Hommikul uurisin natukene, mis ma tegema peaks ning selgus, et suurt miskit – mu projekt on sama hästi kui läbi. Otsustasin vabatahtlikele näidata, kuidas Thamelisse saab – uues grupis oli 2 soomlast, mu toanaaber saksamaalt ja veel üks sakslane. Tundsin ennast tõelise giidina, teadsin täpselt asjade hindu ning sain sekundiga lahti tänavakaubitsejatest. Viisin nad alustuseks smuutisid ja kokteile jooma ja peale seda tutvustasin Thamelit. Hiljem läksime sööma – nad olid täiesti vaimustuses kohalikkest roogadest.
Smuutitegemine käib :)
Vabatahtlikud Just Juice n' shakes-is
Tagasi kontorisse läksin varakult, sest pidin õhtul minema uuesti arsti juurde. Täitsa lõpp, tuk-tuki hüüdjapoiss (see, kes karjub, kuhu tuk-tuk läheb ja korjab raha) oli kuskil 5-aastane – ta ei osanud hästi arvutadagi – raske on aru saada kuidas nii väike laps saab töötada. Muidugi on see parem, kui tänaval kerjata.
Kuskil kuue paiku läksimegi – nägin korraga ühe kõrgema külje pealt põhjataevast – ja sealt pilvede vahelt paistis Everest (kuju on äratuntav paljude fotode järgi), lisaks sellele paistsid Langtangi mäed. See hetk teadsin ma päris kindlasti, et pean minema trekkima.
Langtangi mäeahelik silmapiiril...
Sain analüüside vastused, mis mulle suurt midagi ei ütelnud (muide avastasin, et võtan antibiootikume poole väiksemas koguses kui arst käskis). Arst vaatas mu tulemusi, täpsustas üle, et Eesti on Balti riik (oli vist kodus uurinud) ning teatas, et ma olen okei. Kurku ei vaadanud enam. Noh, kui arst ütleb, et ma olen okei, küllap ma olen :)
Peale seda läksin tagasi oma pere juurde, viimaseks õhtuks. Kõik olid väga rõõmsad mind nähes ning ajasime peretütrega juttu (taaskord oli voolukatkestus). Kui vool tagasi tuli, nägime olümpiamängude avatseremoonia viimast osa.
Smuutitegemine käib :)
Vabatahtlikud Just Juice n' shakes-is
Tagasi kontorisse läksin varakult, sest pidin õhtul minema uuesti arsti juurde. Täitsa lõpp, tuk-tuki hüüdjapoiss (see, kes karjub, kuhu tuk-tuk läheb ja korjab raha) oli kuskil 5-aastane – ta ei osanud hästi arvutadagi – raske on aru saada kuidas nii väike laps saab töötada. Muidugi on see parem, kui tänaval kerjata.
Kuskil kuue paiku läksimegi – nägin korraga ühe kõrgema külje pealt põhjataevast – ja sealt pilvede vahelt paistis Everest (kuju on äratuntav paljude fotode järgi), lisaks sellele paistsid Langtangi mäed. See hetk teadsin ma päris kindlasti, et pean minema trekkima.
Langtangi mäeahelik silmapiiril... Sain analüüside vastused, mis mulle suurt midagi ei ütelnud (muide avastasin, et võtan antibiootikume poole väiksemas koguses kui arst käskis). Arst vaatas mu tulemusi, täpsustas üle, et Eesti on Balti riik (oli vist kodus uurinud) ning teatas, et ma olen okei. Kurku ei vaadanud enam. Noh, kui arst ütleb, et ma olen okei, küllap ma olen :)
Peale seda läksin tagasi oma pere juurde, viimaseks õhtuks. Kõik olid väga rõõmsad mind nähes ning ajasime peretütrega juttu (taaskord oli voolukatkestus). Kui vool tagasi tuli, nägime olümpiamängude avatseremoonia viimast osa.
No comments:
Post a Comment