31.07.2008 - elektrit jälle ei ole...

Hommiku veetsin parandades laste töid – ma ei saa aru kelle idee see oli teha kontrolltöö :) Ja vead on nii sarnased – kohe näha, et üksteise pealt maha kirjutatud. Kõige hullem on see, et lastel ei ole loogikat – seda olen ma juba varem tähele pannud. Näiteks kui anda lause: „Desert animals live in desert, water animals live in ...”, siis ei oska nad seda lauset lõpetada. Nepaali haridussüsteem õpetab lapsi pigem pimesi pähe õppima, kui loogiliselt mõtlema. Kahju.
Mingil põhjusel selgus, et täna ei ole klassil kaheksa ja seitse tunde, seega sain varem minema – lihtne päev. Kõndisin taaskord juba tuttavat teed pidi Kalankisse ja sealt tuk-tukiga Ratna parki. Võtsin oma tavapärase banaani-šokolaadi-jogurti kokteili „Just Juice n’ shakes”-is ja jalutasin Himalayan Javasse, et kasutada Fire & Ice tasuta wifit. Selgus, et elekter oli ära – seega ma arvutit kasutada ei saanud. Igavlesin tükk aega ja tellisin ühe jäätee (hea jäätee). Lõpuks tuli elekter tagasi, aga wifi ei levinud – ilmselt oli elektrikatkestusega server maha jooksnud. Kirjutasin projekti aruannet ja kobisin netikohvikusse, et see Katrinile ära saata.
Tagasiteel ostsin mõned dvd-d uuemate filmidega – maksin kallimat hinda – 45 ruupiat filmi eest (tegelikult ühe dvd peal oli lausa 10 filmi aga ma kahtlen, kas need vaadata ka kannatavad). Igal juhul oli mul õhtu sisustatud. Aga ma ei tea, ma kohe absoluutselt ei suuda süüa daalbaati enam... kaua võib. Tundub, et mu keha ka keeldub seda vastu võtmast juba.

30.07.2008 – kontrolltöö

Tegelikult ma võib-olla natukene liialdasin, kui ma ütlesin, et klassis on 70 õpilast, tegelikult on ainult 63. Sama palju on mul ka kontrolltöid, mida homseks parandada. Kontrolltöö kirjutamine on omaette ooper – lapsed on nii leidlikud ja kõigest vähest üritavad maha kirjutada. Konfiskeerisin mitukümmend vihikut ja raamatut. Teine probleem on selles, et klassiruum on umbes 3 x 3 meetrit (või nii) ja lapsed on nii tihedalt koos, et üksteise pealt maha kirjutamiseks ei pea isegi küünitama.
Muide, ma kirjutasin üleeile protestidest, aga unustasin mainida, et protestid olid suured selle pärast, et asepresident andis oma ametivande hindu keeles, õpilasliidud nõuavad, et ta annaks selle uuesti nepaali keeles (tegelikult on need kaks väga sarnased). Ma ei saa aru, milles vaesed transporditöötajad süüdi on, et nemad kõik enda kaela saavad. Alati pekstakse ühistransporti – täitsa kahju neist. Eile olid taaskord suured kokkupõrked õpilaste ja politseinike vahel – president kutsub rahvast üles säilitama rahu.
Muide, uue valitsuse läbirääkimised endiselt käivad. Tundub, et maoistid on lõpuks ometi saavutamas edu.
Aga nüüd ootavad 63 tööd parandamist.

29.07.2008 – Bätmän Katmandus

Hommikul pugesin oma tuppa, et ette valmistada tekst Vankast kaheksandale klassile – imelik lugemismaterjal on kaheksanda klassi kohta – mingist Vene poisist Vankast, kes töötab kingategija juures ja saab koguaeg peksa ning on sunnitud sööma körti ja kirjutab oma vanaisale kirja, kus ta igatseb jõule ja kuusepuu tuppa toomist. Kuidagi imelik tekst – ürita lastele seletada, mis asjad on lumehelbed ja lumevallid, kui enamus nendest on võib-olla korra elus lund näinud. Seejärel tuleb lugeda teksti sellest, kuidas poiss palub ennast ära viia ja ütleb „vanaisa, peksa mind nii kõvasti kui tahad kui ma su tubakat ilusti paberi sisse ei rulli”. Muidugi ei saa ära unustada fakti, et mu õpilased on hindud ja kõik jõuludega seonduv on nende jaoks väga kahtlane.
Koolis oli suhteliselt tihe päevakava – kuuendale klassile määrasin järgmiseks päevaks kontrolltöö ja seitsmendale pühapäeval. Kaheksandad on täitsa okei, sellised rahulikumad (võrreldes kuuenda klassiga).
Peale kooli läksin linna kinno – „The Dark Knight”’i vaatama. Raske on jätta vaatamata filmi, mille reiting imdb-s on 9,6. Täitsa okei film oli, nüüd ma saan aru, miks lapsed kaarte õhku loobivad ja vahetunni ajal Bätmäni tahvlile joonistavad (juhtus korra).
Mul on sellest riisist nii kõrini, selline tunne on, et absoluutselt süüa ei saa. Lihtsalt noh, lõpuks hakkab vastu... oeh, sealihašnitsel :(

28.07.2008 – protest!

Hommikul valmistasin suure kiiruga ette kaheksanda klassi tunnimaterjali – ega see materjal ei ole nii lihtne midagi. Seekord jäime kooli natukene hiljaks – pereema ei saanud kuidagi õigeks ajaks valmis.

Kuues klass on endiselt tüütu – mul kulub pool energiat selle peale, et sundida klass vaikima... või enam-vähem vait olema. Teine osa energiast kulub selle peale, et konfiskeerida matemaatika ja teised mitte inglise keele tundi puutuvad vihikud.

Klass kaheksa on samuti väiksem – ainult 30-40 õpilast. Tunni alguses õpetaja kontrollis, kas ma saan ikka hakkama (vähemalt tundus nii). Ilmselt jäi ta rahule, sest kümne minuti pärast jäeti mind omapead. Kaheksandal on palju raskem tekst kui seitsmendal, see-eest on nad ise ka julgemad, kui mingit sõna ei tea, siis küsivad. Viimasena tuli juba tuttav seitsmes. Varsti saab Nessie peatükk läbi.

Peale kooli suundusin linna poole – tänavad olid kahtlaselt vaiksed – ilmselge järeldus oli see, et taaskord toimub streik. Mõnes kohas põletati autokumme, teises kohas pidas keegi kõnet ja inimesed huilgasid. Üldiselt siuke suhteliselt hajumuspärane.

Täpselt lõunapausi ajal jõudsin immigratsioonibüroosse. Tundub, et neil siiski on üks arvuti (wow!). Aga lõunapausiajal süüakse banaane, mangosid ja muid puuvilju, väga tervislik. Peale 10 minutit sain oma passi kätte – ilusti 26-päevase viisapikendusega.

Teel Thameli suunas olin sunnitud otsima vaba teed – ühes kohas pilluti telliskividega streigimurdjaid ja politseiga toimus väike kähmlus – eelistasin valida natukene kõrvalisema tee.

