Ärkasin korra kell 5.20 üles – väljas oli täiesti hall, seega magasin natukene edasi. Kell 6.08 oli enamus pilvi kadunud ja peakohal helendas valge tipp – ilmselt Langtang II (6561 m).
Mulle oli hakanud Tiibeti leib päris meeldima, seega sõin taaskord hommikuks ühe sellise (muidugi jakijuustuga). Ostsin hirmkalli hinna (400 ruupiat) eest 4 patareid (fotokale). Arvestades, et tegu oli täieliku nöörimisega, siis jätsin targu mainimata, et nad unustasid viimase tee mu arvele lisada. Kusjuures, tee maksab siin peaaegu samapalju kui tuba – tee on 6 krooni, tuba 8 krooni.
Rada kulges mööda alpiaasasid aina ülespoole – tee ääres oli palju templite moodi väikseid kividest pühamuid. Samas ma ei ole päris kindel, kas tegu oli lihtsalt templitega, või vahepeal lausa haudadega. Igal juhul möödusin neist päripäeva, nagu peab. Üleval mägedes tiirutasid võimsad kotkad – sellised, mida tavaliselt ainult loodusfilmides näeb. Korraga ilmus roheliste mägede vahelt nähtavale terve rida valgeid tippe – ees olid Himaalaja kõrgemad mäed. Tegelikult olid nad külgedel ka – lihtsalt vaade nendele polnud enam nii hea (vahepeal oli orust juba udu tõusnud - jälle).
Palverattad, vesi paneb neid ringi käima
Madalamad tipud hommikuses vines...
Ootamatult kiiresti jõudsin Kyanjin Gompa juurde – natukene vähem kui kahe tunniga. Varane kohale jõudmine võimaldas mul asjad hotelli panna ja asuda edasisele rännakule veelgi kõrgemale (peale Kyanjin Gompa asulat ei ole enam ühtegi püsivalt asustatud kohta kõrgemal).
Jalutasin mööda orgu kõrgemale ja möödusin pahura näoga jakikarjadest ja rohtu söövatest hobustest. Vasakul pool tundus olevat üks sobiv väike (vähemalt alt vaadates) mägi, mille otsa ronida. Kuigi mul peaks olema piisavalt kogemusi, et kui mägi tundub alt vaadates väike ja tipp siin samas, siis tegelikult on tipp palju kaugemal. Vana tõde kehtis ka seekord. Mägi osutus küllaltki suureks ning tipp kadus järjest kaugemale. Lõpuks, kui ma selle künka otsa jõudsin, oli selle taga muidugi veelgi kõrgem mägi (nagu alati).
Jakid tunnevad huvi, kes ma selline olen
Laka lehvides...
Orust tõusis udu, seega otsustasin, et aitab väiksest mäest ka, ei ole vaja riskida kõrgema mäe otsa ronimisega. Muide, nii teel sinna kui tagasi tuli ületada sillata kiirevooluline jõgi – päris kõhe ronida jääkülma vette ja kivide ning mäsleva vee vahel otsida endale toetuspunkti, mis jala alt ära ei veereks. Kuigi praegu on orupõhi kaetud kiviklibuga ja loomad uitavad vabalt ringi, siis talvel on tõenäoliselt kogu orupõhi üks suur liustik. Mäest alla minek ei olnud sugugi lihtsam kui üles minek, pigem vastupidi – koguaeg oli vaja jalale toetuspunkti otsida ja kivid kippusid ikka ja jälle jala alt ära veerema. Vahepeal kadus rada täielikult uttu ja õige suuna määramine muutus keeruliseks.
Korraga oli org mattunud udusse ja sellised väikesed selginemised aitasid leida tagasiteed...
Tagasi alla jõudes sõin lõunaks ühe Snikers’i momo (suure pelmeeni). Mägedes ronimise positiivne külg on see, et võid praktiliselt mida iganes süüa aga juurde ei võta :)
Snikersi momo
Peale lõunat ronisin natukene Gompa suunas üles (seal peaks olema Lirungi mägi (7225 m) ja liustik), aga ilm oli juba nii halb, et näha polnud midagi. Lisaks sellele hakkas kergelt tibutama, seega siirdusin tagasi alla ja tegin hoopis väikese pärastlõunase uinaku.
Õhtul uurisin hobusega ratsutamise hindu - küsiti 3000 ruupiat, mis on Eesti rahas 480 EEK – tundus kallivõitu – sõita pidi selle raha eest saama Jatangi külani, mis asub minu andmetel 2 tunni kaugusel (kui jala minna). Võib-olla kauplen hinda alla – võiks ju ratsutamist proovida – samas kipub aega nappima, kui tahan mööda orgu veel ülespoole minna. Positiivsete uudiste poole peale leidis kinnitust mu kahtlustus, et Gosainkunda järvede juurde ei oleks mõtet minna olnud – hotelle pidi seal olema 3-4 ja rahvast mitutuhat.
Just saabusid ka paar turisti – mängime natukene kaarte enne juustusuppi ja juustumomod. Ja muidugi, piimateed.
