Friday, February 12, 2010

KUIDAS MINNA VABATAHTLIKUKS

Mulle tuleb praktiliselt iga nädal mõni kiri, kus uuritakse, kuidas saab minna vabatahtlikuks, seega mõtlesin, et kirjutan sellest natukene lähemalt.
Tahad minna vabatahtlikuks?
Hea võimalus selleks on Euroopa Vabatahtlik Teenistus (European Voluntary Service), mis on üks Euroopa Noored (Youth in Action) alaprogramme. Antud programmi raames saavad inimesed vanuses 18-30 minna vabatahtlikuks peaaegu üle kogu maailma (välja arvatud mõned üksikud riigid). Vabatahtlik teenistus võib kesta 2-12 kuud, kuid üldjuhul on projektid vähemalt viis kuud pikad. Enamik projekte on individuaalsed, kuid mõnikord on ka tegu grupi vabatahtliku teenistusega (saab osa võtta mitu inimest). Kokku saab vabatahtlik olla maksimaalselt üks aasta st. et kui oled olnud näiteks kuus kuud vabatahtlik ühes riigis, saad pärast olla 6 kuud ka kuskil mujal (on mõned erandlikud riigid, kes seda ei luba).
Hea on asja puhul, et kinni makstakse 90 % reisikuludest (varem oli 100 % aga alates aastast 2010 reeglid muutusid), samuti tagab vastuvõttev organisatsioon sulle tasuta elamise ja toidu. See toetus tuleb samuti antud programmi raames – näiteks Islandil on see 540, Tšehhis 420 ja väljaspool Euroopa Liitu 360 eurot/kuus. See summa aga ei tähenda, et vabatahtlik saaks selle endale – see on vastuvõtva organisatsiooni jaoks kõigi kulude katteks, mis tal seoses vabatahtlikuga on, kaasa arvatud näiteks sealsete töötajate palk. Igal juhul on vabatahtlikul täielik õigus saada tasuta öömaja, toitu ja ka näiteks kohaliku transpordiga seotud kulud peab katma vastuvõttev organisatsioon (kui liikumine on seotud vabatahtliku tööga). 
Ühesõnaga, vabatahtliku reisikuludest kaetakse 90 %, kohapeal on tasuta elamine + söök. Lisaks sellele saab iga vabatahtlik kuus taskuraha. Taskuraha suurus oleneb riigiti. Kõigub see 145 €/kuus Norras kuni 50 €/kuus vaesemates riikides. Vaata lähemalt: http://euroopa.noored.ee/files/Alaprogramm%20A2%20-%20EVS%20rahastustingimused%202010.pdf (tabel allpool). Vabatahtliku teenistuse alguses on igale vabatahtlikule ette nähtud tasuta keelekursused, lisaks sellele toimuvad koolitused enne reisi (Eestis), saabumisel sihtriiki (on arrival training), vahepeal toimub selline midterm koolitus, enne lõppu hinnagukoolitus ja pärast Eestis veel analüüsikoolitus (päris asjalik, kas pole). Õnneks on need koolitused päris toredad, näiteks mina käisin oma saabumise koolituse raames raftimas (muidugi ilmselt on see küllaltki erandlik).
Samuti kaetakse 100 % erinevad vaktsineerimiskulud (mis selle riigi jaoks vaja on), viisa ja kindlustus. Kindlustus katab näiteks isegi selle, kui sa kogemata põhjustad kahju sealse organisatsiooni varale (noh, mida loodetavasti ei juhtu).
Saatev organisatsioon. Saatev organisatsioon on selline asjapulk, kes sind ametlikult saadab. Ilma selleta ei saa. Selleks võib olla kas MTÜ või avalik-õiguslik asutus. Mina soovitaksin võtta mõne noortekeskuse või kohaliku MTÜ, näiteks minu oma organisatsioon: Seiklejate Vennaskond http://www.seiklejad.org (kirjuta otse mulle haaletaja@gmail.com).