Ja natukene pildimaterjali...

Madu... läks ka kesklinna poole

Esimene teeblokeering...

Rahvamassid tänavatel

Kui ma oleks ühistranspordi tegelane, ma kardaks...

Autokummid jälle tules

Mootorratturid lipsavad läbi

Lähivaade autokummidele

Väike hävitustöö tänavapiirete osas

Kõne

Siin loobiti telliskive...

27.07.2008 – kooooool

Hommikul vaatasin taaskord „Sõprade” maratoni ning kella 10ks suundusin kooli. Imelikul kombel oli tunniplaan jälle muutunud – ilmselt on iga nädal uus tunniplaan. Kaks mu tundi olid samal ajal aga kolmas oli hiliseks pärastlõunaks tõstetud. Protesteerisin ning mulle anti uus klass – teise tunni ajal õpetan kaheksandat klassi. Sobib :) Seega on kool läbi juba 12.10.

Peale kooli läksin linna ja ronisin New Orleans’i kohvikusse. Tänavatel on mingid protestid, inimesed kõnnivad mööda ja karjuvad, ma ei viitsi vaatama minna. Teenindaja ütles, et inimesed protestivad, sest neil pole tööd. Suhteliselt tavaline siin.

Ma mõtlen, et huvitav kas keegi loeb ka mu blogi :P Või ma kirjutan iseendale...

26.07.2008 – matkamine, templid ja ahvid

Hommikul oli eriti udune – seega suur midagi näha ei olnud. Kuskil 7.30 sõime hommikust ja asusime teele küla suunas, mis pidi asuma 2,5-tunnise rännaku kaugusel (praegu ei tule nimi meelde, aga pärast kirjutan). Milan rääkis juttu ühe kandjaga, kes tassis jõledaid rohelisi ploome alla linna. Tee oli suhteliselt lihtne (ainult allamäge) ja ma ei näinud ühtegi kaani (jess!).

Teekond allamäge...

Kandja puhkepausi pidamas...

Rohelised ploomid lähevad...

Riisipõllud!

Jõudsime külla 2 tunniga – linnas oli isegi natukene vanalinna ning hulgaliselt templeid. Muide templitest tuleb mööda minna kellaosuti liikumise suunas, muidu ei ole õige asi. Ronisime ka mäest üles (1 tund) ning vaatasime üle hindutempli ja selle kõrval asuva budaaistliku templi (imelik, et need kaks koos olid). Lisaks sellele oli lähiümbruses hulgaliselt väikseid kiviaja (?) koopiaid ja kloostrikompleks. Peale seda, kui Milan ühe banaani ahvile andis, oli korraga terve õu ahviperekondi täis.

Templid linnas...

Naised pesemas juukseid templi juures

Laps templi juures...

Tark mees ennustamas Milanile

Tempel mäe otsas...

Perekond ahve...

Emme ja poja...

Nägime ka ühte tarka, kes 20 ruupia eest Milanile ennustas ja veel 20 ruupia eest kanepit müüs – püha mees olemine tähendab siinkandis pidevat kanepitõmbamist. Ja Milan tundub olevat isegi liiga vaimustuses igasugustest meelemürkidest – ta läheb järgmine kuu Norra ja on seisukohal, et seal kõik suitsetavad ja joovad koguaeg. Njah, mis mulje eurooplased on jätnud...

Tagasi alla jõudes saime imeodava hinnaga takso tagasi linna – taksojuht oli nagunii sinna minemas ning võttis meid praktiliselt bussiraha eest kaasa.

Milan läks oma teed (muide mina ei pidanud millegi eest maksma sellel reisil, nüüd pean lihtsalt natukene kirjutama sellest kohast), mina jalutasin Himalayan Java kohvikusse ja võtsin ühe pitsa ja smuuti. Peale seda kiirelt netti ja tagasi pere juurde. Kristina oli mulle vahepeal uue kingituse teinud – käevõru. Õhtul tuli telekast James Bondi uusim film – muidugi oli pereisal poole filmi pealt vaja vaadata uudiseid...

Blokeeritud ristmik streikijate poolt (seekord kütusehinna vastu)

Helesinises on protestiõhutaja...

Politseinikel on kepid valmis!

25.07.2008 – Nagarkot

Hommikul ärkasin vara (loe: enne seitset) üles ja kohe peale hommikuteed pakkisin koti ja asusin teele linna suunas. Täna pidin kohtuma Milaniga (101nepal.com tegelane) ja temaga koos Nagarkoti minema, et ma saaks sellest kirjutada. Lisaks sellele vajas viisa pikendamist.

Õnneks oli streik läbi ning ühistransport jälle töötas. Valitsus oli õpilaste nõudmistele järgi andnud. Sõin oma lemmikgrillvõileiva Helena’s ja hüppasin tunniks netti – meeldiv oli näha, et isegi Eestis oli inimesi online – kuigi kell oli Eesti aja järgi alles pool kuus.

Orienteerusin LP järgi turismibüroo juurde ja seal selgus, et immigratsioonibüroo ei asu üldse enam samas majas, kus turismibüroo. Mulle anti linnakaart ja joonistati uus immigratsioonibüroo asukoht – sinna minek võttis aega 15 minutit (Patani suunas).

Alates 16. juulist kehtivad uued hinnad – kui varem sai 30ks päevaks viisat pikendada 30 $ eest, siis nüüd maksab viisa pikendamine 2 $ päeva eest (miinimum 15 päeva). Ilmselt tõsteti ka riiki sisenemise viisa hinda ning kuuldavasti maksab korduva sisenemisega viisa lausa 90 $. Kuigi kõik hinnad on dollarites, siis reaalselt maksta saab ainult ruupiates. Passile kästi järgi tulla peale 13.00 – otsustasin, et korjan oma passi üles paar päeva hiljem.

Vaatasin üle Bluebird kaubanduskeskuse ja kell 13.00 sain kokku Milaniga. Suundusime bussijaama (vana bussijaam Ratna pargi ääres) ning võtsime bussi Bhaktapuri lähistel asuvasse linna. Seal tuli meil umbes 5 minutit jalutada ning jõudsime järgmiste parkivate bussideni, millest üks läks ka Nagarkoti. Halb asi ühistranspordi juures on see, et nad ei lähe välja enne, kui buss on täitsa täis (eriti väljaspool keskust), seega tuli meil tund oodata. Nagarkoti jõudime alles peale nelja.

Vaade Katmandu oru suunas

Vaade Himalajate suunas (arvake ära, mida näha ei ole...)

Jalutasime natukene ringi ning võtsime suhteliselt esimese ettejuhtuva hotelli. Mäed olid mattunud pilvedesse nagu võiski arvata. Ühes kenas kohas (Sherpa lodge) jõime õlut ja sõime tšillikana (populaarne snäkk siinkandis). Õhtul jõime raksit (koduviin) ning sõime õhtust oma hotellis. Selgus, et Milan on suhteliselt alkoholilembeline tegelane. Või võib-olla naine ei luba kodus juua – tal on 8- ja 1,5-aastased lapsed kodus ja praegu on ta tegev kolmes firmas (omab osalust kahes) – lisaks sellele kirjutab ta hetkel doktoritööd. Liiga aktiivne tegelane vist.

