Telefoni ja akusid siin laadida ei saa, seega pole mul juba mitmendat päeva aimugi, mis kell on. Omaette mugav ju – ärkad üles, vaatad, et väljas on pime – magad edasi. Kui väljas on juba kergelt valge, on aeg üles tõusta. Mul on tunne, et ärkan liiga vara – täna perenaine alles magas, kui kööki maabusin. Sõin ühe õunapannkoogi ja enne kui ükski teine turist üles sai, olin teel.
Hommik oli haruldaselt ilus – kõik mäed helendasid oma valgete tippudega ja vaid õrnad udupilved hõljusid siin-seal. Jalutasin rahulikult allamäge ning umbes kahe tunniga olin Langtangi külas. Võtsin asja rahulikult – nüüd sai jalutada ja pildista nii palju kui tahtsin – polnud enam vaja karta, et akud tühjaks saavad.
Valged iludused...
Hommik pakub lummavaid vaateid, mis päevaks uttu vajuvad... 
Teravad tipud ja potentsiaalsed laviinid
Ja lähivõte :)
Ja veel üks... 
Kuigi mäed paistavad ühe suurused, siis esimene on kuskil 5500-6000 m, tagumine aga 7200 m. 
Taaskord üle pika rippsilla - siin kohtasin toredat neiut teisest külast
Palverattad keerlemas täiel võimsusel
Vaade tagasi tuldud teele
...
Vahutav vesi ja valged tipud taustal...
Thyangsyapus sõin ühe Tiibeti leiva ja jätkasin teed allamäge. Paremale ja vasakule jäid metsikud kosed, tehes mulle väljakutseid aeglase säriga pildistamise osas – teate küll, nii et voolav vesi jääks piltidel eriti lummav :)
Üks väiksem oja, siit tuli lihtsalt läbi sulpsata :)
Veel üks...
Armeealas tuli lihtsalt anda allkiri, et olen elusalt ülevalt alla tulnud – ilmselt iga aasta lõpus tehakse väike statistika, et palju siis see aasta inimesi kaduma jäi. Üle aasade džunglisse jõudes oli kõik mattunud halli vihmaloori ja samm muutus järjest raskemaks. Murelikuks tegi mind ka see, et tossude tallad tundusid olevat juba päris õhukesed – karta on, et see trekk jääb neile viimaseks. Määramatul ajahetkel jõudsin Rimchesse, tuttavasse külalistemajja. Soe dušš oli tõeliselt tervitatav, nagu soe teegi peale seda. Huvitav, kas kataloonlased ka siia jõuavad – nad pidid ka täna tulema samasse kohta (kui ma ikka õigesti aru sain).
Nii lilleline on siin ainult mussoonide ajal suvel
Vahepeal kadus jõgi kõrvalt sügavale kuristikku
Ja tagasi džunglisse...
...
Kataloonlased ja sakslased jõudsid kohale kaks tundi hiljem – paduvihmas ja läbimärjalt. Muigasin vaikselt omaette ja vaatasin, kuidas nad oma märjad asjad kuivama ladusid. Jah, alati pole kaua magamine voorus :)
Meieni jõudis kuuldus, et sild tagasiteel on katki – see väike kahe lauaga – jõgi olevat selle kaasa viinud. Sakslaste giid pakkus välja idee minna raskemat rada pidi üle Khangjumngi - õhtu seisuga otsustatigi, et lähme sealt (mina küll midagi ei otsustanud, aga turvalisuse mõttes valisin selle variandi, kuhu enamus läheb).
Teravad tipud ja potentsiaalsed laviinid
Ja lähivõte :)
Ja veel üks... 
Kuigi mäed paistavad ühe suurused, siis esimene on kuskil 5500-6000 m, tagumine aga 7200 m. 
Taaskord üle pika rippsilla - siin kohtasin toredat neiut teisest külast
No comments:
Post a Comment