Nii aga edasi ma kirjutan lähemalt olenevalt piirkonnast:
Tahad minna vabatahtlikuks Euroopasse?
Siis on lood väga lihtsad, sest Euroopa jaoks on juba eraldi olemas vastuvõtvate organisatsioonide andmebaas: http://ec.europa.eu/youth/evs/aod/hei_en.cfm. Seal on olemas kõik projektid, mis on Euroopas saanud akrediteeringu (n-ö idee on heaks kiidetud ja organisatsiooni on kontrollitud). Saab valida nii tegevusvaldkonna kui riigi järgi. Juhul kui leiad endale sobiva projekti, tuleb panna endast kokku 1-2 lk pikkune iseloomustus (koos pildiga) ja saata vastava organisatsiooni kontaktile (võid lisaks CV ka saata). Kui neil on koht endiselt vaba ja sina tundud neile sobivat, siis nad võtavad sinuga ühendust ja saategi varsti koos projektitaotluse esitada (üldiselt esitavad nemad oma riigis, vabatahtlik annab vaid enda poolsed andmed ja kirjeldused (nt. mis on tema motivatsioon jne). Teinekord on nii, et organisatsioonil on juba vabatahtlik olemas (vaata alati mis kuupäeval on projektikirjeldus lisatud, äkki lisati väga ammu?) ja siis nad ei viitsi sulle üldse vastata. Seega tasub saata enda iseloomustus (motivatsioonikiri) võimalikult paljudele sobivatele projektidele, et äkki näkkab. Teinekord on vabatahtlikud enne sobiva projekti leidmist kirjutanud mitmekümnele organisatsioonile ja ootanud positiivset vastust kuid. Seega tasub kannatust varuda. Hea nipp on registreerida ennast Euroopa Noored lehel kasutajaks. Seda saab teha siin: http://euroopa.noored.ee/user/register ja valida registreerimise ajal liitumise grupiga EVS. Sinna listi tuleb palju erinevaid pakkumisi ja tihti on just seal kõige värskemad pakkumised vabatahtlikele.
Lisaks liitu selliste yahoo gruppidega nagu: http://groups.yahoo.com/group/EVS_host-sending_possibilities/http://groups.yahoo.com/group/EVSpartners/http://groups.yahoo.com/group/european-youth-exchanges/ ja vaata facebookis: http://www.facebook.com/group.php?gid=2228614844&v=wall ja http://www.facebook.com/groups/144018705652697/. Sinna tulevad üldiselt kõige värskemad pakkumised. 
Tahad minna vabatahtlikuks väljaspoole Euroopat?
See on nüüd natukene keerulisem olukord kui Euroopa puhul. Nimelt ei leidu nende organisatsioonide jaoks sellist andmebaasi, nagu on Euroopa kohta olemas.  Juhul, kui Sa ei leia kuskilt pakkumist ja tahad minna mingisse konkreetsesse riiki, siis pead ise leidma organisatsiooni, kes sind tahaks ja koostaks sulle ka programmi ja töö. Üldiselt tahavad nad vabatahtlikke hea meelega, sest EL maksab iga vabatahtliku kohta hea summa (eriti nt. Aasia/Aafrika tingimustes). Samas tuleb ette vaadata, et ei satuks mõne kahtlase olematu organisatsiooni peale. Teinekord võib internetist leida organisatsioone, kes tegelevad n-ö vabatahtlike äriga, kus vabatahtlikel tuleb endal suur summa maksta ja selle eest korraldatakse neile elamine ja vabatahtlik töö. Need organisatsioonid on tihti kursis ka Euroopa vabatahtliku teenistusega ja on nõus ka selle programmi tingimustes vabatahtlikke vastu võtma – oluline on siin see, et kui sellisega minna, siis ei tohi kindlasti ise midagi juurde maksta, programmi rahast peaks piisama. Vaatamata sellele, et vabatahtlik teenistus on selliste organisatsioonide jaoks äri, võib teinekord leida väga korraliku projekti, kus saad ise midagi tõeliselt head ja vajalikku korda saata.
Tahad minna vabatahtlikuks Nepaali?
Väga hea valik, minu lemmikriik :) Minu vastuvõtvaks organisatsiooniks oli: http://www.icyenepal.org/, mis on natukene samasugune vabatahtliku-äri ühing, nagu ma ülalpool kirjeldasin. Sellegi poolest julgen ma neid soovitada, sest küllaltki suure osa rahast nad investeerivad lastekodudesse ja nende projektide valik on suur ja lai. Saab töötada nii lastekodus, õpetada koolis, töötada põllul riisikasvanduses, õpetada munkadele inglise keelt või töötada AIDS’i haigetega haiglas. Kindlasti on neil vahepeal muid võimalusi ka juurde tulnud. Hea on see, et soovikorral võib kõiki neid tegevusi oma vabatahtliku teenistuse ajal teha (projekte saab vahetada). Lisaks sellele on olemas pidev tugi (nt. kui on vaja arsti juurde minna, siis kohe viiakse) ja on-arrival training on väga vinge (elevandisõit eksole :) ).
Turvalisus on Nepaalis hea (röövimist vms pole karta), kultuurišokk garanteeritud. Inimesed on sõbralikud, mäed kõrged. Mida veel tahta? :)

