Eile tegin tekstidega põhjalikku tööd – mõned sõnad on ikka päris rasked – isegi ei tea täpset tähendust. Siin kohal on abiks Encarta dictonary, mis annab head inglisekeelsed seletused koos võimalusega hääldust kuulata – igal õpetajal peaks sellise asja kasutamise võimalus olema.
Pärastlõunal jalutsime Kalankisse (selle piirkonna keskus), et ma saaksin kasutada natukene internetti – muidugi internet osutus üliaeglaseks ning mul õnnestus vaevu oma postkasti sisse logida. Lootusetu üritus.
Lehest lugesin, et kohalik marsakarjuja (see, kes inimesi oma mikrobussi tuk-tukki meelitab ja piletiraha korjab) saab palka keskmiselt 30-40 euro kuus. Teistest uudistest pälvis mu tähelepanu uudis selle kohta, et buss kukkus jõkke. Jälle. 16 hukkunut. Ahjaa, meil on uus (esimene) president - arst ja mitte maoist.
Telekast tuleb suurepärane filmide valik – just siis kui ma hakkasin vaatama ühte, läks elekter ära – ma peaks juba harjunud olema. Õhtust sõime küünlavalgel.
Hommikul ärkasin jälle kuskil seitsme paiku ja vaatasin üle õpikumaterjali – ikkagi esimene päev koolis. Vaatasin ühe osa „Sõpru” (seekord ei tulnud üle ühe osa) ja peale hommikusööki läksime kooli. Mind suunati kohe esimese tunni ajal õpetama kuuendat klassi – klassis oli kuskil 50-60 õpilast, seega päris palju lapsi (te ei kujuta ette kui suurt lärmi võib selline hulk lapsi tekitada). Alustasin enda tutvustamisega ja näitasin kaardi pealt, kus Eesti asub. Tekstis oli juttu Austraaliast ja Amsterdamist, seega näitasin ka need kohad lastele ära. Lugesime teksti läbi ja lasin lastel ka lugeda. Seletasin raskemaid sõnu ja kirjutasin need tahvli peale. Õnneks sai koolitund küllaltki ruttu läbi.
Järgmise tunni ajal ei teinud ma suurt midagi – mul oli vaba aeg ning igavuse mõttes õppisin ära nädalapäevad nepaali keeles. Edasi 7A klassiga – see on poole pisem kui kuues klass ja lausa lust on õpetada. Ma suutsin võtta esimese päevaga läbi poole rohkem materjali kui õpetaja eelmisel päeval 7 B klassis... Imelik. 7. klass loeb parasjagu teksti Lochnessi koletisest – õpetamise ajal olin sunnitud joonistama tahvli peale angerja (eel), et seletada, kes see selline on (ma ei usu, et lapsed oleks kunagi angerjat näinud), samuti olin sunnitud näitama, mis tähendab liikuda järskude peatustega (jerkily) ja mis tähendab liikuda raskete sammudega (lumber). Visuaalne pool aitas ilmselt palju kaasa tunni elevamaks muutmisele. Järgmine tund oli kohe 7 B – sama materjal, nii et lihtne. Huvitav on see, et üks tund kestab 40 minutit, üldiselt tundide vahel pause ei ole (kuigi iga kord kui ma õpetajate tuppa astun, istub mingi seltskond seal). Peale teist tundi on paus 10 minutit ja peale 5 tundi on poole tunnine paus. Ahjaa, kriiti ja tahvlipuhastuskäsna tuleb võtta õpetajate toast ja pärast tundi tagasi viia. Klassi jätta ei tohi, muidu õpilased võtavad ära (seda ma imestasingi, et kust nad selle kriidi koguaeg võtsid – mulle anti, sest ma olen cool välismaatšikk :P ).
Seega kella 13.00st oli mu kool läbi. Otsustasin minna linna netti – mida siin ikka teha on nii kaua. Võtsin aega – maja juurest Kalanki keskusesse läheb 15 minutit, buss (tuk-tuk) sealt Ratna pargi juurde sõidab ilma liikluseta 20 minutit, ummikutega kuni tund. Sealt edasi on 10-15 minutit Thamelisse. Nii et pole üldse kaugel.
Veetsin kaks tunnikest internetis ning ei suutnud peale seda vastu panna kiusatusele süüa üks burger. K-Too Beer & Steakhouse oli suletud ajutiselt, seega läksin proovisin ära vaid paar päeva tagasi avatud koha supermarketi kohal (nimi ei tule praegu meelde), sõin oma odavaima eine linnas 92 ruupia (12 krooni) eest sain kanaburgeri salati ja friikartulitega ja coca. Edasi hüppasin läbi Just Juice n’ shakes’st ning võtsin tavapärase banaani-šokolaadi kokteili (päevane piima ja puuviljavajadus rahuldatud) ja asusingi tagasiteele Ratna pargi suunas. Ratna pargi juurest sain tuk-tuki ja olin juba kuue paiku tagasi pere juures. Mul õnnestus „Rundown” peaaegu lõpuni vaadata, kuid vahetult enne lõppu kutsuti mind sööma; mis seal ikka. Väga imelik on söömise kord – isa, lapsed ja mina sööme laua taga ja ema nurgas maas. Ja laua ääres on veel palju ruumi, nii et selles asi ei ole. Toit antakse emale ette nagu koerale... enam imelikum olla ei anna.
Mulle pannakse alati riisi juurde käivad asjad eraldi potikeste sisse ning mul on alati kõige suurem valik erinevaid asju – imelik hakkab – ma saan aru, et nad tahavad külalist hästi kohelda, aga vahepeal tundub asi juba liig. Lisaks sellele oli mu portsjon liiga suur – aga ebaviisakas oleks jätta söömata ka. Eks ma siis lähengi paksuks :)
1 comment:
Niuuuuuuuuuuuuu, ei lähe paksuks!!!
Post a Comment