Sherpa kohvik

Jõle suur limukas...

Päikeseloojang

24.07.2008 – puhkepäev

Eile otsustas valitsus, et täna võiks olla puhkepäev. Ja nii saigi. Tegelikult on puhkepäev austamaks Nepaali esimest presidenti. Valitsust ei ole ikka veel moodustatud (valimised olid märtsis), nii et meil Eestis ei ole Nepaaliga võrreldes üldse hull olukord. Peaaegu saadi juba koalitsioon kokku, mille eesotsas pidid maoistid olema. See liit läks aga luhta, sest teised parteid tegid omaette koalitsiooni ja maoistide presidendikandidaat kaotas. Nüüd nõuavad maoistid, et uus liit läheks lahku ja kõik teeks täpselt seda, mida nemad tahavad – suhteliselt utoopilised nõudmised. Parlamendis on üle 25 erakonna, nii et konsensust on raske leida. Jumal tänatud, et meil on olemas selline asi nagu künnis.
Muide riigi lõunaosas on metsikud üleujutused, aga üldiselt räägitakse mussoonide ebaõnnestumisest. Riisi kasvatamiseks pole piisavalt vett. Maailma uudistest domineerivad uudised Põhja-India pommiplahvatustest ja Serbia sõjakurjategija kinni võtmisest. Ahjaa, iga kuu saab liikluses Katmandu orus surma umbes 10 inimest. Võttes arvesse miljoneid, kes siin elavad, on see arv väike. Liikluskultuur on ikka suhteliselt hea.
Hommikul tšillisin niisama ning mingi hetk jalutasin kesklinna – streik oli endiselt täies hoos – tänavad olid imelikult vaiksed ja tühjad. Võtsin aega – 15 minutit Kalankisse ja täpselt 1 tund Thamelisse – suhteliselt vähe aega seega. Järeldus võiks olla, et peaaegu terves Katmandus jõuab kesklinnast ringteeni tunniga. Ei ole see linn nii suur midagi (muidugi enamus rahvast elab väljapool ringteed).

Streigi tõttu blokeeritud ristmik...

Tühjad linnatänavad...

Veetsin mingi aja internetis, lasin oma pildid dvd peale panna – millegipärast mu cd-kirjutaja ei taha töötada ja pilte ainult arvutis hoida tundub riskantne, seega maksin 300 ruupiat (40 EEK) 4 GB piltide ümber paigutamise eest. Samas üks naisterahvas kõrval maksis 450 ruupiat 500 mb eest... hmm kaubelda tuleb ikka ka. Sain endale ühe siidseeliku (?) 300 ruupiaga (kauplesin alla 650 pealt, tundus, et kaupmees hakkab nutma selle hinna peale). Lisaks sellele lasin teha 8 passifotot – 2 minutit – 150 ruupiat. Ilma kauplemiseta oleksin maksnud 250 ruupiat 4 foto eest.
Tagasi minnes õnnestus mul poole tee pealt saada tuk-tuk – streigimurdjad ruulivad :) Õhtul arutasime pereisaga poliitilistel ja päevakajalistel teemadel – teda huvitas eriti Eesti koolisüsteem.

23.07.2008 – streik

Hommik oli nagu hommik ikka – "sõbrad", tee & küpsised ja daalbaat. Koolis õpetasin ilusti ära kaks esimest klassi, kuid kolmas (7 B) pistis kisama, et neil peaks olema grammatika tund hoopis. Ma ei lasknud ennast sellest häirida ning õpetasin rahulikult harjumuspärast materjali edasi. Muidugi peale tunde uurisin õpetaja käest, kui tihti neil grammatika tunnid on ning sebisin endale selle jaoks kaks raamatut. Kui grammatika, siis grammatika.
Muide, ma ei saa üldse aru, mida Eestis õpetajad vinguvad, kui keeleklassis on üle kahekümne õpilase. Kuuendas klassis osad õpilased puudusid ning seal oli praegu ainult 62 õpilast. Tõeline kergendus oli 7 A klass oma 33 õpilasega. 7 B klassis oli 41 õpilast kohal. Pole midagi, sunnime lapsed vaikima ja õpetame. Päris kena on kuulata kui 62 õpilast kordavad iga su sõna (lugemise ajal).

Vaade maja katuselt ümbruskonnale...

Minu jaoks oli kool kell 13.00 läbi, seega võtsin ette teekonna kesklinna. Autosid oli liikvel kuidagi vähe – ronisin ühe mikrobussi peale ning alustasime teekonda Ratna pargi suunas. Muidugi peale esimest kolmandikku selgus, et politsei ei lase mikrobusse edasi kesklinna poole – nimelt on üliõpilased välja kuulutanud streigi ning streigimurdjate sõiduvahendeid rünnati – ilmselt olid toimunud mitmed rünnakud ka Ratna pargi juures. Siin on streigiga see imelik asi, et kui õpilased tahavad bussipiletite hinna alandamist, siis sunnivad nad selle jaoks ühistranspordi streikima. Umbes, et kui õppemaks ülikoolis on liiga kõrge, siis sunnivad tudengid õppejõud streikima. Huvitav-huvitav.
Ühesõnaga edasi jalutasin kesklinna jala. Üle Durbar’i väljaku minnes varjasin vihmavarjuga nägu ja kõndisin piletiputkast mööda. Ma pole seni pileti eest maksnud, seega ei kavatse ma seda teha ka edaspidi. Ammugi ei viitsi ma ringi minna.

Tempel... muutub nii harjumuspäraseks, et ei viitsi pildistadagi...

Ostsin teepealt banaane (6 tk – 3 krooni), mis ma ühele jalutule mehele andsin. Ma mõnikord ostan mõne saiakese või puuvilja ja annan kerjustele/tänavalastele – parem kui raha anda.
Käisin internetis ning tegin tavapärase peatuse Just Juice n’ shakes’-s. Peaks Eestisse ka sellise koha rajama – ma olen täiesti kindel, et koht saavutaks tohutu populaarsuse. Need smuutid, mida Kristiines müüakse, vajuksid häbi pärast maa alla kui nad näeksid siinseid smuutisid.
Tagasi minnes jalutasin Ratna pargi juurde, kuid muidugi mingit ühistransporti ei olnud. Ostsin paar dvd-d filmidega (40 ruupiat – 6 eek), müügil on filmid, mis veel Eestis kinodesse ei ole jõudnud. Tegelikult saab selle raha eest ka 5 in 1 ja 10 in 1 kollektsioone, aga nende kvaliteet jätab soovida.

Mootorratturid janunemas kütuse järele...

