Hommikul saatsime lapsed kooli, jalutasime tagasi lastekodusse ning õige pea suundusime taaskord Thamelisse. Bruna tormas Kilroy’sse, et saada ühed oad röstsaial (midagi sellist ma küll ei igatseks), mina hüppasin läbi netist ning jalutasin kella 11.00ks Road House Cafe-sse, kus sain kokku ühe teise couchsurferiga – tegu oli Aasia päritolu ameeriklasega, kes töötas parasjagu Indias vabatahtlikuna. Hetkel oli ta Nepaalis, et uuendada oma India viisat.
Vabatahtlikuna oli ta töötanud juba terve aasta – esimesed kümme kuud õpetas koolis ning viimased kaks kuud töötas punaste laternate rajoonis lastega, kelle emad olid prostituudid. Olukord pidi väga hull olema – lapsed on suhtumisega, et „mu ema on prostituut, mina tahan ka prostituudiks saada”. Kole iseenesest.
Me ei jäänud linna väga kauaks – varsti tuli tagasi minna, sest lapsed olid taaskord juba 12st kodus. Pärastlõuna kohta nagu ei mäletagi enam midagi – elu lastekodus muutub rutiiniks.
Vabatahtlikuna oli ta töötanud juba terve aasta – esimesed kümme kuud õpetas koolis ning viimased kaks kuud töötas punaste laternate rajoonis lastega, kelle emad olid prostituudid. Olukord pidi väga hull olema – lapsed on suhtumisega, et „mu ema on prostituut, mina tahan ka prostituudiks saada”. Kole iseenesest.
Me ei jäänud linna väga kauaks – varsti tuli tagasi minna, sest lapsed olid taaskord juba 12st kodus. Pärastlõuna kohta nagu ei mäletagi enam midagi – elu lastekodus muutub rutiiniks.
No comments:
Post a Comment