Lingid:
Kuidas minna vabatahtlikuks (juhend Euroopa Noored kodulehel): http://euroopa.noored.ee/node/53
Programmijuhend (programm Euroopa Noored): http://euroopa.noored.ee/files/programmijuhend%202010_est%20_19.01.10_.pdf (suur fail! Loe lõiku alaprogramm 2 kohta – EVT).
GLEN programm: http://www.terveilm.net/?id=29 (tavaliselt on taotlustähtaeg aasta alguses)
EVS blogi Euroopa Noored kodukal: http://euroopa.noored.ee/node/963
Sofia Hondurases vabatahtlikuna (Euroopa vabatahtliku teenistuse raames): http://honduras-sofia.blogspot.com/
Soovitan lugeda: Minu Nepaal (samuti vabatahtlikuna Nepaalis töötamisest, aga omaalgatusel (vist)) ja Minu Argentiina (programmiga Euroopa Noored, vabatahtlikuna getos).

Küsimused??? Kirjutage siia kommentaarina, siis saan kohe vastata ja teised saavad ka teada :)

Sunday, August 17, 2008

17.08.2008 – Rimche – Syabrubesi (trekk 6)


Huh! Oli see alles päev! Hetkel hilisel pärastlõunal seda päevikut kirjutades olen tõsiselt rõõmus, et olen õnnelikult ja elusalt Syabrubesis tagasi. Nüüd siis tagasi päevaste sündmuste juurde.



Hommik Rimche's


Hommikul otsustati, et üritatakse siiski minna otsemat rada mööda ja vajadusel ehitatakse sild üle jõe. Pikk tee pidi ikka väga pikk olema ja ühe päevaga mitte läbitav. Meid ootasid alustuseks ees maanihked, mis tähendab seda, et tänu suurtele vihmadele on maapind üleval nihkunud ja suured mudavood on alla tulnud mööda mäe külgi viies kaasa ka kõik, mis nende teele jääb. Rajast polnud enam mingeid jälgi – tuli ronida üle lahtiste kivide, osaliselt sumbates mudas ja otsides puude juurtest tuge. Libisemine oleks tähendanud all jões maabumist ja sellest jõest juba nii lihtsalt välja ei tule (tõenäoliselt üldse ei tule).
Kataloonlaste giid oli väga sõbralik – aitas mul maanihkeid ületada ja andis vajadusel käe (ohtliku koha peal). Peale kahe suure rusuvoo (maanihkekoha) ületamist ohkasime kergendatult – oleks me teadnud, mis meid veel ees ootab, ei oleks me seda teinud. Vahepeal saatis meid üleval puude otsas kisav ahvikari justkui püüdes meid millegi eest hoiatada. Tegu oli nende samade mustade nägudega ahvidega, keda tulleski näinud olin.
Kahe tunniga jõudsime jõeni, mille sild pidi olema läinud. Ja seda ta oligi. Seal, kus enne oli väike sõbralik ojake, oli nüüd metsik pruun vahutav vesi – jõgi oli kolm korda laiem kui enne ja kaldad olid puha sisse varisenud. Alguses arvasid giidid, et peame tagasi minema – läbi jõe kõndimine oleks liiga ohtlik olnud, sest kivide vahele võib lihtsalt kinni jääda või veelgi hullem – jõgi oleks võinud ületaja kaasa viia. Peale lühikest mõtlemist loobuti tagasi minemise plaanist ja otsustati ehitada sild. Selle jaoks tõid mehed metsast puid (bambuseid) ja hakati midagi üle jõe konstrueerima. Asi nägi alguses kahtlane välja ning ega ta palju parem peale tundi aega ehitustööd ka polnud. Samas keegi ei tahtnud tagasi üles üle maanihete ka minna – seega katsetasime sillaületust. Giidide jaoks oli asi käkitegu – paljajalu hüppasid nad hops ühelt bambuselt teisele ja olidki üle. Üks abistas meid ühel pool jõge ja teine ulatas käe vastaspoolelt. Võiks ju arvata, et me olime lihtsalt saamatud turistid, aga tegelikkuses oligi tegu väga koleda jõeületusega. Saime kõik ikkagi ilusti üle :) Kotid aitasid giidid pärast ise ära tuua – minu kott oli väike, aga näiteks kataloonlastel olid ikka tõsised tünnid. Kui olime ilusti teisel pool ohkasime veelkord kergendatult - tundus, et olemegi nüüd pääsenud.