Jalutasin taaskord ülbelt mööda piletikontrollist Durbar’i väljakul ja teel Kalankisse jõin ühe värske ananassimahla – siin on tohutult kohti, kus saab osta värskelt pressitud mahla. Värske ananassimahl (4 EEK/klaas) ei ole isegi nii hea, kõige parem on granaatõuna mahl (10 EEK/klaas).
Tagasi koju jõudes oli Kristinal (peretütrel) mulle kingitus – ilusti paberisse pakitud postkaartide kollektsioon. Mõtlesin, et peaks vist mingi kingituse vastu tegema.

22.07.2008 - sõnavara

Hommikupooliku veetsin vaadates „Tom & Jerry”-t ja valmistades ette materjali koolis õpetmise jaoks. Otsustasin välja kirjutada raskemad sõnad koos seletustega, et need siis lastele tahvli peale kirjutada. 6. klassi jaoks tuli ainult 20 sõna, 7. klassi jaoks tervelt 50 sõna. Jooksvalt jätsin mõningaid välja.

Kooli läksin nagu õpetaja kunagi, juba harjumuspäraselt õpetajate tuppa ja sealt edasi tundi. Kuues klass on tüütu – karjuvad ja kisavad mis kole. Tahvel on väike ja kõik lapsed ei näe hästi. Esimesed on juba ammu valmis, kui viimased alles kirjutavad esimest sõna. Põhimõtteliselt kuluski terve tund selleks, et kirjutada 20 sõna tahvlile ja seletada nende tähendust. See-eest seitsmendas klassis jõudsime läbi võtta poole rohkem sõnu/väljendeid. Seitsmendikud on asjalikumad ka – tahavad rohkem õppida. Kriidiga kirjutamine on kole tüütu – olin pärast nagu kriidikoll.

Õpetajate toas kõik imetlesid mu plätusid – et väga ilusad on... on jah :)

Kella 13.00 suundusin tagasi koju, käisin dušši all ja pesin natukene riideid – mõnus on vahepeal üksinda suures majas olla – tee, mis tahad.

21.07.2008 - õpetamine

Eile tegin tekstidega põhjalikku tööd – mõned sõnad on ikka päris rasked – isegi ei tea täpset tähendust. Siin kohal on abiks Encarta dictonary, mis annab head inglisekeelsed seletused koos võimalusega hääldust kuulata – igal õpetajal peaks sellise asja kasutamise võimalus olema.

Pärastlõunal jalutsime Kalankisse (selle piirkonna keskus), et ma saaksin kasutada natukene internetti – muidugi internet osutus üliaeglaseks ning mul õnnestus vaevu oma postkasti sisse logida. Lootusetu üritus.

Lehest lugesin, et kohalik marsakarjuja (see, kes inimesi oma mikrobussi tuk-tukki meelitab ja piletiraha korjab) saab palka keskmiselt 30-40 euro kuus. Teistest uudistest pälvis mu tähelepanu uudis selle kohta, et buss kukkus jõkke. Jälle. 16 hukkunut. Ahjaa, meil on uus (esimene) president - arst ja mitte maoist.

Telekast tuleb suurepärane filmide valik – just siis kui ma hakkasin vaatama ühte, läks elekter ära – ma peaks juba harjunud olema. Õhtust sõime küünlavalgel.

Hommikul ärkasin jälle kuskil seitsme paiku ja vaatasin üle õpikumaterjali – ikkagi esimene päev koolis. Vaatasin ühe osa „Sõpru” (seekord ei tulnud üle ühe osa) ja peale hommikusööki läksime kooli. Mind suunati kohe esimese tunni ajal õpetama kuuendat klassi – klassis oli kuskil 50-60 õpilast, seega päris palju lapsi (te ei kujuta ette kui suurt lärmi võib selline hulk lapsi tekitada). Alustasin enda tutvustamisega ja näitasin kaardi pealt, kus Eesti asub. Tekstis oli juttu Austraaliast ja Amsterdamist, seega näitasin ka need kohad lastele ära. Lugesime teksti läbi ja lasin lastel ka lugeda. Seletasin raskemaid sõnu ja kirjutasin need tahvli peale. Õnneks sai koolitund küllaltki ruttu läbi.

Järgmise tunni ajal ei teinud ma suurt midagi – mul oli vaba aeg ning igavuse mõttes õppisin ära nädalapäevad nepaali keeles. Edasi 7A klassiga – see on poole pisem kui kuues klass ja lausa lust on õpetada. Ma suutsin võtta esimese päevaga läbi poole rohkem materjali kui õpetaja eelmisel päeval 7 B klassis... Imelik. 7. klass loeb parasjagu teksti Lochnessi koletisest – õpetamise ajal olin sunnitud joonistama tahvli peale angerja (eel), et seletada, kes see selline on (ma ei usu, et lapsed oleks kunagi angerjat näinud), samuti olin sunnitud näitama, mis tähendab liikuda järskude peatustega (jerkily) ja mis tähendab liikuda raskete sammudega (lumber). Visuaalne pool aitas ilmselt palju kaasa tunni elevamaks muutmisele. Järgmine tund oli kohe 7 B – sama materjal, nii et lihtne. Huvitav on see, et üks tund kestab 40 minutit, üldiselt tundide vahel pause ei ole (kuigi iga kord kui ma õpetajate tuppa astun, istub mingi seltskond seal). Peale teist tundi on paus 10 minutit ja peale 5 tundi on poole tunnine paus. Ahjaa, kriiti ja tahvlipuhastuskäsna tuleb võtta õpetajate toast ja pärast tundi tagasi viia. Klassi jätta ei tohi, muidu õpilased võtavad ära (seda ma imestasingi, et kust nad selle kriidi koguaeg võtsid – mulle anti, sest ma olen cool välismaatšikk :P ).

Seega kella 13.00st oli mu kool läbi. Otsustasin minna linna netti – mida siin ikka teha on nii kaua. Võtsin aega – maja juurest Kalanki keskusesse läheb 15 minutit, buss (tuk-tuk) sealt Ratna pargi juurde sõidab ilma liikluseta 20 minutit, ummikutega kuni tund. Sealt edasi on 10-15 minutit Thamelisse. Nii et pole üldse kaugel.

Veetsin kaks tunnikest internetis ning ei suutnud peale seda vastu panna kiusatusele süüa üks burger. K-Too Beer & Steakhouse oli suletud ajutiselt, seega läksin proovisin ära vaid paar päeva tagasi avatud koha supermarketi kohal (nimi ei tule praegu meelde), sõin oma odavaima eine linnas 92 ruupia (12 krooni) eest sain kanaburgeri salati ja friikartulitega ja coca. Edasi hüppasin läbi Just Juice n’ shakes’st ning võtsin tavapärase banaani-šokolaadi kokteili (päevane piima ja puuviljavajadus rahuldatud) ja asusingi tagasiteele Ratna pargi suunas. Ratna pargi juurest sain tuk-tuki ja olin juba kuue paiku tagasi pere juures. Mul õnnestus „Rundown” peaaegu lõpuni vaadata, kuid vahetult enne lõppu kutsuti mind sööma; mis seal ikka. Väga imelik on söömise kord – isa, lapsed ja mina sööme laua taga ja ema nurgas maas. Ja laua ääres on veel palju ruumi, nii et selles asi ei ole. Toit antakse emale ette nagu koerale... enam imelikum olla ei anna.

Mulle pannakse alati riisi juurde käivad asjad eraldi potikeste sisse ning mul on alati kõige suurem valik erinevaid asju – imelik hakkab – ma saan aru, et nad tahavad külalist hästi kohelda, aga vahepeal tundub asi juba liig. Lisaks sellele oli mu portsjon liiga suur – aga ebaviisakas oleks jätta söömata ka. Eks ma siis lähengi paksuks :)

20.07.2007 – esimene päev koolis

Kui ma õhtul küsisin, et mis kell ma peaks üles tõusma, öeldi, et tõuse millal tahad. Tegelikult siiski koputati 6.50 mu uksele ning toodi teed küpsistega. Nii et päris nii ikka ei ole, et maga kaua tahad.

Hommikul tulid telekast "Sõbrad" – 4 seeriat järjest – jee-jee! Miski hetk panid lapsed ennast kooli jaoks valmis ning selgus, et direktori lapsed ei käi üldse samas koolis, vaid hoopis teises koolis – erakoolis. Kuidagi imelik tundub olla kooli direktor, kuhu sa isegi enda lapsi saata ei taha...

Hommikust (lõunat) sõime üheksa paiku (uus huvitav kombinatsioon daalbaadist, ahjaa eriti hea on väike omlett mis sinna juurde käib) ja peale seda asusimegi varsti teele kooli suunas (5 min) – läksin kooli koos pereemaga – tema õpetab sotsiaalseid aineid koolis (social studies).

Tundus, et minuga ei osata midagi eriti peale hakata. Direktor maigutas suud ja suunas mind ühe inglise keele õpetaja juurde, kellega koos läksin ühte klassi. Tegu oli teise klassiga ja õnneks lasti mul esimese tunni ajal lihtsalt vaadata. Põhimõtteliselt õpetaja luges mingi koguse teksti ette ja lapsed kordasid. Nii lihtne see ongi :) Tund kestis kuskil 30 minutit, sellele järgnes vaheaeg.

Teise tunni ajal ei osatud minuga midagi teha ja saadeti vaatama ühte kontrolltöö kirjutamist. Õpetaja oli jube hajameelne ja jalutas vahepeal klassist välja – see oli aeg, mil kõik said ilusti puuduolevad asjad õpikust maha kirjutada. Enne tunni lõppu suunati mind pisikeste laste juurde, kus anti selge käsk „Teach them anything!” – täitsa jube, kui korraga on su ees nelikümmend silmapaari kes ei oska sõnagi inglise keelt, ning siis sa pead neile midagi õpetama. Paremaks ei teinud olukorda see, et korraga tuli tädi ja andis mulle lauluraamatu – sa laula neile ette ja nemad laulavad järgi – mingit tundmatut laulu... Üritasin natukene, õnneks tuli varsti vaheaeg. Üritasin selgeks teha, et tahaksin õpetada natukene vanemaid klasse, kes juba oskavad inglise keelt. Seega anti mulle kätte kaks õpikut (nõudsin õpikuid ja võimalust ette valmistada) ning sain ülesandeks õpetada kolme klassi homme. Tekstid on päris rasked, ma ei kujuta ette, kas lapsed neist asjadest päriselt ka aru saavad. Vaatasin veel ühte tundi pealt – 7 klassi inglise keel (mida homme pean mina andma) ning sain natukene naerda (muidugi mitte avalikult). Loeti teksti Loch Nessi koletisest (muide õpetaja hääldab seda valesti) ning tekstis oli lõik, et koletisi on nähtud Siberist Šotimaani. Õpetaja laskis ühel õpilasel tuua suure kaardi ning otsis Šotimaad ja Siberit 10 minutit, seejärel kirjutas ta tahvli peale „Siberia – Russia – U.S.S.R.” ja Scotland (näitas Hispaania peale ja ütles Europe). Njah, ega ei julge miskit öelda kah.

Peale seda saadeti mind koju, öeldi, et valmistu ette homseks. Seega ma nüüd istungi ja asun uurima kooliõpikuid.

19.07.2008 – peresse

Öösel piinasid mind sääsed – täiesti lõpp kui palju neid siin on. Lõpuks ei jäänud mul muud üle kui kombineerida moskiitovõrk kuidagi ülesse – muidugi ei olnud kohti, kuhu seda siduda – nii et tegu oli keerulise üritusega. Hommikul leidsin kaks verd täis imenud sääske võrgu alt – võite kolm korda arvata, kas ma tapsin nad ära või mitte.

Hommikusöök oli eriti suur – omlett, röstsaiad, banaanid ja õun. Vahelduseks on päris tore hommikuti mitte daalbaati süüa. Leppisin Djaniga kokku, et ta viib mind perre õhtul, mitte hommikul nagu ta algselt plaanis.

Otsustasin veel korra võtta ette teekonna Thamelisse – kes teab, millal jälle saab. Maabusin New Orleans’is – kuigi see koht mulle ei meeldi, siis Interneti mõistes on tegu ikkagi suht okei kohaga. Uurisin järgi, et elekter lapaka jaoks maksab 50 ruupiat päeva eest – käib kah, kui netis on plaanis olla 3 tundi või kauem. Vähemalt ei pea minuteid koguaeg vaatama. Tellisin komplekti juustuleiva ja kohvi näol ning veetsin päris mitu head tundi ringi surfates. Septembri alguses peab kohe korra Itaaliasse minema, seega oleks vaja juba lennukipileteid vaadata. Airbaltic avab alates novembrist uue suuna Dubaisse, aga suhteliselt kallilt.

Peale põhjalikku nettistumist hüppasin läbi Just Juice n’ shakes’st ning võtsin prooviks maasika-banaani kokteili. Šokolaadi-banaani on siiski parem.

Tagasiteel otsustasin sööma minna kohta 1905, mille omanik on samuti Kilroy (nagu Kilroy’s ja K-Too Beer & Steakhouse omanikki). Segapuuvilja lassi oli täpselt nagu smuuti – jube hea ja natukene koorene. Otsustasin võtta midagi hiina toidu menüüst ning sain kana magushapus kastmes nuudlitega – päris mõnus vahepala.

Laupäevase päeva puhul olid tuk-tukid pooltühjad ja päris kaua pidi ootama, enne kui sõit pihta hakkas. Tagasi Kalankisse jõudes oli terve maja vabatahtlikke täis – kõik läksid kuskile välja sööma parasjagu. Oleks tahtnud ka ühineda, aga Djan juba ootas.

Vastupidiselt minu ootustele, et kool asub natukene kesklinnale lähemal, sõitsime hoopis vastassuunas – ringteest väljapoole ja päris kaugele linna serva – siin on juba maisipõllud ja riisipeenrad.

