Paar päeva tagasi sain couchsurfi kaudu e-maili, kus pakuti mulle tööd reisisaidi kirjutajana. Ega midagi, leppisime kokku, et kohtume kesklinnas kella 11 paiku. Istusin juba tükk aega oma jäätisekokteili taga (Roadhouse Cafe-s on suurepärased jäätisekokteilid), kui oodatav isik uksest sisse astus.
Tegu oli tõelise Nepaali ärimehega – kuskil 40-50 aastat vana, vuntsidega ja paks (järelikult ka edukas). Ta oli osaline projektis nimega 101nepal.com, mis on valitsuse toetusega turismisait. Nad otsisid inimesi, kes oleks nõus neile kirjutama – maksta nad muidugi eriti ei taha selle eest – 5 $ 500 sõna eest ja 1 $ iga foto kasutamise eest. Mõtlesin, et võiks ju natukene kirjutada – niisama, et panustada midagi sellesse, et rohkem inimesi Nepaali tuleks :)
Lastekodus esitati meile imelik nõudmine – osta suhkrut, sest joome kogu suhkru tees ära. Iseenesest ei ole suhkur kallis – 38 ruupiat kilo – aga lihtsalt põhimõte on imelik – Bruna maksis oma programmis osalemise eest väga palju, minu eest maksab Euroopa Liit 450 eurot kuus (nii ma vähemalt lepingust lugesin). Selle raha eest peaks ju ometigi nii palju saama, et suhkrut jätkuks. Samas ma kahtlen siiralt, palju sellest rahast üldse lastekoduni jõuab. See ei olnud igal juhul esimene kord, kui meil midagi osta paluti (Bruna ostis eelmine päev näiteks kingaviksi), seega tegime kurja näo pähe ja läksime suhkrut ostma kõige kaugemasse poodi, kuhu võimalik minna oli (st. milleni viitsisime minna).
No comments:
Post a Comment