Takistus teel...



Sillaehitus



Mehed vapralt nii õhukestel okstel, et neid ei ole siin pildil nähagi.



...


...



Ja niimoodi nägid sillad välja peale seda, kui olime jõeületuse sooritanud


Varsti selgus, et see kergendusohe oli jälle ennatlik. Järgmine külalistemaja oli täiesti tühi, mitte kedagi polnud näha (Bamboo’s). Ka Hot Springs külalistemaja oli kinni ja ainult üks väike õnnetu kassipoeg kisas ja tiirutas ümber meie jalgade.


Õnnetu kiisu, kahjuks polnud meil mitte midagi söödavat kaasas :(


Kohe nägime ka põhjust – peale koske oli rada kadunud. Olukord tundus lootusetu – olime nii kaugele tulnud ja edasipääsu ei olnud. Otsustasime siiski ärakukkunud teed lähemalt uurida. Koset läbiminek oli käkitegu – võrreldes kõige eelnevaga polnud see mitte midagi. Peale koske oli kivilaviin viinud kaasa kogu raja ja all vahutas metsik jõgi. Siiski õnnestus maanihe meil kuidagi ületada – ma ei tea kuidas, aga üle me saime. Tõeline paanika tekkis, kui mõned kivid jala alt kuristikku lendasid ja tekkis mõte, et äkki mina olen järgmine, kes selle tee alla suunas ette võtab. Õnneks midagi sellist siiski ei juhtunud :)

Mul ei ole nendest kohtadest ühtegi pilti – ausalt öeldes oli mul muudki teha, kui pildistada ja võttes arvesse ka lugejaid, siis ma arvan, et need pildid oleks olnud liiga koledad, et avalikustada.
Peale seda ületasime veel mõned rusuvoo kohad, kuid need ei olnud enam nii hullud (arvestades meie võrdlusmaterjali). Oleksin ma tulles mõnda sellist näinud, oleksin ringi pööranud.




Vapralt üle rusuvoogude, pildi kaugemas servas on näha ka päris ära kukkunud teed



Vahepeal tuli teed otsida võpsikus...




Ja väiksed ojad ei ole üldse koledad :)


Järgmises kohas (Dovan) olid inimesed täitsa olemas. Kuulsime, üks tekkija oli hommiku poole tulnud Syabrubesist ja läinud Dovanist natukene edasi, kuid õige pea maanihete ja rusuvoogude pärast tagasi pöördunud. Meie jaoks oli see aga hea uudis – järelikult edasine tee on läbitav! Jee-jee!
Sakslased läksid natukese aja pärast meist lahku – nad võtsid suuna Thulo Syaphru’le, et jätkata teed Gosainkunda järvede suunas (see oli üldse esimene alternatiivne tee peale hommikul Rimchest lahkumist).
Meie jõudsime tunnikese pärast õnnelikult ja surmväsinult (kuid elusalt) Syabrubesisse. Läksin samasse hotelli, kui kataloonlased ja nende giid. Hotelli oli ilus, puhas ja võimas, nimeks Buddha – ka hinnalt oli näha, et ikka poole kallim koht (100 ruupiat – 16 krooni). Näe, leidsin soki eest oma esimesed kaks kaani – igasugune kaanimure kadus suuremate ohtude ilmnemisel üldse ära :)



