Hommikul magasin laisalt kella kaheksani, sõin hommikuks ühe šokolaadipannkoogi ja asusin teele. Hotelliomanik näitas mulle õige suuna kätte ning asusin hoogsalt teele. Alustuseks tuli ületada metsik Trisuli jõgi (jõe lätte lähedal kutsutakse seda jõge tegelikult Bhote Kosi’ks, mis tundub olevat küllaltki kuulus jõenimi Nepaalis; originaalne raftimisjõgi Bhote Kosi asub siiski teises kohas). Seejärel tuli teha õige valik trekkimisraja osas – pikem rada läks vasakule üle mäe ning lühem mööda Langtang Khola (jõe) sängi. Valisin viimase. Minu kaardi peal on selgelt näha, et suur rada läheb vasakul pool jõge – tegelikult ei lähe – ainult paremalt poolt jõge saab edasi.
Langtang Khola
Kaanidest kohtasin ainult kahte imetillukest, nii et jutt kaanidest mussoonide ajal ei pea tänase päeva seisuga küll paika. Ühes kohas oli tee kadunud – seda lihtsalt ei olnud enam. Tuli tegeleda väikese ronimisega ning jõuda seeläbi üles, kus rada jätkus. Vihmaga ei tahaks siin olla.
Rada on teinekord küllaltki kahtlane...
Tee mööda jõeorgu üles...
Domeni küla
Ülevalt mägedest tuleb vesi alla lausa koskedena
Enne Bambood ootas mind ees üllatus – keset rada ilmus nähtavale kosk – ühtegi alternatiivset teed ümber kose ei läinud (ühel pool kõrgus kaljusein ja teisel pool vahutav Langtangi jõgi). Jõllitasin lolli näoga koske (no see oli tõesti suur) ja viimaks otsisin oma vihmakeebi koti põhjast üles ja panin selga. Kosest läbi minek oli karm – kotid ja ülekeha jäid küll kuivaks, kuid surve oli meeletu ja veevoog tugev. Bamboos teemaja juures rahvas naeris, et „How did you like the shower?“.
Kosk, millest tuli läbi minna (pildi peal ei tundugi nii hull)
Sõin lõunaks (11.30) ühe õunapannkoogi ja ronisin edasi. Ma pean mainima, et sildadest on Nepaalis väga kahtlased arusaamad – üldiselt tekitavad need minus kõhedust (mitte need suured, aga pisemad, mille kohta sild on öelda võib-olla liiga palju). Mulle tekkis vahepeal reisikaaslane – üks sõbralik must pontu. Tema näitas ette ja nii sain ka armetust sild-purdest üle. Jõgi vahutas nii, mis jube – võimas energia, millega vesi ülevalt alla tuleb.
Mitte just väga julgust tekitav sild
Aga kui pontu sai hakkama, saan mina ka :)
Teel oli veel üks maanihke koht – seekord oli väga suur osa teest ära kukkunud – kuskil 50 meetrit rada oli nüüdseks ilmselt kaugel jões allavoolu. See-eest oli olemas uus rada, mis läks veidi kõrgemalt läbi džungli. Üllatavalt palju oli selliseid kahtlasi kohti rusuvoogude ja maanihetega – vihmaga liikumine jääb kindlasti ära.
Vahepeal märkasin puude otsas ahvikarju – tegu oli mustanäoliste hallide ahvidega – siukesed vahvad tegelased, kuigi mul tekkis vahepeal küsimus, et kui mõni neist tuleks ja üritaks mu fotokat ära võtta, et kes siis peale jääks. Mõned isased tundusid väga suured. Hiljem vaatasin järgi, et tegu peaks olema hallide languritega (äkki on eesti keeles mingi oma sõna?).
Kena sell, kas pole? :)
Veel üks...
Kosed igal sammul...
Bamboost edasi oli rada üldiselt ainult ülesmäge ja küllaltki raske (võib-olla ma polnud vormis lihtsalt). LP järgi peaks esimese päevaga jõudma Lama hotellini (tegelikult pole see üks hotell, vaid lausa väiksem küla), kuid ma jäin 20 minutit enne seda peatuma Rimche’s. Üks tädi kutsus mind nii kenasti oma külalistemajja ja pealegi mulle ei meeldi masskommerts – LP ütleb ja kõik lähevad. Mu otsus tasus igati ära – hotellis oli soe dušš (päikeseenergiaga soendatakse) ja tegu oli kõige kuumema ja parema duššiga, mida ma terve Nepaalis oldud aja jooksul olen saanud.
Metsik jõgi tugis peaaegu rajani
Hotelli nimeks oli muide Ganesh View hotel & lodge ja asukohaks Rimche (ülemine Rimche siis). Kell oli 15.00 paiku ja peatumine oli igati õige tegu – hakkas vaikselt tibutama ja kogu org mattus tihedasse udusse. Mööda kõndisid kuus taiwanlast, kes olid hambad risti sihiks võtnud Lama hotelli. Puhaselge lollus.
Mu infovoldiku järgi elavad siin metsas punased pandad (pandat võiks täitsa näha küll!), Himaalaja mustad karud (vaataks kaugelt), lumeleopardid (kui need nii kurjad ei ole, kui see, kes kevadel Eesti turistiga kohtus), metsikud koerad (kodused on küll kenad) ja igasugu erinevat liiki kitselised – suuremate ja väikemate sarvedega.
Õhtusöögiks sõin ühe äärmiselt suure portsu chowein’i (nuudleid) ja suundusin varakult magama. Jõgi kohiseb öösel päris võimsalt.
No comments:
Post a Comment