Minu pere tundus esmapilgul kahtlane – vuntsidega pereisa, vaikselt naeratav pereema, kaks last (poiss ja tüdruk). Kui RCDP tegelased ära läksid, hakkas tüdruk minuga rääkima – ta on 11 aastat vana ja räägib täitsa head inglise keelt. Poiss on noorem – vast kuskil seitse – natukene tüütu võitu, asus kohe mu asjades sorima (mis tal õnneks varsti ära keelati). Mul on majas oma tuba, oma voodi ja väikese lauakesega – päris kena. Mulle pakuti kohe alguses teed ja küpsiseid, hiljem neid kartulikrõpsu moodi asju ja kohalikke maiustusi (jube magusad ja rasvased). Tüdruk on hästi aktiivne, koguaeg räägib ja pärib midagi, jõudis mulle juba laulda ja tantsida ja igasugu asju uurida. Rääkis, et varem olid siin olnud kaks iiri vabatahtlikku – nad olevat neid viinud erinevatesse kohtadesse Katmandu orus – ka mind lubati sinna viia. Loodame-näeme :)

Õhtust sõime poole kaheksa paiku – mulle oli lusikas pandud aga sellega süüa tundub nii imelik, et kasutasin parem kätt. Daalbaat oli teistsugune – riis ja eraldi potikestes hernesupp, lillkapsad ja friikartulid (sellised pisikesed, kodused). Hästi maitsev oli, hoopis teistmoodi kui lastekodus.

Õhtul vaatasime telekat – mingi kohutav Nepaali komöödia tuli (Masala film, nagu nad seda kutsuvad). Pereisa vaatas atlasest järgi, kus Eesti asub ja palju meie rahvaarv on. Suurt imestus tekitas see, et 99 % eestlastest on kirjaoskajad (nende atlase järgi).

Õige pea kobisin magama, see voodi on päris hea koha peal :)

18.07.2008 – ära lastekodust...

Täna on siis see päev, millal lahkun lastekodust, enamus lapsi juba teab ka sellest. Hommikul oli lastekodu „ema” ja üks ta poegadest kohal, selgus, et lapsed lähevad täna arsti juurde. Selga pandi ilusad riided ja söögi asemel joodi teed (ei tea kas lapsed ei tohtinud süüa enne arsti juurde minekut). Jagasin kõigile šokolaadiküpsiseid ja lehvitasin rõdult, kui lapsed minema hakkasid. Tundus, et lastekodu „emal” tuli peaaegu pisar silma – ei tea kas see oli niisama formaalsus või tal oli tõesti kahju, et ma lähen.

Minuga jäi natukeseks juttu rääkima üks poegadest (üks neist, kes käib seal abiks ja räägib inglise keelt). Ta vihjas tugevasti, et lastekodu vajaks ikka abi – probleeme üüri maksmisega jne.

Mis oli muide imelik, oli see, et tal oli seljas särk „Positive – HIV is a real problem” – ma ei julgenud küsida, kas ta päriselt ka oli – üldse ei tundunud tõenäoline.

Mulle pidi järgi tuldama kell 10.00 – kui kella 12.00ks kedagi kohal ei olnud, läksin kohalikku telefonipunkti ja üritasin helistada – selgus, et RCPD-l on endiselt probleeme kütusega ja nad lubasid kellegi mulle pärastlõunal järgi saata. Kella 13.30 ajal tuligi üks tegelane kontorist (mootorrattaga) ning sebis mulle takso.

Peale asjade ärapanekut läksin linna – lihtsalt ei viitsinud niisama istuda. Käisin korra netis ning ronisin Helena’s-sse, et võtta üks kanaburger – see ei üldse nii hea kui ma lootsin. See-eest vaade on nii kena, et puhtalt selle pärast võis siia tulla – huvitav kas kevadel ja sügisel on Everesti ka näha – teoreetiliselt võttes peaks olema.

Helena's

Tagasi minekuks õnnestus mul saada tuk-tuk ilma igasuguste probleemideta - asi on lihtne – tuk-tuk tuleb võtta täpselt samast kohast, kus enne maha sai tuldud. Kontoris maksti mulle isegi taskuraha ära – ühe kuu eest 5000 ruupiat – pole kursi järgi küll päris 50 eurot, aga ega ma vist nuriseda ei saa.

Õhtusöögiks oli läänepärane variant daalbaadist – magus riisipuder juurikatega :)

17.07.2008 – Jaane Tu...

Hommikul võtsin plaani minna veelkord kinno (kes teab, millal jälle saab). Alustuseks proovisin ära Thameli kõige kõrgemal katusel asuva söögikoha – Helena’s – vaade on tõesti hea – katuselt saab pilgu heita kogu ümbruskonnale. Banaanilassi oli tasemel, eriti kui selle kõrvale võtta üks sidruni-juustukook. Kõige parem oli siiski grillitud juustuvõileib – täpselt selline mõnus krõbe ja soe.

Vaade Helena's katuselt...

...

...

Juustukook ja banaanilassi

Enne kino hüppasin tunniks läbi internetikohvikust ning kontrollisin üle filmi algusaja – õnneks kajastab kino internetisait täpseid aegu, kuigi filmide valik on imepisikene. Minu valikuks osutus India film „Jaane Tu...” – peab ju ikka kohalikku (okei ütleme Aasia) asju ka vaatama. Kinos on huvitav see, et mitte mingeid sööke, jooke ega isegi suitse ei tohi kaasa võtta – nägin kuidas ühel tüdrukul võeti ära pakk suitse ja teisel veepudel. Mind kui välismaalast väga põhjalikult ei kontrollitud. India (ja ka Nepaali) filmide puhul on väga tüüpiline kasutada osaliselt inglise keelt. Mulle tundub, et võib-olla ei ole kohalikes keeltes lihtsalt teatud väljendite jaoks sõnu. Mõned nendest väljenditest oleks järgmised: „I love you”, „god demit”, “you are classical male chauvinist pig”, “you bustards, you killed him”, “seriously”, “of course”, “absolutely”, “I’m sorry”, “I hate you”. Ühesõnaga, India filme on täitsa tore vaadata – kui kõigest muidu aru ei saa, siis saab kõvasti naerda kohtade peal, kus kasutatakse inglise keelt. Üldiselt pole siiski filmi mõistmiseks kõigest vaja aru saada.
Tagasi lastekodusse minnes läksin läbi supermarketist ja ostsin šokolaadikooke – vähemalt midagi lastele. Selgus muidugi, et poole tee pealt tagasi mikrobussi saada on võimatu, seega kõndisin jälle jala.

16.07.2008 – Just juice n’ shakes

Hommikul ärkasin ilma mingi normaalse põhjuseta liiga vara üles. Ma saan aru, et lastel on kombeks karjuda, aga see pole põhjus, miks mitte hästi magada. Üldse, uni on kuidagi väga häiritud lastekodus – öösel näen imelikke unenägusid ja ärkan pidevalt üles. Võibolla liiga palju magamist :)

Viimasel ajal on tõsiselt palju sadanud – sajab siiski peamiselt öösiti ja vahel harva ka päeval (kui tuleb, siis korralikult). Saatsin lapsed kooli – endiselt kehtib tingimus, et kui Saakti on õnnelik on Miina kurb, ja vastupidi.

