Poole kuue paiku hommikul viskasin pilgu uksest välja, aga udu oli nii paks, et näha polnud midagi. Seega magasin rahulikult 6.15ni edasi. Proovisin ära Tiibeti leiva jakijuustuga, mis osutus küllaltki maitsvaks ning sellest sai üks mu lemmikuid järgnevatel päevadel.
Lama hotell oli ainult 10 minuti kaugusel...
Edasine teekond oli mõnusalt vaheldusrikas
Kuskil seitsme paiku asusin teele – rada kulges mööda džunglisügavikke. Siin-seal olid ojad, mille ületamiseks oli vaja jalad märjaks teha. Jõgi ei kadunud kordagi päris kaugele – mõnes kohas oli ta all sügavikus, teises kohas jälle samas kõrval. Veemöll oli endiselt metsik – rohked mäekülgedelt alla tulevad kosed hoolitsesid selle eest ilusasti.
Mõnes kohas oli jõgi metsast lisa võtnud...
Tõeline džungel
Ja kosekesed siin ja seal
Korraga jõudsin metsast välja – ees ootasid alpiaasad – kõik oli täis lilli ja teisi meeldivalt lõhnavaid taimi. Kui kogu org ei oleks udusse mattunud, oleks siit ilmselt ka mägesid näinud. Ühes kohas tuli mulle vastu hobune – huvitav kas ratsutada ka saab?
Õige pea jõudsin sõjaväe kontrollpunkti – vaadati mu luba ja kirjutati mu andmed ilusti suurde raamatusse üles – Heleri Eestist (selle järgi on mind kindlasti lihtne identifitseerida :)).
Lõunaks (kell 11) sõin sedakorda ühe imemaitsva Marsi momo (piruka) ning ronisin edasi. Inimesi on liikvel kuidagi vähe – ometigi on praegu ju hea aeg trekkimiseks, kui pärastlõunane vihm välja jätta.
Aasal ründasid mind mõned uimasevõitu sääsed – istusid julmalt mu õlgadele ja lasid ennast maha tappa. Muidugi niipalju suutsid nad süüa, et õlad pärast kihelesid. Enne Langtangi oli kaks suurt silda – pikad rippsillad viisid üle koskede/jõgede – võiks isegi öelda, et üle kuristike. Päris põnev on üle minna isegi niisama – mis veel siis, kui nad oleks tehtud puust ja logiseksid... (mu silme ette kerkib Indiana Jones’i film). Täpsustuseks lisan siiski, et antud sillad olid väga heas seisukorras ja metallist :(
Aga palun - sild
15 minutit enne Langtangi hakkas sadama ja otsustasin, et jään ööseks Langtangi (nagunii udus midagi näha ei ole). Läksin eelmise koha tädi poolt soovitatud „Village View“ hotelli, mis oli teistest suurem ja tundus kobe. Kuigi majaperemehed/naised ei olnud nii sõbralikud, siis tuba oli igati kena ja ka WC oli majas sees (äärmiselt positiivne omadus, arvestades, et taskulambiga paduvihmas öösel maja taga wc-d otsida ei ole tegelikult lõbus). Nüüd peaks kõrgus olema 3330 m. Kena :)
Muide, ma ei tea, kas ma enne mainisin, aga LP ajas jälle udu, väites, et rahvuspargi ja trekkimislubasid saab Thameli idaservalt – tegelikult saab hoopis turismiinfobüroost teisel pool paraadiväljakut.
Hetkel istun hotelli „köögis“ ja ootan oma õunapannkooke. Pärastlõunatel on raske tegevust leida – raamatut kaasa ei võtnud ja kellegagi rääkida ka ei ole. Selle-eest on päevik korralikult kirjutatud ja kaart peaaegu pähe kulunud. Ganja La tundub ahvatlev, kuid siiski liiga ohtlik.
Nepaali inimestel on huvitav komme – kui nad ütlevad thik chha (OK!), siis teevad nad selle juures peaga imelikke edasi-tagasi liigutusi.
2 comments:
mõõõõõnuuus!
Need sillad on küll kartusttekitavad, olgugi, et metallist..
Kas haigeksjäämise ohtu pole? ehk mis temperatuur seal on? Sest sa rääkisid, et vahepeal peab jalad märjaks tegema...kas on külm või...ei?
Jõudu ja jaksu ;)
Mina olin seal suhteliselt vihmasel ajal - sügisel ja kevadel peaks palju kuivem olema. Suvekuudel on niiskus koguaeg õhus ja majutuskohtades on toad väga rõsked, eriti kõrgemal. Samas küsisin teinekord lisateki ja probleemi ei olnud. Riietusest oli kaasas kampsun ja kerge vihmajakk, vahetuseks teised riided. Matkates oli soe - sai isegi lühikeste käiste väel oldud, peatudes läks kampsun selga. Peale nohu muud probleemi ei olnud.
Post a Comment