Täna on siis see päev, millal lahkun lastekodust, enamus lapsi juba teab ka sellest. Hommikul oli lastekodu „ema” ja üks ta poegadest kohal, selgus, et lapsed lähevad täna arsti juurde. Selga pandi ilusad riided ja söögi asemel joodi teed (ei tea kas lapsed ei tohtinud süüa enne arsti juurde minekut). Jagasin kõigile šokolaadiküpsiseid ja lehvitasin rõdult, kui lapsed minema hakkasid. Tundus, et lastekodu „emal” tuli peaaegu pisar silma – ei tea kas see oli niisama formaalsus või tal oli tõesti kahju, et ma lähen.
Minuga jäi natukeseks juttu rääkima üks poegadest (üks neist, kes käib seal abiks ja räägib inglise keelt). Ta vihjas tugevasti, et lastekodu vajaks ikka abi – probleeme üüri maksmisega jne.
Mis oli muide imelik, oli see, et tal oli seljas särk „Positive – HIV is a real problem” – ma ei julgenud küsida, kas ta päriselt ka oli – üldse ei tundunud tõenäoline.
Mulle pidi järgi tuldama kell 10.00 – kui kella 12.00ks kedagi kohal ei olnud, läksin kohalikku telefonipunkti ja üritasin helistada – selgus, et RCPD-l on endiselt probleeme kütusega ja nad lubasid kellegi mulle pärastlõunal järgi saata. Kella 13.30 ajal tuligi üks tegelane kontorist (mootorrattaga) ning sebis mulle takso.
Peale asjade ärapanekut läksin linna – lihtsalt ei viitsinud niisama istuda. Käisin korra netis ning ronisin Helena’s-sse, et võtta üks kanaburger – see ei üldse nii hea kui ma lootsin. See-eest vaade on nii kena, et puhtalt selle pärast võis siia tulla – huvitav kas kevadel ja sügisel on Everesti ka näha – teoreetiliselt võttes peaks olema.
Helena's
Tagasi minekuks õnnestus mul saada tuk-tuk ilma igasuguste probleemideta - asi on lihtne – tuk-tuk tuleb võtta täpselt samast kohast, kus enne maha sai tuldud. Kontoris maksti mulle isegi taskuraha ära – ühe kuu eest 5000 ruupiat – pole kursi järgi küll päris 50 eurot, aga ega ma vist nuriseda ei saa.
Õhtusöögiks oli läänepärane variant daalbaadist – magus riisipuder juurikatega :)
No comments:
Post a Comment