Sõitsin taaskord Thamelisse ja kasutasin suurepärast Fire & Ice WIFI ja Java Cafe tasuta elektri kombinatsiooni. Uudistest niipalju, et paarkümmend politseinikku pisteti trellide taha – kuskil Lääne-Nepaalis oli suur pantvangidraama, kus politseinikud võtsid hulga inimesi pantvangi (põhjuseks oli protest millegi või kellegi vastu, nagu ikka). Ühe politseiniku patukahetsus oli lehes stiilis „olen 14 aastat olnud hea ja eeskujulik politseinik, korra kaotasin pea ja niimoodi see juhtuski; mul ei ole varasemaid õigusrikkumisi, seega palun ärge pange mind vangi”.

Kerjused tänavaservadel Thameli ümbruses...

Rikšad ohvreid püüdmas...

Tagasiteel hüppasin läbi kohast nimega „Just Juice n’ shakes”, mis on maailma parim koht smuutide ja kokteilide jaoks. Kui te arvate, et Sammuv Mammut on parim jäätisekokteil, siis te eksite, te ei ole proovinud „Just Juice n’ shakes” kokteile. Saadaval on segasmuutid erinevate mahladega, jäätisekokteilid jogurti ja piimaga ning väga palju teisi erinevaid kombinatsioone. Kokteilide hinnad jäävad 50-90 ruupia vahele (7-15 EEK). Hetke lemmik on jäätisekokteil jogurti baasil banaani ja šokolaadiga.

Tagasi lastekodusse jõudsin ilusti enne lapsi – väikesed jõudsid koju kõige suurema paduvihmaga – läbimärjad nagu kassipojad. Õppimise osas on lapsi raske mõjutada – kes tahab, õpib, kes eriti ei viitsi, see ei kuula ka sind.

15.07.08 – jää koju!

Täna hommikul lasti lastel mulle tõlkida, et ära täna välja mine, Mr. tuleb. Eks ma siis nüüd istungi ja ootan kedagi RCDP-st. Huvitav, äkki tuuakse taskuraha. Olen miskit kuulnud ka „contribution” rahast, aga selles osas ma nii kindel ei ole (osad vabatahtlikud said raha, mille eest oma lastekodule asju osta).

Lesisin natukene niisama ning mängisin Nepaali piljardit Laxmi ja lastekodu „ema”-ga. Tund aega peale õiget aega helistasime ja selgus, et tegelane RCDP-st ikka ei tule – kütust ei ole saada, seega ta ei saa tulla. Saime tema segasest jutust aru, et mul on tingimata täna vaja minna Kalankisse, kontorisse.

Eks ma siis läksingi – muidugi kohale jõudes selgus, et sain temast valesti aru (mitte et ma kolm korda üle ei oleks küsinud), ning et ta tahtis mind lihtsalt vaatama tulla. Mõtle kui armas eksole.

Vähemalt sain ära käia dušši all. Ma ei viitsinud absoluutselt kohe tagasi Balajusse minna, seega võtsin tuk-tuki Ratna parki ja sõin ühe korralik pitsa Roadhouse Cafe –s – ma ei saa kohe aru – daalbaat ei täida absoluutselt kõhtu (muide daalbaat on riis herne/kapsasupiga, kes ei tea).

Uurisin skype võimeid ning olin meeldivalt üllatunud – skype töötas hästi – vähemalt siinpoolne saatja – Eesti poolel oli natukene probleeme uploadiga. Ahjaa, muide tele2 saatis mu metsa kui ma uurisin nende käest roamingu võimalusi (viisakalt muidugi).

Kõik mikrobussid olid täiesti täis – seega jalutasin tagasi lastekodusse. Ma ei tea mis mul viga on, aga viimasel ajal olen nii väsinud ja natukene haigegi – ühesõnaga enesetunne on olnud viimastel päevadel päris paha.

14.07.2008 – Wanted

Esmaspäev oli selline tore päev, kus mul tekkis idee lõpuks ometi minna kinno vaatama mõnd lääne filmi (ammu pole käinud ka). Hommikul võtsin Cafe Javas ühe jäämoka (tõesti parim) ja baar banaanimuffinit. Samas olin ma nii kaval, et kasutasin Cafe Java tasuta elektrit (seni nad pole selle eest veel raha küsinud) ja üle tee asuva Fire & Ice tasuta wifit. Ma olen geenius eksole :)

Ilus hommikusöök eksole :)

Filmide täpse ajakava vaatasin internetist järgi ja tegin kindlaks, et „Wanted” algab Kumari kinos kell 12.30. Sinna ma läksingi – kaardi järgi orienteerudes oli kohta lihtne üles leida – alguses tuleb minna Jai kinoni (10 min) ning sealt on Kumari kinoni veel 10 min. Need kaks on Katmandu modernsed kinod (loe: näidatakse India ja Hollywoodi filme ja WC-des on paber). Selle eest hind on ka mitu korda kallim kui kohalikes kinodes (150 – 200 ruupiat pilet, see on siis 20-30 EEK). Varusin endale popkorni ja vahelduseks on Hollywood päris ok :) Muide Nepaalis tehakse filmide vahepeale paus – selleks, et saaks popkorni juurde osta või pissil käia – nad peaks Eestis ka sama süsteemi rakendama :)

Filmi lõppedes sadas väljas tõelist padukat – ma saan aru miks siin sademete hulk nii suur on – tunniga tuleb sama kogus vihma maha, mis Eestis kahe nädalaga – aga siis on jälle selge ja päike väljas.

Lastekodus üritati mind saata õli ostma – juba tüütuks läheb – ignoreerisin ebaviisakalt palvet ning tegin lolli näo pähe, et ma ei saa aru, mida minult tahetakse. Töötas.

Muide, kui ma eelmine nädal arvasin, et tean, mis bussipilet Thamelisse ja tagasi maksab, siis nüüd on jälle segadus – olen maksnud viimastel päevadel 10st 14 ruupiani... ega ma vist ei saagi teada, mis see hind tegelikult olema peaks.

13.07.2008 – tasuta wifi, tasuline elekter

Koolinädal algas taaskord pihta, üldiselt väga meeldiv. Viisin lapsed kooli (kuradi porine on praegu) ja suundusin ilma süümepiinadeta linna. Teel linna hakkas nii kõvasti sadama, et mikrobussist väljudes ostsin esimesest poest vihmavarju (hästi kulutatud kakskümmend krooni ma arvan).

Suundusin New Orleans’i, sest tahtsin pikemat aega netis istuda ning eelmine kord oli wifi vähemalt tasuta. Võtsin juustusaia kohviga (hea diil) ning hiljem proovisin ära ka juustukoogi. Juustukook oli täitsa hea, aga Mocca eest nööriti mu käest 150 ruupiat, mis on juba sama palju kui Eestis. Lisaks sellele suurendati mu arvet elektri tasuga – 50 ruupiat – väga imelik, nii palju mu lapakas ka elektrit ei võta.

