31.05.2008 – Patan ja Bhuktapur

Kõigepealt peaks vist natukene rääkima eilsest. Esimene asi, mille ma ära mainiks on see, et öösel ründasid mind moskiitod. Magades tähele ei pannud, aga hommikul nägin, et jalad kole täppe täis. Ikka mõnuga on söödud, mõlemal jalal kuskil paarkümmend punetavat punni. Aga selle vastu söön ma malaariatablette, mis muidugi sügeluse vastu ei aita.
Eile peale maoistide demonstratsioonile pilgu peale viskamist jalutasime ringi Thameli rajoonis, mis on tuntud kui kohalik basaar. Mitte, et mujal tänavatel kõike ei müüdaks, aga Thamel on eriline turistilõks. Samas hinnad on suhteliselt odavad, kaubelda annab hästi ning ära minnes Nepaalist suveniiride leidmisega probleeme ei teki. Sakslane lahkub esmaspäeval, nii et aitasin tal natuke kaasa asju leida. Ütleme näiteks kuskil keskmine seelik maksis 30 – 150 EEK, pluusid sama palju (aga sellised ilusad, Nepaali käsitöö vms). Korraliku matkajope sai alates 200 kroonist, kallimad olid 300-400, matkasaapad 600. Kindlasti tasub osta siidsalle, jakitekke ja ehteid, mida peaks olema igale maitsele. „Not to buy” oleks siinkohal mingi kahtlane tiigrisall. Müüjad ei ole üldse nii pealetükkivad kui araabiamaades või Aafrikas, keegi vägisi ostma ei sunni ja nuga ka välja ei võeta, kui ei osta. See-eest seda, et sa midagi näiteks värvi pärast ei osta, ei usuta, arvatakse, et asi on hinnas. Ja kauplema peab! Ahjaa, kes kingitust tahab Nepaalist, siis nüüd on õige koht välja öelda, mida te tahate :)
Peale lõputut ekslemist jalutasime vanalinna ja keskväljakule (Durbar Square – tegelikult oleks õigem öelda paleeväljak). Durbar’i väljak koosneb kolmest väiksemast väljakust, mis on omavahel ühendatud. Palju on kujusid ja erinevaid templeid, muidgi koos kohustusliku tuvikogusega. Kõige tähtsam tempel on Kasthamandap, mille ajalugu läheb tagasi 12. sajandisse. Tegu on kolmekorruselise hoonega, mis on ehitatud tervenisti samast puust. Alguses, kui hoone ehitati, oli tegu kogukonnakeskusega, kuhu koguneti enne suuremaid tseremooniaid, kuid hiljem muudeti ta templiks ja pühendati 13. sajandi askeedile Gorakhnathile. Üldiselt maksab sissepääs välismaalastele kuskil 32 krooni, kuid kõrvaltänavatel piletiputkasid ei ole ja saab tasuta sisse. Meie isegi ei pidanud sissepääsu eraldi otsima, vaid sattusime juhuslikult piletiputkadest mööda. Juhul kui viibida Katmandus pikemat aega, on võimalik pikendada piletit (ilma lisatasuta) sama kauaks, kui viisa kehtib, on vaja ainult ühte passipilti. Ahjaa, passipilti on üldse paljude asjade jaoks vaja – näiteks kui tahad telefoni kõnekaarti osta vms. Ega nalja ikka ei ole :)
Nii, ma ei ole veel esimesi söögimuljeid rääkinud, kuid eile lõuna ajal sõime midagi, mille nimi võis olla momo (???) ja mis kujutas endast pelmeene vürtsika täidisega. Õhtusöök oli kontoris/hostelis (me elame hetkel oma vastuvõtva organisatsiooni kontorite kohal, toad on sellised väikesed, täpselt kaks voodit mahubki) ja söögiks oli supp (nagu kukeseenesupp) ja kartulikrõpsud kartulite, juurviljade ja veel mingi imeliku asjaga. Üldiselt tundub, et hostelisöök on suhteliselt mitte Nepaalilik-vürtsikas.
Meil on praegu siin kaks ameeriklast, austraallane ja sakslane (kõik peale viimase on rohkem hiinlaste moodi), kes on siin teise programmi raames ja peavad peaaegu kõik kulud ise katma; täna hommikul läks austraallane ära ja teised on ka kohe-kohe lahkumas. See-eest tulid juurde kaks Hongkongist, kuid nemad jäävad ainult kolmeks nädalaks.
Hommikusöögiks oli eestipärane härjasilm, juurviljamix ja röstsai piparmünditeega (mis omakorda oli piimaga).

