Hommikul valmistasin suure kiiruga ette kaheksanda klassi tunnimaterjali – ega see materjal ei ole nii lihtne midagi. Seekord jäime kooli natukene hiljaks – pereema ei saanud kuidagi õigeks ajaks valmis.
Kuues klass on endiselt tüütu – mul kulub pool energiat selle peale, et sundida klass vaikima... või enam-vähem vait olema. Teine osa energiast kulub selle peale, et konfiskeerida matemaatika ja teised mitte inglise keele tundi puutuvad vihikud.
Klass kaheksa on samuti väiksem – ainult 30-40 õpilast. Tunni alguses õpetaja kontrollis, kas ma saan ikka hakkama (vähemalt tundus nii). Ilmselt jäi ta rahule, sest kümne minuti pärast jäeti mind omapead. Kaheksandal on palju raskem tekst kui seitsmendal, see-eest on nad ise ka julgemad, kui mingit sõna ei tea, siis küsivad. Viimasena tuli juba tuttav seitsmes. Varsti saab Nessie peatükk läbi.
Peale kooli suundusin linna poole – tänavad olid kahtlaselt vaiksed – ilmselge järeldus oli see, et taaskord toimub streik. Mõnes kohas põletati autokumme, teises kohas pidas keegi kõnet ja inimesed huilgasid. Üldiselt siuke suhteliselt hajumuspärane.
Täpselt lõunapausi ajal jõudsin immigratsioonibüroosse. Tundub, et neil siiski on üks arvuti (wow!). Aga lõunapausiajal süüakse banaane, mangosid ja muid puuvilju, väga tervislik. Peale 10 minutit sain oma passi kätte – ilusti 26-päevase viisapikendusega.
Teel Thameli suunas olin sunnitud otsima vaba teed – ühes kohas pilluti telliskividega streigimurdjaid ja politseiga toimus väike kähmlus – eelistasin valida natukene kõrvalisema tee.
Esimene teeblokeering...
No comments:
Post a Comment