Tagasiteel ostsin lastele pulgakomme, mis põhjustas lastekodusse jõudes sensatsiooni. Kui ma ise ühe õhtul ära proovisin, oli pettumus suur – nii jäledat pulgakommi pole ma varem saanud. Aga lastele meeldis...

12.07.2008 – tagasi rutiini (lastekodusse)

Hommikul ärkasin mitu korda kella kuue ja seitsme vahel üles, sest mu toanaabrid pakkisid asju ja lahkusid kuskil seitsme paiku – tegu oli teiste vabatahtlikega, kes läksid Chitwani. Kui Brona peale kümmet mu toa uksele koputas, olin juba ammu üleval – igapäevaselt vara ärkamisel on see halb omandus, et see saab rutiiniks. Läksime (Brona tungival nõudmisel) taaskord Kilroy’sse – ega ma ei kurda, toidud on seal head. Võtsin ühe suurepärase puuviljamüsli jogurtiga – ma ei saa aru, kust nad nii hea jogurti välja võluvad – poest ju seda osta ei saa.

Maitsev müsli puuviljade ja jogurtiga...

Käisime korra netist läbi ning otsustasime ära proovida päris Cafe Bakery – tegu oli kohutava veaga – enam jõledamat piimakokteili annab ette kujutada, lisaks sellele jube õunakook, mis oli täis topitud kaneeli ja suhkrut – muid maitseid tunda ei olnudki.

Ärge laske ennast ilusast välimusest petta - tegu on kohutava koogi ja veel hullema jäätisega...

Nägime Brona kotti hotellist võttes Seani, kes suundus järgmine päev tagasi koju. Brona tegi kauplemises edusamme ning saavutas meisterliku diili kaubeldes koti alla 400 pealt 200 peale (ma ei oleks seda uskunudki).

Brona tuli minuga koos tagasi lastekodusse, kuid jäi ainult 20 minutiks – algselt plaanis ta jääda umbes kaheks tunniks, aga ega temagi ei olnud palju maganud, seega lasi ta ruttu jalga. Nabin tuli tagasi – täiesti kiilalt – hiljem jõudis ka Saakti, karjudes ja kisades nagu jube. Lõpuks ma ei saanudki aru, mis tal viga oli – ilmselt karjus ta oma ema järele (eristasin sõna „mommy” karjumise vahepealt). Siinsest olukorrast on üldse raske aru saada – kui lapsel on olemas vanemad, miks ta siis lastekodus on. Imelik.

11.07.2008 – couchsurfing miiting

Hommikul hakati eriti varakult kisama, karjuma ja kolkima, vaatamata sellele suutsin magada 07.08ni, mis on omaette saavutus. Hommikul oli Miinal suur jonnituju ja Laxmi (anty) ei saanud üldse aru, et lapse peale karjumine ja talle vägisi vee jootmine ei aita kuidagi kaasa jonnituju äraminemisele.

Söök oli suhteliselt hilja (alles pool üksteist) ning kuskil 13.00 paiku suundusin linna (esimene day off! :) ). Alustuseks viisin portsu riideid pessu (näe jälle kaks kilo) ja istusin natukene netis, kus juhuslikult kohtusin Brona ja Rhoeliga (Hollandi tüüp). Rhoel jagas värvikaid kogemusi sellest, kuidas mungad kloostris ta telefoni ära varastasid (ta sai pärast telefoni tagasi ning mungad väitsid, et varas oli väljastpoolt kloostrit - samas olid nad muidugi nii lollid, et tegid endast varastatud telefoniga video – mungad siis :) ).

Suundusin omaarust Cafe Bakery-sse ning avastasin korraga, et koht, kus ma käin, on hoopis Cafe Java (teine ja kolmas korrus). Ma polegi Cafe Bakery-s kordagi käinu (esimene korrus). Igal juhul on Cafe Java's suurepärased koogid (juustukook!) ja veel parem külm Mocca (parem kui Kreekas!). Muidugi teenindus on superaeglane – reede puhul oli kohvikus palju rahvast ja see andis tunda.

Jäämocca...

Juusutukook Cafe Java's

Jäin natukene hiljaks Bronaga kohtumisele – selgus, et tal oli juba majutus – „Yeti Guest House”-s ja millegipärast maksis RCDP selle tema eest. Mul õnnestus samuti tuba saada – 200 ruupiat (30 EEK) – suhteliselt okei tehing – voodi oli pehme ja puha.

Kella 17.00ks läksime Maya Pub’i, kus ma varem käinud ei olnud. Ühendasime eraldi istuvad couchsurferid ja tellisime mõned 2 for 1 kokteilid – keskmine kokteili hind on Eesti rahas 12 krooni (päris odav näiteks Pikksaare Jäätee kohta). Tänu minule oli kohal peaaegu sama palju vabatahtlikke kui couchsurfereid – lahe.

Valik kokteile

Esimene on näiteks alkoholivaba virsikumahl, mis on kallim kui alkoholiga kokteilid...

Osa meie seltskonnast...

Kõik on rõõmsad :)

Menüü täies hiilguses (vähemalt osa sellest)

Nepaali kohalikud (paremal), sinise pluusiga 101nepal tegelane Milan

Edasi suundusime õhtust sööma Kilroy’sse, kus kõik olid muidugi väga õnnelikud meid taaskord näha – eriti sellise suure seltskonnaga. Saime majakulul snäkke ning meie Bronaga saime tasuta veini – muide veinivalik on hea – 750 ruupiat pudel (natuke üle 100 krooni), ning Lõuna-Aafrika punased veinid on suurepärased. Meie õhtusöök läks natukene pikaks (kahtlustan, et põhjuseks oli tasuta vein) ning tagasi Maya’sse jõudsime alles kümnest – need paar inimest, kes olid enne sinna jäänud, olid juba läinud.

Suurepärane Lõuna-Aafrika vein

Kilroy's

Kana seenekastmega Kilroy's

Brona tungival nõudmisel suundusime Iiri pubisse (Celtic Manang) ning võtsime mõned Nepaali pindid (650 ml). Kohtusime kahtlaste kohalikega ning Brona mängis kitarri. Üle tänava asus kohalik „Dance Bar”, mis sisuliselt tähendab siin bordelli. Nägime kuidas mõned tüdrukud väljusid koos klientidega ja võtsid rikša kuskile, teised tulid korraks (ilmselt töö vahepealt) aknale suitsetama (unustades kardina korralikult ette tõmmata pärast). Kole vaatepilt. Samas, üldiselt ei pane keegi neid kohtasid tähelegi.

Iiri pubis Celtic Manang...

Kuskil kahest suundusime tutvuma ööklubidega – alustuseks läksime Buddha nightclub'i, mis oli väga kohalik koht – olime ainsad valged seal. Kontingent tundus natukene imelik - ma pole Nepaali inimesi nii vabalt käitumas (tantsimas) näinudki.

Viimase kohana läksime „Fire Club”’i, mis on kõige kauem lahti olev klubi Thamelis. Selles klubis on välismaalasi ja kohalikke umbes pooleks. Magama kell 4.

Brona Fire Club'is

Ja veel mingi tundmatu isik...