Igal nukal võib juhuslikult kohata mõnda templit või pühamut

Peale hommikusööki asusime sakslasega teele, et teha väike tripp (mul ei ole ikka veel ta nimi meeles ja ma ei julge küsida ka enam). Kohe tee äärde jõudes hüppasime tuk-tuki peale ja sõitsime Ratna pargi juurde (9 ruupiat – umbes 1.40 EEK), see on koht kesklinnas, kust lähevad bussid linnast väljapoole. Umbes 2,5 krooni eest sõitsime Patani, mis on linn, mis asub peaaegu Katmandu küljes (15 min sõitu). Alguses panime vales suunas ajama (nägime ühte huvitavat templit) ning jõudsime välja täiesti valesse kohta. Tundub, et inimestel on komme näidata mingi asja suunda isegi siis, kui neil tegelikult selle koha asukohast õrna aimugi ei ole. Patanil on iidne budistlik ajalugu ning templeid ja teisi sümboleid kohtab igal sammul.

Mangal Basaar Patanis

Ka Patanil on oma Durbari väljak, kuhu tuleks minna peale Katmandu väljaku külastamist, sest kui te teete asja vastupidi on pettumus väga suur – Patani väljak on lihtsalt niivõrd võimas!!! Ilusad templid, mida on valvamas vastavalt kas elevandid, lõvid või mõned teised tegelased. Kuninglikku paleesse on tehtud muuseum, (kus peaks olema rikkalik kunstikogu) mida me seekord ei külastanud, sest mu saksa sõbral ei olnud tuju. Aga mul aega on. Ilusa vaate saab heita väljakule mõnest katusekohvikust, mida me ka tegime (maksin tervelt 115 ruupiat mõttetu salati eest – mõelda vaid… 20 kroooni :P ). Ahjaa sellistes kohtades lisandub asja maksumusele 10 % service fee. Õlut proovisin ka – 650 ml 35 EEK, nimeks Everest ja suht kohutav (aga mulle üldiselt Taani õlled ei meeldi ka).

Durbari väljak Patanis

Eraldi otsisime üles kuldse templi (Kwa Bahal), mis on 12. sajandist pärit vana budistlik klooster, mis tegutseb praegugi. Kloostri preestriks on alla 12-aastane poiss, kelle vahetab jälle välja uus 30 päeva pärast. Arendasime vestlust toreda mungaga, kes meile natukene kloostrit tutvustas. Ahjaa, kloostri sissepääs on 50 ruupiat (7,5 EEK) aga Durbari väljakule sissepääs on muidu 200 ruupiat (kui sa just ei oska 20 meetrit kõrvalt minna :) )

Kuldse templi ahv

Kuldne tempel...

Peale kloostri külastamist võtsime suuna tagasi busside juurde ning leidsime ilma suurema vaevata üles bussi, mis suundus Bhaktapuri (riisilinna).

Möödasõit Nepaali moodi (mina autos millest mööda sõidetakse)

Linn on pärit 12.sajandist ning omab tihedaid sidemeid Tiibetiga. Kõige võimsam oli linn 14-16. sajandini, mil linnas oli 172 templit ja kloostrit. Me suutsime ennast sellesse pisikesse linna ära eksitada ja nautisime ilusaid vaateid. Kui me korraga jõudsime välja Taumadhi Tole väljakule, kus asub Nepaali kõrgeim tempel (30m). Muidugi ronisime me sinna otsa ka. Ülesse ronides on erinevad tasemed, kus igal tasemel on oma „valvur”, alguses on kümne mehe jõuga maadlejad Jayamel ja Phattu, siis on kaks elevanti, seejärel kaks lõvi, kaks…kedagi veel (giffin?) ja lõpuks kaks jumalannat – Baghini ja Singhini. Need jumalannad on kümme korda tugevamad kui kaks esimest maadlejat :)

Minaaa! Elus ja terve nagu näha :) Taumadhi Tole

Nyatapola templi mõned korrused…

Vaade viimaselt korrusel Bhaktapuri linnale

Tutvusin kahe toreda lapsega, kellega vahetasime käevõrusid. Täiesti hämmastav on see, et väike tüdruk oskas perfektselt inglise keelt. See on siin vahe ilmselt erakoolide ja riigikoolide vahepeal.