Verd täisimenud kaan, koridorivaibal :)


Andsin giidile 500 ruupiat – ilma tema abita oleks mul ikka väga raske olnud ilusti tagasi jõuda. Muide, sellised maanihked ei pidanud väga tavalised olema – giid ei olnud oma 20 aastase staaži jooksul kordagi midagi sellist näinud. Ilmselt ekstra minu jaoks :)
Halb uudis on see, et bussid siia enam ei sõida, sest bussile sobivat teed enam ei ole. See-eest pidid nad tulema 20 minuti kaugusel asuva silla juurde. Eks homme vaatab – kui silla juures bussi pole, tuleb jalutada Dunchesse – ainult 15 km :)

...

Kell on 18.15, tähistamise jaoks võtan ühe õlle. Terviseks! Vaatan imestusega, et hotelli saabuvad veel ühed trekkijad. Kõigil on mägironimise varustus kaasas ja kandjad kannavad kotte, mis on kolme suure matkaseljakoti suurused. Ja vaestel kandjatel/giididel on ainult varbavaheplätud jalas. Ja mis kõige hullem – nad tulid ühe hooga Gyanjin Gompa juurest (normaalselt tulles kahe päeva teekond) ja ületasid kõik maanihked ja meie tehtud silla ka. Trekkijate/mägironijate puhul on tegu vist Taiwani päritolu inimestega. Nad panid oma kandjad ja giidid selgelt ohtu tehes sellise rännaku sellise koorumusega. Põrnitsen neid tigedalt, kui nad lasevad oma saabumise puhuks kuus kana maha lüüa ja need ära grillida.


Saturday, August 16, 2008

16.08.2008 - Kyajin Gompa - Rimche (trekk 5)


Telefoni ja akusid siin laadida ei saa, seega pole mul juba mitmendat päeva aimugi, mis kell on. Omaette mugav ju – ärkad üles, vaatad, et väljas on pime – magad edasi. Kui väljas on juba kergelt valge, on aeg üles tõusta. Mul on tunne, et ärkan liiga vara – täna perenaine alles magas, kui kööki maabusin. Sõin ühe õunapannkoogi ja enne kui ükski teine turist üles sai, olin teel.

Hommik oli haruldaselt ilus – kõik mäed helendasid oma valgete tippudega ja vaid õrnad udupilved hõljusid siin-seal. Jalutasin rahulikult allamäge ning umbes kahe tunniga olin Langtangi külas. Võtsin asja rahulikult – nüüd sai jalutada ja pildista nii palju kui tahtsin – polnud enam vaja karta, et akud tühjaks saavad.




Valged iludused...



Hommik pakub lummavaid vaateid, mis päevaks uttu vajuvad...



Teravad tipud ja potentsiaalsed laviinid


Ja lähivõte :)


Ja veel üks...


Kuigi mäed paistavad ühe suurused, siis esimene on kuskil 5500-6000 m, tagumine aga 7200 m.


Taaskord üle pika rippsilla - siin kohtasin toredat neiut teisest külast



Palverattad keerlemas täiel võimsusel



Vaade tagasi tuldud teele



...



Vahutav vesi ja valged tipud taustal...

Thyangsyapus sõin ühe Tiibeti leiva ja jätkasin teed allamäge. Paremale ja vasakule jäid metsikud kosed, tehes mulle väljakutseid aeglase säriga pildistamise osas – teate küll, nii et voolav vesi jääks piltidel eriti lummav :)



Üks väiksem oja, siit tuli lihtsalt läbi sulpsata :)




Veel üks...


