Öösel piinasid mind sääsed – täiesti lõpp kui palju neid siin on. Lõpuks ei jäänud mul muud üle kui kombineerida moskiitovõrk kuidagi ülesse – muidugi ei olnud kohti, kuhu seda siduda – nii et tegu oli keerulise üritusega. Hommikul leidsin kaks verd täis imenud sääske võrgu alt – võite kolm korda arvata, kas ma tapsin nad ära või mitte.
Hommikusöök oli eriti suur – omlett, röstsaiad, banaanid ja õun. Vahelduseks on päris tore hommikuti mitte daalbaati süüa. Leppisin Djaniga kokku, et ta viib mind perre õhtul, mitte hommikul nagu ta algselt plaanis.
Otsustasin veel korra võtta ette teekonna Thamelisse – kes teab, millal jälle saab. Maabusin New Orleans’is – kuigi see koht mulle ei meeldi, siis Interneti mõistes on tegu ikkagi suht okei kohaga. Uurisin järgi, et elekter lapaka jaoks maksab 50 ruupiat päeva eest – käib kah, kui netis on plaanis olla 3 tundi või kauem. Vähemalt ei pea minuteid koguaeg vaatama. Tellisin komplekti juustuleiva ja kohvi näol ning veetsin päris mitu head tundi ringi surfates. Septembri alguses peab kohe korra Itaaliasse minema, seega oleks vaja juba lennukipileteid vaadata. Airbaltic avab alates novembrist uue suuna Dubaisse, aga suhteliselt kallilt.
Peale põhjalikku nettistumist hüppasin läbi Just Juice n’ shakes’st ning võtsin prooviks maasika-banaani kokteili. Šokolaadi-banaani on siiski parem.
Tagasiteel otsustasin sööma minna kohta 1905, mille omanik on samuti Kilroy (nagu Kilroy’s ja K-Too Beer & Steakhouse omanikki). Segapuuvilja lassi oli täpselt nagu smuuti – jube hea ja natukene koorene. Otsustasin võtta midagi hiina toidu menüüst ning sain kana magushapus kastmes nuudlitega – päris mõnus vahepala.
Laupäevase päeva puhul olid tuk-tukid pooltühjad ja päris kaua pidi ootama, enne kui sõit pihta hakkas. Tagasi Kalankisse jõudes oli terve maja vabatahtlikke täis – kõik läksid kuskile välja sööma parasjagu. Oleks tahtnud ka ühineda, aga Djan juba ootas.
Vastupidiselt minu ootustele, et kool asub natukene kesklinnale lähemal, sõitsime hoopis vastassuunas – ringteest väljapoole ja päris kaugele linna serva – siin on juba maisipõllud ja riisipeenrad.
Minu pere tundus esmapilgul kahtlane – vuntsidega pereisa, vaikselt naeratav pereema, kaks last (poiss ja tüdruk). Kui RCDP tegelased ära läksid, hakkas tüdruk minuga rääkima – ta on 11 aastat vana ja räägib täitsa head inglise keelt. Poiss on noorem – vast kuskil seitse – natukene tüütu võitu, asus kohe mu asjades sorima (mis tal õnneks varsti ära keelati). Mul on majas oma tuba, oma voodi ja väikese lauakesega – päris kena. Mulle pakuti kohe alguses teed ja küpsiseid, hiljem neid kartulikrõpsu moodi asju ja kohalikke maiustusi (jube magusad ja rasvased). Tüdruk on hästi aktiivne, koguaeg räägib ja pärib midagi, jõudis mulle juba laulda ja tantsida ja igasugu asju uurida. Rääkis, et varem olid siin olnud kaks iiri vabatahtlikku – nad olevat neid viinud erinevatesse kohtadesse Katmandu orus – ka mind lubati sinna viia. Loodame-näeme :)
Õhtust sõime poole kaheksa paiku – mulle oli lusikas pandud aga sellega süüa tundub nii imelik, et kasutasin parem kätt. Daalbaat oli teistsugune – riis ja eraldi potikestes hernesupp, lillkapsad ja friikartulid (sellised pisikesed, kodused). Hästi maitsev oli, hoopis teistmoodi kui lastekodus.
Õhtul vaatasime telekat – mingi kohutav Nepaali komöödia tuli (Masala film, nagu nad seda kutsuvad). Pereisa vaatas atlasest järgi, kus Eesti asub ja palju meie rahvaarv on. Suurt imestus tekitas see, et 99 % eestlastest on kirjaoskajad (nende atlase järgi).
Õige pea kobisin magama, see voodi on päris hea koha peal :)
No comments:
Post a Comment