Terve päeva oli ähvardanud vihma sadada ja müristas, kuid see oli ka kõik. Ei mingit vihma. Me katsetasime kummalist kodutehtud jäätist, mis maitses nagu vesi suhkruasendajaga. Ärge proovige. Tõenäoliselt kasutati selle tegemiseks seda vett, mida lapsed pangedega avalikust veevõtukohast tassivad. Samas teine jäätis, mida me samal päeval proovisime, oli väga hea (nii pehme jäätis kui tavaline). Üldiselt, ega erinevate asjade proovimist ei tohi karta.

Pähh jäätis, ärge ostke isegi kui jäätiseputka peal on „Delicious ice-cream”

Seal samas väljakul oli ühte templisse ehitatud kohvik. Jõin huvitavat sidrunisoodat, mis käibki nii, et sul on sidrunimahl ja kallad fanta pudelist gaseeritud vett peale. Väga lahe.
Vahepeal üritas üks hull naine mu kätt kas suudelda või hammustada (sain enne käe kätte), nii et läks õnneks. Muidu ohtlikke olukordi ma pole kordagi näinud.

Kuskil viiest hakkasime tagasi liikuma (korralik 8 tunnine uudistamispäev seljataga). Buss maksis jälle 15 ruupiat. Ahjaa, Bhaktapuri sissepääs on 700 ruupiat juhul kui te lähete putka eest mitte tagant. Tundub, et kõrvaltänavad on tasuta – noh vaestele nagu eestlased :)

Sõpradega :)

Täna lugesin raha üles, olen kulutanud kuskil 1000 ruupiat (10 eurot), mis on nagu päris vähe arvestades kõiki sõite, söömisi, jookide ostu jne. Einoo, Nepaal on odav. 5 eurot päevas…
Tagasi hostelis sõime õhtust: nuudlid kartuli ja juurviljadega. Nii võib lausa tervislikult elama hakata – ahjaa, üks 10 gr tükk kana oli ka. Mõned vabatahtlikud olid juurde tulnud, kes homme ära lähevad ning istusime nendega natukene katusel, et viskit juua. Sain uut ja huvitavat infot kohaliku olukorra kohta – näiteks see, et India piirile minevad teed on blokeeritud – pole tõsi – üks vabatahtlik käis seal just valimiste ajal ja natukene aega tagasi ka – ei mingeid probleeme. Olid jah blokeeritud, aga umbes ühe päeva. EPL võiks natukene täpsemalt kirjutama, enne kui ta mu sõpru hirmutama hakkab :) Need kaks vabatahtlikku elasid päris piiri lähedal ja pikalt, nii et ma arvan, et nad teavad. See-eest Hiina viisat pidi juba paar viimast kuud päris võimatu saada olema (nemad ei saanudki lõpuks kuigi nad on Belgia kodanikud).
Nii ja kui nüüd keegi teab mingi väljaannet, kes on huvitatud Maoistide liidritega intervjuude saamisest, siis ma sain just nende telefoninumbrid. Belgia vabakutseline ajakirjanik (oli siin vabatahtlik) oskas rääkida, et nad väga hea meelega annavad intervjuusid (temale anti). Seega, kui te tahate teada, mida kommunistid mõtlevad ja teevad – Nepaalis – siis minu käest küsida oleks kõige õigem.
Eestis on alles õhtupoolik, meil juba öö… seega tänaseks kõik.

