Sunday, August 17, 2008

17.08.2008 – Rimche – Syabrubesi (trekk 6)


Huh! Oli see alles päev! Hetkel hilisel pärastlõunal seda päevikut kirjutades olen tõsiselt rõõmus, et olen õnnelikult ja elusalt Syabrubesis tagasi. Nüüd siis tagasi päevaste sündmuste juurde.



Hommik Rimche's


Hommikul otsustati, et üritatakse siiski minna otsemat rada mööda ja vajadusel ehitatakse sild üle jõe. Pikk tee pidi ikka väga pikk olema ja ühe päevaga mitte läbitav. Meid ootasid alustuseks ees maanihked, mis tähendab seda, et tänu suurtele vihmadele on maapind üleval nihkunud ja suured mudavood on alla tulnud mööda mäe külgi viies kaasa ka kõik, mis nende teele jääb. Rajast polnud enam mingeid jälgi – tuli ronida üle lahtiste kivide, osaliselt sumbates mudas ja otsides puude juurtest tuge. Libisemine oleks tähendanud all jões maabumist ja sellest jõest juba nii lihtsalt välja ei tule (tõenäoliselt üldse ei tule).
Kataloonlaste giid oli väga sõbralik – aitas mul maanihkeid ületada ja andis vajadusel käe (ohtliku koha peal). Peale kahe suure rusuvoo (maanihkekoha) ületamist ohkasime kergendatult – oleks me teadnud, mis meid veel ees ootab, ei oleks me seda teinud. Vahepeal saatis meid üleval puude otsas kisav ahvikari justkui püüdes meid millegi eest hoiatada. Tegu oli nende samade mustade nägudega ahvidega, keda tulleski näinud olin.
Kahe tunniga jõudsime jõeni, mille sild pidi olema läinud. Ja seda ta oligi. Seal, kus enne oli väike sõbralik ojake, oli nüüd metsik pruun vahutav vesi – jõgi oli kolm korda laiem kui enne ja kaldad olid puha sisse varisenud. Alguses arvasid giidid, et peame tagasi minema – läbi jõe kõndimine oleks liiga ohtlik olnud, sest kivide vahele võib lihtsalt kinni jääda või veelgi hullem – jõgi oleks võinud ületaja kaasa viia. Peale lühikest mõtlemist loobuti tagasi minemise plaanist ja otsustati ehitada sild. Selle jaoks tõid mehed metsast puid (bambuseid) ja hakati midagi üle jõe konstrueerima. Asi nägi alguses kahtlane välja ning ega ta palju parem peale tundi aega ehitustööd ka polnud. Samas keegi ei tahtnud tagasi üles üle maanihete ka minna – seega katsetasime sillaületust. Giidide jaoks oli asi käkitegu – paljajalu hüppasid nad hops ühelt bambuselt teisele ja olidki üle. Üks abistas meid ühel pool jõge ja teine ulatas käe vastaspoolelt. Võiks ju arvata, et me olime lihtsalt saamatud turistid, aga tegelikkuses oligi tegu väga koleda jõeületusega. Saime kõik ikkagi ilusti üle :) Kotid aitasid giidid pärast ise ära tuua – minu kott oli väike, aga näiteks kataloonlastel olid ikka tõsised tünnid. Kui olime ilusti teisel pool ohkasime veelkord kergendatult - tundus, et olemegi nüüd pääsenud.



Takistus teel...



Sillaehitus



Mehed vapralt nii õhukestel okstel, et neid ei ole siin pildil nähagi.



...


...



Ja niimoodi nägid sillad välja peale seda, kui olime jõeületuse sooritanud


Varsti selgus, et see kergendusohe oli jälle ennatlik. Järgmine külalistemaja oli täiesti tühi, mitte kedagi polnud näha (Bamboo’s). Ka Hot Springs külalistemaja oli kinni ja ainult üks väike õnnetu kassipoeg kisas ja tiirutas ümber meie jalgade.


