Hommikul võtsin plaani minna veelkord kinno (kes teab, millal jälle saab). Alustuseks proovisin ära Thameli kõige kõrgemal katusel asuva söögikoha – Helena’s – vaade on tõesti hea – katuselt saab pilgu heita kogu ümbruskonnale. Banaanilassi oli tasemel, eriti kui selle kõrvale võtta üks sidruni-juustukook. Kõige parem oli siiski grillitud juustuvõileib – täpselt selline mõnus krõbe ja soe.
Vaade Helena's katuselt...
...
...
Juustukook ja banaanilassi
Enne kino hüppasin tunniks läbi internetikohvikust ning kontrollisin üle filmi algusaja – õnneks kajastab kino internetisait täpseid aegu, kuigi filmide valik on imepisikene. Minu valikuks osutus India film „Jaane Tu...” – peab ju ikka kohalikku (okei ütleme Aasia) asju ka vaatama. Kinos on huvitav see, et mitte mingeid sööke, jooke ega isegi suitse ei tohi kaasa võtta – nägin kuidas ühel tüdrukul võeti ära pakk suitse ja teisel veepudel. Mind kui välismaalast väga põhjalikult ei kontrollitud. India (ja ka Nepaali) filmide puhul on väga tüüpiline kasutada osaliselt inglise keelt. Mulle tundub, et võib-olla ei ole kohalikes keeltes lihtsalt teatud väljendite jaoks sõnu. Mõned nendest väljenditest oleks järgmised: „I love you”, „god demit”, “you are classical male chauvinist pig”, “you bustards, you killed him”, “seriously”, “of course”, “absolutely”, “I’m sorry”, “I hate you”. Ühesõnaga, India filme on täitsa tore vaadata – kui kõigest muidu aru ei saa, siis saab kõvasti naerda kohtade peal, kus kasutatakse inglise keelt. Üldiselt pole siiski filmi mõistmiseks kõigest vaja aru saada.
Tagasi lastekodusse minnes läksin läbi supermarketist ja ostsin šokolaadikooke – vähemalt midagi lastele. Selgus muidugi, et poole tee pealt tagasi mikrobussi saada on võimatu, seega kõndisin jälle jala.
Vaade Helena's katuselt...
...
...
Juustukook ja banaanilassi
Enne kino hüppasin tunniks läbi internetikohvikust ning kontrollisin üle filmi algusaja – õnneks kajastab kino internetisait täpseid aegu, kuigi filmide valik on imepisikene. Minu valikuks osutus India film „Jaane Tu...” – peab ju ikka kohalikku (okei ütleme Aasia) asju ka vaatama. Kinos on huvitav see, et mitte mingeid sööke, jooke ega isegi suitse ei tohi kaasa võtta – nägin kuidas ühel tüdrukul võeti ära pakk suitse ja teisel veepudel. Mind kui välismaalast väga põhjalikult ei kontrollitud. India (ja ka Nepaali) filmide puhul on väga tüüpiline kasutada osaliselt inglise keelt. Mulle tundub, et võib-olla ei ole kohalikes keeltes lihtsalt teatud väljendite jaoks sõnu. Mõned nendest väljenditest oleks järgmised: „I love you”, „god demit”, “you are classical male chauvinist pig”, “you bustards, you killed him”, “seriously”, “of course”, “absolutely”, “I’m sorry”, “I hate you”. Ühesõnaga, India filme on täitsa tore vaadata – kui kõigest muidu aru ei saa, siis saab kõvasti naerda kohtade peal, kus kasutatakse inglise keelt. Üldiselt pole siiski filmi mõistmiseks kõigest vaja aru saada.
Tagasi lastekodusse minnes läksin läbi supermarketist ja ostsin šokolaadikooke – vähemalt midagi lastele. Selgus muidugi, et poole tee pealt tagasi mikrobussi saada on võimatu, seega kõndisin jälle jala.
No comments:
Post a Comment