30.05 – esimene päev Katmandus

Eesti aja järgi on kell 9.29, kohalik aeg võiks olla ehk kuskil 13.00 paiku, ega ma täpselt ei teagi. Nepaali jõudsin 8.15 kohaliku aja järgi, lennujaamas sujus kõik probleemideta ning 60 päeva Nepaali viisa löödi mulle passi ilma igasugu küsimusteta (arvestades, et olin märkimata jätnud kaasasoleva raha summa ning elukoha Nepaalis). Aasia on üldse teistmoodi – juba Qataris imestasin kui ma piiksudes metallidetektorist läbi kõndisin või kui mind vaadati kui hullu kui ma oma rüperaali tahtsin kotist välja võtta. Qatari lennujaamas oli muide WiFi (peaaegu) ning terve hulk arvuteid kus muidu oleks võinud vist netti tasuta kasutada.

Himaalaja mäestik ootamas ees...

Aga nüüd tagasi Nepaali. Ilusa sildiga valgekrae oli mul vastas ja lehvitas ägedasti. Ettevaatlikult ei andnud ma esimesena kätt (et äkki ei ole sobilik ja on vaja seda hindu moodi tervitust teha), kuid tema surus kohe mul kätt. Ühesõnaga tundub, et siin ei ole meestel vähemalt esimesel pilgul selliseid probleeme naisega käe surumisel. Vaatamata mu väitele, et teine vabatahtlik täna ei tule, jäi büroo töötaja teda ootama. Istusin rahulikult ootesaali ja arendasin vestlust kahe teismelise poisiga. Lõpuks ma ei saanudki aru, millest nad rääkisid aga igal juhul arvati, et mul on kihvtid punased juuksed.
Esimene üllatamapanev asi mida ma märkasin, et mehed käivad omavahel käest kinni nagu värsked armunud – küll nad kallistavad ja põimivad sõrmi jne. Kui kõik seda ei teeks, tekiks küll arvamus, et nad on geid.
Lennujaamast linna sõitsime kolmerattalise tuk-tukiga. Esimesel pilgul üllatas mind see, et Nepaalis on ka vasakpoolne liiklus – kuigi arvestades India mõjusid ei tohiks siin midagi nii imelikku olla. Liiklus on suhteliselt pöörane, võrreldes Aafrikaga isegi hullem (Aafrikas neil lihtsalt ei ole nii palju transpordivahendeid ilmselt). Bussid tulid vastasvöödis vastu – see tundus isegi normaalne ja midagi sellist, mida ma eeldaks selle riigi puhul; mis mind täiesti ära ehmatas olid lapsed, kes risti autode vahelt sõitsid ratastega läbi või siis hüppasid auto.. st tuk-tuki ette. Kohutav.

Katmandu liiklus...

Nägin paari templit, linna on täielik sigrimigri, kus on uhke pangahoone ja seal kõrval jälle mingi hurtsik… kõik kohad on reklaame täis.
Nüüd natukene projektist – ega keegi minu vastu siin huvi ei tunne kui ma just ise huvi üles ei näita. Õnneks on siin üks saksa vabatahtlik, kes lubas mulle linna näidata. Kohtusin ka bossiga, kes andis mulle valida terve hulga projektide vahel – HIV/lastekodu/koolis õpetamine/kaevetööd/meditsiin jne. Üldiselt kaldun vist sinna lastekodu ja HIVi projektide poole – samas viimase jaoks on vaja just keeleoskust. Eks vaatame. Alates esmaspäevast algab „Nepaali keel ühe nädalaga” kursus, millega omandame vajalikud teadmised (siia peaks teisi vabatahtlikke ka tulema) ning sellele järgneb 3 päeva külas ja 4 päeva rahvuspargis. Nice.
Nüüd peakski selle sakslase üles otsima, et ma saaks veidi infot kus, kes, kellega ja kuidas.

...

Motikad kütusesabas, kujutage palju veel autosid oli...

Täna käisime linnas jalutamas – päike säras ning ma kahtlustan, et ma isegi kõrbesin natukene ära. Esimene asi, mis silma torkas, olid hiiglaslikud järjekorrad bensiinijaamade juures. Nimelt ostab Nepaal kütust Indiast, aga kurjad keeled räägivad, et viimane arve on tasumata jäänud. Praegu kui ma seda teksti kirjutan, on õhtu, elektri ja veekatkestus samaaegselt.
Esimese hooga sai Katmandule väike tiir peale tehtud (tegelikult päris suur), linnas oli liikvel palju politseinikke (enamik neist olid varustatud keppidega) ning mõnedel, kes kuningapaleed valvasid, olid ka automaadid.

Maoistide üritus sirbi ja vasaratega lippude taustal

Linna keskel suures pargis oli maoistide üritus, sirpi ja vasarat hoiti uhkelt üleval. Kahjuks ma lähemale uudistama minna ei saanud, sest mu sakslasest kaaslane oli kergelt ära hirmunud.

Katmandus on nii mõndagi vaadata...

(rohkem järgmistes postitustes... )

29.05 – teel Qatari….

Kell on kuskil 16.00 Saksa aja järgi, lendan Qatari suunas, kuskil 5-6 h lendu. Lennuk on väga äge, samuti teenindus. Esimest korda elus näen, et pakutakse kangeid jooke (gin, viski) ka turistiklassi reisijatele. Lisaks sellele on olemas päris menüü eelroa, põhiroa ja magustoiduga… ma just hakkasin pettuma Euroopa lennufirmades (CSA: kuiv võileib), kuid peab ütlema, et Lähis-Ida on säilitanud oma taseme.
Natukene närv tuleb sisse – päris kaugele minek, päris pikaks ajaks… loodetavasti saab olema lahe :) Ma loodan siiski, et saan ära saata oma essee teemal „minu poliitilised veendumused”, mille ma just täna hommikul lõpetasin… natsionalistlik sotsialistlik antifeminism…
Nepaal tundub olevat suhteliselt ülevas tujus – kuningale on antud „final notice”, võitjad on kommunistidest maoistid ja inimesed on õnnelikud. Välja arvatud kuningliku perekonna toetajad, kes panevad mõningaid pomme. Maoistid (vähemalt 10 000) pidutsevad Katmandu tänavatel kandes lippe sirpide ja vasaratega… vähemalt nii teatab Qatar Tribune. Nepal… here I come :)

Nepaal – eelvaade

Kõigepealt peaks vist natukene rääkima sellest, mis ja kuidas. Nimelt aprilli lõpus sain suurepärase pakkumise minna Euroopa vabatahtliku teenistuse (rohkem infot: http://euroopa.noored.ee ) raames vabatahtlikuks Aafrikas või Aasias (saatev organisatsioon EstYes http://www.estyes.ee). Vabad olid kohad Keenias, Mosambiigis, Vietnamis ja Nepaalis. Valisin viimase.
Alustuseks tuli ära täita avaldus ning juba paari päeva pärast sain kinnituse, et olen aktsepteeritud. Teema, millega Nepaalis tegelema hakkan, on HIV ennetus ja pere planeerimine, vähemalt nii on programmis kirjas, mis reaalselt toimuma hakkab, näeb ehk kohapeal. Nepaalis viibin 29.mai – 21. august ning lisaks sellele veel 3 päeva koolitust Berliinis enne ärasõitu ja tagasi tulles.

See Leedu noormees läks näiteks Ghanasse...