Õnnetu kiisu, kahjuks polnud meil mitte midagi söödavat kaasas :(


Kohe nägime ka põhjust – peale koske oli rada kadunud. Olukord tundus lootusetu – olime nii kaugele tulnud ja edasipääsu ei olnud. Otsustasime siiski ärakukkunud teed lähemalt uurida. Koset läbiminek oli käkitegu – võrreldes kõige eelnevaga polnud see mitte midagi. Peale koske oli kivilaviin viinud kaasa kogu raja ja all vahutas metsik jõgi. Siiski õnnestus maanihe meil kuidagi ületada – ma ei tea kuidas, aga üle me saime. Tõeline paanika tekkis, kui mõned kivid jala alt kuristikku lendasid ja tekkis mõte, et äkki mina olen järgmine, kes selle tee alla suunas ette võtab. Õnneks midagi sellist siiski ei juhtunud :)

Mul ei ole nendest kohtadest ühtegi pilti – ausalt öeldes oli mul muudki teha, kui pildistada ja võttes arvesse ka lugejaid, siis ma arvan, et need pildid oleks olnud liiga koledad, et avalikustada.
Peale seda ületasime veel mõned rusuvoo kohad, kuid need ei olnud enam nii hullud (arvestades meie võrdlusmaterjali). Oleksin ma tulles mõnda sellist näinud, oleksin ringi pööranud.




Vapralt üle rusuvoogude, pildi kaugemas servas on näha ka päris ära kukkunud teed



Vahepeal tuli teed otsida võpsikus...




Ja väiksed ojad ei ole üldse koledad :)


Järgmises kohas (Dovan) olid inimesed täitsa olemas. Kuulsime, üks tekkija oli hommiku poole tulnud Syabrubesist ja läinud Dovanist natukene edasi, kuid õige pea maanihete ja rusuvoogude pärast tagasi pöördunud. Meie jaoks oli see aga hea uudis – järelikult edasine tee on läbitav! Jee-jee!
Sakslased läksid natukese aja pärast meist lahku – nad võtsid suuna Thulo Syaphru’le, et jätkata teed Gosainkunda järvede suunas (see oli üldse esimene alternatiivne tee peale hommikul Rimchest lahkumist).
Meie jõudsime tunnikese pärast õnnelikult ja surmväsinult (kuid elusalt) Syabrubesisse. Läksin samasse hotelli, kui kataloonlased ja nende giid. Hotelli oli ilus, puhas ja võimas, nimeks Buddha – ka hinnalt oli näha, et ikka poole kallim koht (100 ruupiat – 16 krooni). Näe, leidsin soki eest oma esimesed kaks kaani – igasugune kaanimure kadus suuremate ohtude ilmnemisel üldse ära :)



Verd täisimenud kaan, koridorivaibal :)


Andsin giidile 500 ruupiat – ilma tema abita oleks mul ikka väga raske olnud ilusti tagasi jõuda. Muide, sellised maanihked ei pidanud väga tavalised olema – giid ei olnud oma 20 aastase staaži jooksul kordagi midagi sellist näinud. Ilmselt ekstra minu jaoks :)
Halb uudis on see, et bussid siia enam ei sõida, sest bussile sobivat teed enam ei ole. See-eest pidid nad tulema 20 minuti kaugusel asuva silla juurde. Eks homme vaatab – kui silla juures bussi pole, tuleb jalutada Dunchesse – ainult 15 km :)

...

Kell on 18.15, tähistamise jaoks võtan ühe õlle. Terviseks! Vaatan imestusega, et hotelli saabuvad veel ühed trekkijad. Kõigil on mägironimise varustus kaasas ja kandjad kannavad kotte, mis on kolme suure matkaseljakoti suurused. Ja vaestel kandjatel/giididel on ainult varbavaheplätud jalas. Ja mis kõige hullem – nad tulid ühe hooga Gyanjin Gompa juurest (normaalselt tulles kahe päeva teekond) ja ületasid kõik maanihked ja meie tehtud silla ka. Trekkijate/mägironijate puhul on tegu vist Taiwani päritolu inimestega. Nad panid oma kandjad ja giidid selgelt ohtu tehes sellise rännaku sellise koorumusega. Põrnitsen neid tigedalt, kui nad lasevad oma saabumise puhuks kuus kana maha lüüa ja need ära grillida.


No comments: