Hommikul ärkasin üles valusa kurgu ja kerge uimasusega (palaviku tunne). Noo mida veel – Nepaalis külmetada on omaette saavutus. Igal juhul kavatsesin vapralt kooli minna, sest üleeile ma juba olin eemal. Üks paracetamol tegi enesetunde täitsa heaks ning õige pea suundusingi kooli poole. Esimesed kaks klassi olid okei (välja arvatud kuuenda klassi kisa), kuid kolmanda ajal olin juba liiga uimane, et isegi tõsisemalt õpetamisse süveneda.
Peale kooli otsustasin siiski minna linna, sest olin lubanud 101nepal.com kontorist läbi minna ja kirjutada lepingule alla. Väljas oli uskumatult palav ilm, lausa kõrvetas. Leping oli muidugi vigane (minu jaoks), seega tegin sinna sisse kiirelt muudatused (nagu näiteks, et ma ei müü oma autoriõiguseid pildile ja mu nimi peab olema iga kirjatöö ja pildi juures). Üldiselt läksid kõik muudatused ilusti sisse ja leping oli okei.
Kasutasin natukene netti ning tegin vihjeid sellele, et nad võiks mu Langtangi retke finantseerida. Lubati mõelda asja üle. 16. august pidi olema suur täiskuufestival Gosaingundi järvede juures, võib-olla lähen sinna.
Tundus, et palavik oli kõrge, seega suundusin apteegist läbi ja tagasi pere juurde. Mu oletused olid õiged – pärastlõunaks oli palavik 39 juures ja õhtuks 40 ja alla ei tahtnud üldse minna... paracetamol ei tahtnud aidata ning külmad rätikud olid ka suhteliselt kasutud. Vastik pikk öö...
No comments:
Post a Comment