Tunnen, et peaksin natukene rääkima siinkohal ka programmist Euroopa vabatahtlik teenistus. Tegu on Euroopa Komisjoni poolt rahastatava projektiga, kus Eesti pooleks koordinaatoriks on „Euroopa Noored Eesti büroo” (Youth in Action programme). Vabatahtlikuks saab minna iga kuni 30-aastane noor ning erinevaid tegevusvaldkondi on seinast seina. Enamik projekte leiab siiski aset Euroopa (+ Euroopa piirialad) piires, koostöö Aasia ja Aafrikaga on suhteliselt harvaesinev. Minu projekt on üks osa suuremast projektist, kus kokku saadetakse 16 vabatahtlikku erinevatesse Aafrika ja Aasia riikidesse (Nepaali, Vietnami, Indiasse, Keeniasse, Mosambiiki, Lõuna-Aafrika Vabariiki, Ugandasse, Ghanasse, Nigerisse).
Programmi positiivseks osaks on see, et sõidukulud kaetakse 100 %, samuti on elamine ja söögid kohapeal tasuta, lisaks keelkursused ja vaktsineerimised. Ma isegi täpselt ei tea, palju mu pilet Nepaali maksis, kuid kahtlustan, et kuskil 1000 euro ringis. Lendan läbi Qatari Katmandusse. Iga vabatahtlik saab ka taskuraha, Nepaali puhul on see 50 eurot kuus.
Praegusel hetkel istun Berliinis hotellitoas ja lisaks Nepaali ülevaatele kirjutan oma poliitilistest veendumustest ülikooli jaoks ja järgin jooksvalt BBC pealt uudiseid 239 aastase Nepaali kuningavõimu lõppemise kohta (just otsustati, et kuningas saab 15 päeva aega lahkuda).
Tundub, et situatsioon on suhteliselt rahulik, viimase paari päeva jooksul on vaid neli pommiplahvatust Katmandus toimunud (keegi ei saanud vist isegi surma), demokraatlikult (?) valitud parlamendis on enamuse saavutanud maoistid, eks näis kui rahulikult asi edasi kulgeb. Eesti meediasse jõuavad suhteliselt väheütlevad üldised uudised nagu see, et „leopard ründas Nepaalis Eesti meest ja pärast ajasid kohalikud kaigastega leopardi taga ja veel neli inimest sai vigastada” või „buss kukkus kuristikku ja 50 inimest sai surma” ja „silla kokkuvarisemise tõttu hukkus 15 inimest”. Natukene huvitavam on hiljuti EPL-s ilmunud artikkel, mille kohaselt on piir Indiaga suletud, organivargad tegutsevad ja üldiselt maoistid teevad pahasid asju. Aga vaatame kohapeal.
Üldiselt tundub, et ega eestlased Nepaalist suurt midagi ei tea. Tuttavatega rääkides kahtlustatakse alguses isegi, et tegu on Aafrika riigiga. Selle vastu aitab, kui mainida Everesti, selle peale tuleb äratundmisega kaasnev „aaaa….”. Reisiinimeste seas on tuntud Annapurna rada, mis on populaarne matkajate seas.
Mida võiks siis Nepaali kohta teada? Inimesi elab Nepaalis umbes 26 miljonit, seda 147 000 km2 suurusel alal (mõelda vaid, vaid 3 korda suurem kui Eesti, kuid kui palju rahvast). Nepaali rahavastik on väga noor (keskmine vanus 20), 82 % inimestest elab päevas vähem kui kahe dollariga ning kirjaoskamatus on 51 % (naiste seas lausa 72 %). Nepaal on üks maailma vaesemaid riike, kus seitsmel miljonil ei ole piisavalt toitu, meditsiiniabi ega haridust. Nepaal on maailmas kolmandal kohal imikute suremuse poolest.
Mina tegelen siis HIV ennetusega. Tegu tundub olevat suhteliselt tundmatu teemaga nepaallaste jaoks – keegi täpselt ei tea kui palju on HIV-positiivseid, mõningate uuringute kohaselt on hinnanguliselt nakatunud 60 000 inimest (LP Nepal ?). Tegelikult ei tahaks hästi uskuda, et see number nii väike on, arvestades, et hinnanguliselt 100 000st India bordellides töötavatest naistest on HIV-positiivsed ligi 30 %. Ilmselt eks kohapeal selgub, mis seal tegelikult toimub.
Kõik vähegi asjaga kursis olevad inimesed teavad, et suvi on seal kandis mussoonide aeg, ärge minu käest küsige, miks ma just see aeg sinna lähen – tegelikult on asi ikka rohkem idees kui perfektes võimaluses Everesti näha ilma vihmapilvedeta. Samas ega Bengaali tiigri nägemisest ja elevandisafarist just ära ei ütleks :)
Tegelikult ma tahtsin natukene rohkem veel kirjutada kuningliku pere ja kommunistlik maoistide konfliktist, hinduismist, sellest, mis käega võib Nepaalis süüa ja tervituskommetest, aga ilmselt praegu ei jõua, sest kell on juba 3 öösel. Mu lend läheb 12 tunni pärast, teised on juba lahkunud, sest mul ei olnud sobivat lendu õigel päeval. Aga elame-näeme. Homme – Nepaali suunas!