Armeealas tuli lihtsalt anda allkiri, et olen elusalt ülevalt alla tulnud – ilmselt iga aasta lõpus tehakse väike statistika, et palju siis see aasta inimesi kaduma jäi. Üle aasade džunglisse jõudes oli kõik mattunud halli vihmaloori ja samm muutus järjest raskemaks. Murelikuks tegi mind ka see, et tossude tallad tundusid olevat juba päris õhukesed – karta on, et see trekk jääb neile viimaseks. Määramatul ajahetkel jõudsin Rimchesse, tuttavasse külalistemajja. Soe dušš oli tõeliselt tervitatav, nagu soe teegi peale seda. Huvitav, kas kataloonlased ka siia jõuavad – nad pidid ka täna tulema samasse kohta (kui ma ikka õigesti aru sain).


Nii lilleline on siin ainult mussoonide ajal suvel



Vahepeal kadus jõgi kõrvalt sügavale kuristikku



Ja tagasi džunglisse...

...

Kataloonlased ja sakslased jõudsid kohale kaks tundi hiljem – paduvihmas ja läbimärjalt. Muigasin vaikselt omaette ja vaatasin, kuidas nad oma märjad asjad kuivama ladusid. Jah, alati pole kaua magamine voorus :)

Meieni jõudis kuuldus, et sild tagasiteel on katki – see väike kahe lauaga – jõgi olevat selle kaasa viinud. Sakslaste giid pakkus välja idee minna raskemat rada pidi üle Khangjumngi - õhtu seisuga otsustatigi, et lähme sealt (mina küll midagi ei otsustanud, aga turvalisuse mõttes valisin selle variandi, kuhu enamus läheb).



Friday, August 15, 2008

15.08.2008 – hobuseretk kõrgustesse (trekk 4)


Eelmisel õhtul otsustasin siiski kaubelda hobuse hinna üle – ilma igasuguse vaevata sain hinna 2000 peale ja selgus, et retk kestab kuskil kuus tundi ja lõppsihtpunkt on Langshisa Kharka, kuhu olin plaaninud muidu jala minna.

Seega olin hommikul krapsti kell kuus üleval, sõin oma jakijuustuleiva ära ja tellisin ühe sellise ka koos kahe keedetud munaga kaasa. Muide, siin mägedes ei ole lõhnaküünlaid, aga selle asemel koogitakse mõned söed ahju alt välja ja nende peale visatakse suur peotäis kanepit. Päris värske õhu saab niimoodi tervesse majja :)

Kell 6.30 ootas mind hobune ning olime valmis teele asuma. Giid oli ka, ilma ei oleks saanud (ei oleks julgenud ka). Hobusega mägedes olla on täitsa tore, kuigi vahepeal on päris kõhe – mõned laskumised on rohkem kui järsud ja kui hobune veel komistama ka peaks, tuleb hoolega vaadata, et maha ei lenda.



Minu hobune, mind ootamas :)




Küla hommikuses hämaruses...



Siit kuskilt Ganja La mäekuru



Hommik oli täitsa selge – paistis piirkonna kõrgeim tipp – Langtang Lirung (7225 m), kui ka teised ümbruskonna tipud – keskmiselt 6500 kanti. Tegelikult polegi alt vaadates eriti vahet, kas tipp on 6000 või 7000 m – ilusad valged ja helendavad päikese on käes mõlemad.

Mu hobune oli hallikat värvi ja selline väike ja armas, aga vapper. Esimesed tõusud läksid probleemideta ja jõe ületus tuli koos hobusega poole paremini välja, kui eile üksinda. Seejärel suundusime üle jakikarjamaade ning selgus, et selleks, et hirmutada eemale jakki, tuleb visata teda jakisitaga (tegelikult küll mitte visata jakki, aga visata tema poole). Suured isased jakid on päris koledad – üle pulle täis heinamaa ju küll minna ei julgeks, ega jakid palju väiksemad polegi. Mõned kaklesid parasjagu – tagusid oma sarvi kokku – kõmakad olid võimsad.



Hobune kasutab puhkepausi väikeseks kehakinnituseks...


Peale Kyanjin Gompat ei ole tõesti mingit asustust – paaris kohas olid kivihütid, mida karjused ajutiselt suviti kasutavad. Tee kulges vahepeal otse kohiseva jõe kõrval, siis jälle kõrgemal mägedes. Eemal hakkas paistma Langshisa Ri (6427 m), mille ümbruses tundus olevat nii mitmeidki varisemisohtlikke laviinivõimalusi. Kahjuks ronisid meiega kaasa pilved, mis õige pea katsid kinni kõik vaated.




