Eelmisel õhtul otsustasin siiski kaubelda hobuse hinna üle – ilma igasuguse vaevata sain hinna 2000 peale ja selgus, et retk kestab kuskil kuus tundi ja lõppsihtpunkt on Langshisa Kharka, kuhu olin plaaninud muidu jala minna.
Seega olin hommikul krapsti kell kuus üleval, sõin oma jakijuustuleiva ära ja tellisin ühe sellise ka koos kahe keedetud munaga kaasa. Muide, siin mägedes ei ole lõhnaküünlaid, aga selle asemel koogitakse mõned söed ahju alt välja ja nende peale visatakse suur peotäis kanepit. Päris värske õhu saab niimoodi tervesse majja :)
Kell 6.30 ootas mind hobune ning olime valmis teele asuma. Giid oli ka, ilma ei oleks saanud (ei oleks julgenud ka). Hobusega mägedes olla on täitsa tore, kuigi vahepeal on päris kõhe – mõned laskumised on rohkem kui järsud ja kui hobune veel komistama ka peaks, tuleb hoolega vaadata, et maha ei lenda.
Minu hobune, mind ootamas :)
Küla hommikuses hämaruses...
Siit kuskilt Ganja La mäekuru
Hommik oli täitsa selge – paistis piirkonna kõrgeim tipp – Langtang Lirung (7225 m), kui ka teised ümbruskonna tipud – keskmiselt 6500 kanti. Tegelikult polegi alt vaadates eriti vahet, kas tipp on 6000 või 7000 m – ilusad valged ja helendavad päikese on käes mõlemad.
Mu hobune oli hallikat värvi ja selline väike ja armas, aga vapper. Esimesed tõusud läksid probleemideta ja jõe ületus tuli koos hobusega poole paremini välja, kui eile üksinda. Seejärel suundusime üle jakikarjamaade ning selgus, et selleks, et hirmutada eemale jakki, tuleb visata teda jakisitaga (tegelikult küll mitte visata jakki, aga visata tema poole). Suured isased jakid on päris koledad – üle pulle täis heinamaa ju küll minna ei julgeks, ega jakid palju väiksemad polegi. Mõned kaklesid parasjagu – tagusid oma sarvi kokku – kõmakad olid võimsad.
Hobune kasutab puhkepausi väikeseks kehakinnituseks...
Peale Kyanjin Gompat ei ole tõesti mingit asustust – paaris kohas olid kivihütid, mida karjused ajutiselt suviti kasutavad. Tee kulges vahepeal otse kohiseva jõe kõrval, siis jälle kõrgemal mägedes. Eemal hakkas paistma Langshisa Ri (6427 m), mille ümbruses tundus olevat nii mitmeidki varisemisohtlikke laviinivõimalusi. Kahjuks ronisid meiega kaasa pilved, mis õige pea katsid kinni kõik vaated.
Pilved varjasid vaate...
Lõppsihtpunktiks olid paar kivihütti, kus toodeti jakijuustu. Juustukerad olid suured, uhked ja kollased. Jalutasin natukene ringi, aga vaadet mägedele enam ei olnud (ilus oli ikka). Seega suundusingi tagasi juustutootmise juurde ja jälgisin natukene protsessi (vaesed mehed, kes seal sellise külmaga tööd rügavad). Istusime giidiga veidi ühes hütis ja jõime kohaliku tädi poolt pakutud teed.
"Juustutehas" eemalt künkalt vaadatuna
Suured, ilusad ja kollased juusturattad :)
Varsti hakkasime tagasi liikuma ning ilm muutus halvemaks, vaikselt hakkas tibutama, udu muutus tihedaks ning eks oma osa andis ka 4000 + m. kõrgusel olemine. Rohkem kui 5 tundi hobuse seljas istuda on tagumikule ja reielihastele karm, kuid üldiselt saab see selgeks alles hobuse seljast maha ronides :) Muidugi, eks tuleb harjutada, sest tagasisõit Katmandusse (äkki bussi katusel) ootab veel ees.
Tagasi jõudsime 12 paiku – ma olin täielikult läbikülmunud (vastik niiskus ja tugev tuul tegid oma töö) – ise liikudes saanuks sooja, aga hobuse seljas olles mitte eriti. Võtsin tassi teed kaasa ja pugesin oma tuppa teki alla – sellise ilmaga pole mingit mõtet kuskile edasi kollama minna. Tegelesin vahepeal oma kirjatööde kirjutamisega 101nepal’i jaoks ja uurisin kaarti – tundub, et Nepaalis on ikka tõsine puudus kohanimedest – iga teine koht on sama nimega. Näiteks on siin Bhote Kosi jõgi, millest hiljem saab Trisuli jõgi; samas peamine Bhote Kosi asub hoopis teises kohas.
Kella 17.00 paiku kobisin söögituppa – selleks ajaks olid sinna kogunenud mõned inimesed – eilsed kataloonlased olid tagasi oma mäevallutuselt – nagu karta oli, ei jõudnud nad tippu. Sellegi poolest olid nad oma saavutusega rahul. Mängisime kaarte ja ootasime õhtusööki. Varsti ilmus veel üks paarikene – tundusid sakslaste moodi, istusid oma nurgas ja lugesid raamatuid – ütleks, et väga ebasotsiaalne käitumine. Samal ajal kui mina oma makarone õgisin, siis kuulsin, kuidas üks sakslastest tähendas, et „ohh mul pole eriti isu siin 4000 m kõrgusel” ... huvitav, kus tal siis veel isu on, kui mitte siin :) Aga õhtusöök söödud, aeg magama minna, sest hommikul on vaja vara ärgata.
No comments:
Post a Comment