Mulle oli hakanud Tiibeti leib päris meeldima, seega sõin taaskord hommikuks ühe sellise (muidugi jakijuustuga). Ostsin hirmkalli hinna (400 ruupiat) eest 4 patareid (fotokale). Arvestades, et tegu oli täieliku nöörimisega, siis jätsin targu mainimata, et nad unustasid viimase tee mu arvele lisada. Kusjuures, tee maksab siin peaaegu samapalju kui tuba – tee on 6 krooni, tuba 8 krooni.
Rada kulges mööda alpiaasasid aina ülespoole – tee ääres oli palju templite moodi väikseid kividest pühamuid. Samas ma ei ole päris kindel, kas tegu oli lihtsalt templitega, või vahepeal lausa haudadega. Igal juhul möödusin neist päripäeva, nagu peab. Üleval mägedes tiirutasid võimsad kotkad – sellised, mida tavaliselt ainult loodusfilmides näeb. Korraga ilmus roheliste mägede vahelt nähtavale terve rida valgeid tippe – ees olid Himaalaja kõrgemad mäed. Tegelikult olid nad külgedel ka – lihtsalt vaade nendele polnud enam nii hea (vahepeal oli orust juba udu tõusnud - jälle).
Kiviaiad või siis kivikalmed...
Palverattad, vesi paneb neid ringi käima
Madalamad tipud hommikuses vines...
Ülevalt mägedest tuleb alla palju pisikesi ja suuremaid veejugasid
Ootamatult kiiresti jõudsin Kyanjin Gompa juurde – natukene vähem kui kahe tunniga. Varane kohale jõudmine võimaldas mul asjad hotelli panna ja asuda edasisele rännakule veelgi kõrgemale (peale Kyanjin Gompa asulat ei ole enam ühtegi püsivalt asustatud kohta kõrgemal).
Tagasivaade Langtangi külale
Jalutasin mööda orgu kõrgemale ja möödusin pahura näoga jakikarjadest ja rohtu söövatest hobustest. Vasakul pool tundus olevat üks sobiv väike (vähemalt alt vaadates) mägi, mille otsa ronida. Kuigi mul peaks olema piisavalt kogemusi, et kui mägi tundub alt vaadates väike ja tipp siin samas, siis tegelikult on tipp palju kaugemal. Vana tõde kehtis ka seekord. Mägi osutus küllaltki suureks ning tipp kadus järjest kaugemale. Lõpuks, kui ma selle künka otsa jõudsin, oli selle taga muidugi veelgi kõrgem mägi (nagu alati).
Jakid tunnevad huvi, kes ma selline olen
Hobune vaatab ka, et kuhu see hull ronib :)
Laka lehvides...
Koos väikese varsaga valgete tippude taustal
Orust tõusis udu, seega otsustasin, et aitab väiksest mäest ka, ei ole vaja riskida kõrgema mäe otsa ronimisega. Muide, nii teel sinna kui tagasi tuli ületada sillata kiirevooluline jõgi – päris kõhe ronida jääkülma vette ja kivide ning mäsleva vee vahel otsida endale toetuspunkti, mis jala alt ära ei veereks. Kuigi praegu on orupõhi kaetud kiviklibuga ja loomad uitavad vabalt ringi, siis talvel on tõenäoliselt kogu orupõhi üks suur liustik. Mäest alla minek ei olnud sugugi lihtsam kui üles minek, pigem vastupidi – koguaeg oli vaja jalale toetuspunkti otsida ja kivid kippusid ikka ja jälle jala alt ära veerema. Vahepeal kadus rada täielikult uttu ja õige suuna määramine muutus keeruliseks.
Korraga oli org mattunud udusse ja sellised väikesed selginemised aitasid leida tagasiteed...
Tagasi alla jõudes sõin lõunaks ühe Snikers’i momo (suure pelmeeni). Mägedes ronimise positiivne külg on see, et võid praktiliselt mida iganes süüa aga juurde ei võta :)
Snikersi momo
Peale lõunat ronisin natukene Gompa suunas üles (seal peaks olema Lirungi mägi (7225 m) ja liustik), aga ilm oli juba nii halb, et näha polnud midagi. Lisaks sellele hakkas kergelt tibutama, seega siirdusin tagasi alla ja tegin hoopis väikese pärastlõunase uinaku.
Õhtul uurisin hobusega ratsutamise hindu - küsiti 3000 ruupiat, mis on Eesti rahas 480 EEK – tundus kallivõitu – sõita pidi selle raha eest saama Jatangi külani, mis asub minu andmetel 2 tunni kaugusel (kui jala minna). Võib-olla kauplen hinda alla – võiks ju ratsutamist proovida – samas kipub aega nappima, kui tahan mööda orgu veel ülespoole minna. Positiivsete uudiste poole peale leidis kinnitust mu kahtlustus, et Gosainkunda järvede juurde ei oleks mõtet minna olnud – hotelle pidi seal olema 3-4 ja rahvast mitutuhat.
Just saabusid ka paar turisti – mängime natukene kaarte enne juustusuppi ja juustumomod. Ja muidugi, piimateed.
No comments:
Post a Comment