Pilved varjasid vaate...


Lõppsihtpunktiks olid paar kivihütti, kus toodeti jakijuustu. Juustukerad olid suured, uhked ja kollased. Jalutasin natukene ringi, aga vaadet mägedele enam ei olnud (ilus oli ikka). Seega suundusingi tagasi juustutootmise juurde ja jälgisin natukene protsessi (vaesed mehed, kes seal sellise külmaga tööd rügavad). Istusime giidiga veidi ühes hütis ja jõime kohaliku tädi poolt pakutud teed.



"Juustutehas" eemalt künkalt vaadatuna




Suured, ilusad ja kollased juusturattad :)


Varsti hakkasime tagasi liikuma ning ilm muutus halvemaks, vaikselt hakkas tibutama, udu muutus tihedaks ning eks oma osa andis ka 4000 + m. kõrgusel olemine. Rohkem kui 5 tundi hobuse seljas istuda on tagumikule ja reielihastele karm, kuid üldiselt saab see selgeks alles hobuse seljast maha ronides :) Muidugi, eks tuleb harjutada, sest tagasisõit Katmandusse (äkki bussi katusel) ootab veel ees.

Tagasi jõudsime 12 paiku – ma olin täielikult läbikülmunud (vastik niiskus ja tugev tuul tegid oma töö) – ise liikudes saanuks sooja, aga hobuse seljas olles mitte eriti. Võtsin tassi teed kaasa ja pugesin oma tuppa teki alla – sellise ilmaga pole mingit mõtet kuskile edasi kollama minna. Tegelesin vahepeal oma kirjatööde kirjutamisega 101nepal’i jaoks ja uurisin kaarti – tundub, et Nepaalis on ikka tõsine puudus kohanimedest – iga teine koht on sama nimega. Näiteks on siin Bhote Kosi jõgi, millest hiljem saab Trisuli jõgi; samas peamine Bhote Kosi asub hoopis teises kohas.

Kella 17.00 paiku kobisin söögituppa – selleks ajaks olid sinna kogunenud mõned inimesed – eilsed kataloonlased olid tagasi oma mäevallutuselt – nagu karta oli, ei jõudnud nad tippu. Sellegi poolest olid nad oma saavutusega rahul. Mängisime kaarte ja ootasime õhtusööki. Varsti ilmus veel üks paarikene – tundusid sakslaste moodi, istusid oma nurgas ja lugesid raamatuid – ütleks, et väga ebasotsiaalne käitumine. Samal ajal kui mina oma makarone õgisin, siis kuulsin, kuidas üks sakslastest tähendas, et „ohh mul pole eriti isu siin 4000 m kõrgusel” ... huvitav, kus tal siis veel isu on, kui mitte siin :) Aga õhtusöök söödud, aeg magama minna, sest hommikul on vaja vara ärgata.



Thursday, August 14, 2008

14.08.2008 – Kyajin Gompani ja edasi (trekk 3)

Ärkasin korra kell 5.20 üles – väljas oli täiesti hall, seega magasin natukene edasi. Kell 6.08 oli enamus pilvi kadunud ja peakohal helendas valge tipp – ilmselt Langtang II (6561 m).
Mulle oli hakanud Tiibeti leib päris meeldima, seega sõin taaskord hommikuks ühe sellise (muidugi jakijuustuga). Ostsin hirmkalli hinna (400 ruupiat) eest 4 patareid (fotokale). Arvestades, et tegu oli täieliku nöörimisega, siis jätsin targu mainimata, et nad unustasid viimase tee mu arvele lisada. Kusjuures, tee maksab siin peaaegu samapalju kui tuba – tee on 6 krooni, tuba 8 krooni.

Rada kulges mööda alpiaasasid aina ülespoole – tee ääres oli palju templite moodi väikseid kividest pühamuid. Samas ma ei ole päris kindel, kas tegu oli lihtsalt templitega, või vahepeal lausa haudadega. Igal juhul möödusin neist päripäeva, nagu peab. Üleval mägedes tiirutasid võimsad kotkad – sellised, mida tavaliselt ainult loodusfilmides näeb. Korraga ilmus roheliste mägede vahelt nähtavale terve rida valgeid tippe – ees olid Himaalaja kõrgemad mäed. Tegelikult olid nad külgedel ka – lihtsalt vaade nendele polnud enam nii hea (vahepeal oli orust juba udu tõusnud - jälle).




