ei taha midagi öelda aga... ameeriklased eksole.
Peale lõunat algas keeleõppe teine pool. Sinna jõudsime ilusti kohale – saime teada, et vahepeal on meeletu hooga materjali edasi võetud. Nepaali keeles on väga palju reegleid, kuidas ja mida öelda. Näiteks ei ja jah’i jaoks on sada erinevat varianti mida iga kord isemoodi kasutatakse.
Tapaaiko ni? – ja Sinu nimi?
Tapaailai kasto chha? – Kuidas läheb?
(lai lõppu kasutatakse siis kui räägitakse tervisest vms asjadest)
Malaai sanchai chaa – Hästi läheb (fine)
Tapaailaai ni? – ja sul?
Maalaai raamro chha – hästi
Maalaai thik chha – OK
Taapaailai bhetera khusi lagyo – tore kohtuda sinuga
Maalaai pani khusi lagyo – tore sinuga ka kohtuda
Kripaya – palun
Hunchha – ok!
Bhaihaalchhani – muidugi
Maaph garnus – vabandust, vabandage
Pakaa ho? – Kindel?
Jiskeko – naljatama
Hernus – palun vaata
Sunnus – palun kuula
Tapaaiko umer kati ho? – kui vana sa oled?
Mero umer teis ho – olen 23-aastane
Tapaai Nepalmaa ke garne? – Mis sa Nepaalis teed?
Ma swaem sewak ho – olen vabatahtlik
Ma Nepalmaa angreji padhaaune – Õpetan inglise keelt Nepaalis
Ma antaathaalayamaa kaam garne – Töötan lastekodus
Nepal raamro chha – Nepaal on ilus
Ma Nepaali bhasaa sikdaichhu – õpin nepaali keelt
Maile bujhe – saan aru
Hajur le ke bhannubhayo? – mis sa ütlesid?
Tapaaile kina deso bhannubhayo – Miks sa nii ütlesid?
Charpi kahaa chha? – Kus WC on?
… laai englishmaa ke bhachhan? – Mis … tähendab inglise keeles?
African haru kalo chhan – aafriklased on mustad
Tyahaa app haru chhan – Seal on õunad
Tyahaa kitaa chha – seal on poiss
Sushil baatho chha – Sushil on tark (meess)
Griti baathi chhe - Griti on tark (naiss)
Aitab ka teile Nepaali keelest, see oli alles väike osa. Poole tunni pealt tekkis õpetajal idee mängu mängida ning iga üks sai mingi ülesande. See oli kergelt koomiline, tuli näiteks kirjeldada oma poiss-sõpra, rääkida armastuse tähendusest või näidelda kuidas sa ütleksid kellelegi, et ta meeldib Sulle. Oli ka lihtsamaid ülesandeid, nagu laulmine või anekdoodi rääkimine (viimast tegin mina). Tundus, et meie noorukesele õpetajale pakub väga huvi, kuidas armastuse asjad Euroopas ja Ameerikas käivad.
Ühesõnaga teise poole tunnist me veetsime vesteldes elust ja olust. Peale lõunat ma ei olnud päris kindel, mida teha, kas minna linna või mitte. Otsustasin mitte minna ja otsida lihtsalt uut mälupulka kuskilt lähedalt poest. Ahjaa, ma eile kaotasin kuskile oma mälupulga ja ei suutnud seda leida. Mu toanaaber on suhteliselt haige, väga räme pohmakas või võib-olla on tal midagi muud ka viga. Igal juhul ei läinud ma teistega kesklinna, vaid jalutasin kohapeal ringi. Keegi kurat ei olnud mälupulgast kuulnudki – fotopoes pakuti, et muretsetakse homseks, kui ma tahan.
Jalutasin vaikselt linna poole, vahepeal tulid koolilapsed minuga rääkima – tundub et lastele väga meeldib suhelda ning nad tahavad näidata oma head inglise keele oskust. See on tõesti suurepärane (koolivormide järgi on näha, et nad on erakoolist). Tahtsid, et ma pilti ka teeks neist – miks mitte :)
Koolilapsed
Kütus saabus!
Jalutades mööda telefoniputkast jäi mu pilk peatuma erinevatel hindadel ning astusin sisse, et küsida palju Eestisse helistamine maksab – selgus, et 40 ruupiat/minut (mu kõne läks maksma 6 krooni). Ei olnudki väga kallis, seega otsustasin selle ära proovida. Muidugi siinkohal võiks öelda, et viisakas oleks oma telefonile vastata, kui Nepaali number helistab :)
Teeületamine on Nepaalis imelihtne
Nepaali liiklus :)
Minu jalutuskäik kujunes suhteliselt pikaks ning jõudsin välja juba praktiliselt kesklinna, kus on võimas euroshopping center. Täiesti läänelik koht, 8 korrust, kõike saab. Leidsin ka mälupulga ning ostsin ära (140 EEK/ 1 GB). Käib kah.
Tagasiminekuks võtsin bussi, sest käia ei viitsinud. 10 ruupiat tundus kuidagi palju suhteliselt lühikese otsa eest – ma hakkan juba nepaalistuma. Muide, peaks mainima, et 2006 LP anded näiteks taksohindade kohta on väga vananenud, aga vaadates kütusekriisi Nepaalis ja hindu maailmaturul, pole midagi imestada. Ostsin toanaabrile õunu ja endale ühe granaatõuna. Õunakilo on 14 krooni, granaatõuna kilo 16 krooni – ikka importkaup vist. Samas need väikesed marjad mida Triin sööb (mis nende nimi oligi – mingi maasika ja millegi vahepealne, sellised väiksed koorega ja seest punased?) on siin väga odavad.
Tagasi jõudes pühendasin natukene aega keeleõppele ja täna vist ei viitsigi midagi enam teha...
No comments:
Post a Comment