Hommikul panin äratuskella kohusetundlikult 5.30ks, ajades sellega oma toanaabrid üles. Kella kuuest oli kott pakitud ja asusin teele. Kalanki „ristmikult“ hüppasin bussile ja sõitsin bussijaama. Seal selgus, et bussid Langtangi väljuvad Balaju teeotsast. Õnneks ei olnud koht kaugel (5 min) ja ka piletiputka leidsin üles. Kõik istekohad olid juba välja müüdud, seega pidin leppima katuse piletiga.
Buss tuligi õigel ajal ette ja sõit algas suhteliselt kenasti. Muide ma olin ainus naisterahvas ja ainus välismaalane bussi katusel. Vaated olid lummavad ning kuristikud tee kõrval sügavad. Poole tee peal tundus, et sõit läheb päris libedasti – vähemalt 20 km/h. Sellise kiiruse jätkumist oli muidugi palju loota – asfalt kadus ära ja järgi jäi kruusatee – väga halvas olukorras kruusatee. Ma ütleks et selline ATV-rada, Nepaalis muidugi sobilik bussile.
Vaade bussi katuselt - pilvedest kõrgemal
Inimesed istusid täiesti julgelt ka jalad üle serva, mina ei julgenud...
Tagumikule on tõeline piin istuda nende metallpulkade peal – lisaks sellele oli katusel jube palju rahvast (kitsas noh). Bussisõit kulmineerus sellega, et pidime osa teest jala minema – maanihked (õigemini nende põhjustatud rusuvoolud) olid tee ära viinud. Peale lühikest jalutuskäiku läbisime jupi teed veoauto kastis ja matkasime veel veidi. Selle aja peale hakkas vihma sadama ja katusel istumine muutus eriliseks piinaks. Viimaks jõudsime Dunche’sse, kus kontrolliti lubasid (nii TIMSi kui rahvuspargi piletit) ning õnneks üks tore noormees sebis mulle bussis istekoha. Mu katusekaaslased muidugi kurvastasid – nad olid enne seda mind terve tee erinevate snäkkidega söötnud (mingi Nepaali kohalik kraam) ja sõprust sobitanud.
Matkapaus bussisõidu vahele - see on tegelikult veel täiesti sõidetav tee (enamus teed oli samas või hullemas sõidukorras).
Ka selline väike oja ei oleks bussile takistuseks...
Samas see koht on ilmselt reaalne põhjus, miks buss siit edasi ei saanud - seal, kus inimesed on, on tee vaid pool meetrit lai
Tee muutus eriti ekstreemseks ja kuristik tee kõrval oli vähemalt kilomeeter. Ausõna. Mul tuleb meelde National Geographic’u dokfilm, milles näidati maailma kõige ohtlikumat teed Boliivias (mis tundub antud videos palju paremas korras olevat kui Nepaali oma).
Vahepeal kohisesid tee ääres metsikud kosed, mis olid osa teed minema viinud ja allesjäänud osa identifitseerimise võimatuks muutnud (õnneks oli bussijuhil vist hea mälu). Syabrubesisse jõudsime juba pimedas – 12-13 tundi bussis/bussi katusel oli väga karm (ja vahemaa 112 km?). Vantsisin üle tee asuvasse Yeti külalistemajasse ja võtsin 50 ruupia eest toa.
Veel üks väike vaade reisi matkaosast
No comments:
Post a Comment