Kiviaiad või siis kivikalmed...




Palverattad, vesi paneb neid ringi käima





Madalamad tipud hommikuses vines...




Ülevalt mägedest tuleb alla palju pisikesi ja suuremaid veejugasid


Ootamatult kiiresti jõudsin Kyanjin Gompa juurde – natukene vähem kui kahe tunniga. Varane kohale jõudmine võimaldas mul asjad hotelli panna ja asuda edasisele rännakule veelgi kõrgemale (peale Kyanjin Gompa asulat ei ole enam ühtegi püsivalt asustatud kohta kõrgemal).



Tagasivaade Langtangi külale


Jalutasin mööda orgu kõrgemale ja möödusin pahura näoga jakikarjadest ja rohtu söövatest hobustest. Vasakul pool tundus olevat üks sobiv väike (vähemalt alt vaadates) mägi, mille otsa ronida. Kuigi mul peaks olema piisavalt kogemusi, et kui mägi tundub alt vaadates väike ja tipp siin samas, siis tegelikult on tipp palju kaugemal. Vana tõde kehtis ka seekord. Mägi osutus küllaltki suureks ning tipp kadus järjest kaugemale. Lõpuks, kui ma selle künka otsa jõudsin, oli selle taga muidugi veelgi kõrgem mägi (nagu alati).




Jakid tunnevad huvi, kes ma selline olen





Hobune vaatab ka, et kuhu see hull ronib :)




Laka lehvides...




Koos väikese varsaga valgete tippude taustal


Orust tõusis udu, seega otsustasin, et aitab väiksest mäest ka, ei ole vaja riskida kõrgema mäe otsa ronimisega.
Muide, nii teel sinna kui tagasi tuli ületada sillata kiirevooluline jõgi – päris kõhe ronida jääkülma vette ja kivide ning mäsleva vee vahel otsida endale toetuspunkti, mis jala alt ära ei veereks. Kuigi praegu on orupõhi kaetud kiviklibuga ja loomad uitavad vabalt ringi, siis talvel on tõenäoliselt kogu orupõhi üks suur liustik. Mäest alla minek ei olnud sugugi lihtsam kui üles minek, pigem vastupidi – koguaeg oli vaja jalale toetuspunkti otsida ja kivid kippusid ikka ja jälle jala alt ära veerema. Vahepeal kadus rada täielikult uttu ja õige suuna määramine muutus keeruliseks.




Korraga oli org mattunud udusse ja sellised väikesed selginemised aitasid leida tagasiteed...


Tagasi alla jõudes sõin lõunaks ühe Snikers’i momo (suure pelmeeni). Mägedes ronimise positiivne külg on see, et võid praktiliselt mida iganes süüa aga juurde ei võta :)





Snikersi momo



Peale lõunat ronisin natukene Gompa suunas üles (seal peaks olema Lirungi mägi (7225 m) ja liustik), aga ilm oli juba nii halb, et näha polnud midagi. Lisaks sellele hakkas kergelt tibutama, seega siirdusin tagasi alla ja tegin hoopis väikese pärastlõunase uinaku.
Õhtul uurisin hobusega ratsutamise hindu - küsiti 3000 ruupiat, mis on Eesti rahas 480 EEK – tundus kallivõitu – sõita pidi selle raha eest saama Jatangi külani, mis asub minu andmetel 2 tunni kaugusel (kui jala minna). Võib-olla kauplen hinda alla – võiks ju ratsutamist proovida – samas kipub aega nappima, kui tahan mööda orgu veel ülespoole minna. Positiivsete uudiste poole peale leidis kinnitust mu kahtlustus, et Gosainkunda järvede juurde ei oleks mõtet minna olnud – hotelle pidi seal olema 3-4 ja rahvast mitutuhat.
Just saabusid ka paar turisti – mängime natukene kaarte enne juustusuppi ja juustumomod. Ja muidugi, piimateed.