30.05 – esimene päev Katmandus

Eesti aja järgi on kell 9.29, kohalik aeg võiks olla ehk kuskil 13.00 paiku, ega ma täpselt ei teagi. Nepaali jõudsin 8.15 kohaliku aja järgi, lennujaamas sujus kõik probleemideta ning 60 päeva Nepaali viisa löödi mulle passi ilma igasugu küsimusteta (arvestades, et olin märkimata jätnud kaasasoleva raha summa ning elukoha Nepaalis). Aasia on üldse teistmoodi – juba Qataris imestasin kui ma piiksudes metallidetektorist läbi kõndisin või kui mind vaadati kui hullu kui ma oma rüperaali tahtsin kotist välja võtta. Qatari lennujaamas oli muide WiFi (peaaegu) ning terve hulk arvuteid kus muidu oleks võinud vist netti tasuta kasutada.

Himaalaja mäestik ootamas ees...

Aga nüüd tagasi Nepaali. Ilusa sildiga valgekrae oli mul vastas ja lehvitas ägedasti. Ettevaatlikult ei andnud ma esimesena kätt (et äkki ei ole sobilik ja on vaja seda hindu moodi tervitust teha), kuid tema surus kohe mul kätt. Ühesõnaga tundub, et siin ei ole meestel vähemalt esimesel pilgul selliseid probleeme naisega käe surumisel. Vaatamata mu väitele, et teine vabatahtlik täna ei tule, jäi büroo töötaja teda ootama. Istusin rahulikult ootesaali ja arendasin vestlust kahe teismelise poisiga. Lõpuks ma ei saanudki aru, millest nad rääkisid aga igal juhul arvati, et mul on kihvtid punased juuksed.
Esimene üllatamapanev asi mida ma märkasin, et mehed käivad omavahel käest kinni nagu värsked armunud – küll nad kallistavad ja põimivad sõrmi jne. Kui kõik seda ei teeks, tekiks küll arvamus, et nad on geid.
Lennujaamast linna sõitsime kolmerattalise tuk-tukiga. Esimesel pilgul üllatas mind see, et Nepaalis on ka vasakpoolne liiklus – kuigi arvestades India mõjusid ei tohiks siin midagi nii imelikku olla. Liiklus on suhteliselt pöörane, võrreldes Aafrikaga isegi hullem (Aafrikas neil lihtsalt ei ole nii palju transpordivahendeid ilmselt). Bussid tulid vastasvöödis vastu – see tundus isegi normaalne ja midagi sellist, mida ma eeldaks selle riigi puhul; mis mind täiesti ära ehmatas olid lapsed, kes risti autode vahelt sõitsid ratastega läbi või siis hüppasid auto.. st tuk-tuki ette. Kohutav.

Katmandu liiklus...

Nägin paari templit, linna on täielik sigrimigri, kus on uhke pangahoone ja seal kõrval jälle mingi hurtsik… kõik kohad on reklaame täis.
Nüüd natukene projektist – ega keegi minu vastu siin huvi ei tunne kui ma just ise huvi üles ei näita. Õnneks on siin üks saksa vabatahtlik, kes lubas mulle linna näidata. Kohtusin ka bossiga, kes andis mulle valida terve hulga projektide vahel – HIV/lastekodu/koolis õpetamine/kaevetööd/meditsiin jne. Üldiselt kaldun vist sinna lastekodu ja HIVi projektide poole – samas viimase jaoks on vaja just keeleoskust. Eks vaatame. Alates esmaspäevast algab „Nepaali keel ühe nädalaga” kursus, millega omandame vajalikud teadmised (siia peaks teisi vabatahtlikke ka tulema) ning sellele järgneb 3 päeva külas ja 4 päeva rahvuspargis. Nice.
Nüüd peakski selle sakslase üles otsima, et ma saaks veidi infot kus, kes, kellega ja kuidas.

...

Motikad kütusesabas, kujutage palju veel autosid oli...

Täna käisime linnas jalutamas – päike säras ning ma kahtlustan, et ma isegi kõrbesin natukene ära. Esimene asi, mis silma torkas, olid hiiglaslikud järjekorrad bensiinijaamade juures. Nimelt ostab Nepaal kütust Indiast, aga kurjad keeled räägivad, et viimane arve on tasumata jäänud. Praegu kui ma seda teksti kirjutan, on õhtu, elektri ja veekatkestus samaaegselt.
Esimese hooga sai Katmandule väike tiir peale tehtud (tegelikult päris suur), linnas oli liikvel palju politseinikke (enamik neist olid varustatud keppidega) ning mõnedel, kes kuningapaleed valvasid, olid ka automaadid.

Maoistide üritus sirbi ja vasaratega lippude taustal

Linna keskel suures pargis oli maoistide üritus, sirpi ja vasarat hoiti uhkelt üleval. Kahjuks ma lähemale uudistama minna ei saanud, sest mu sakslasest kaaslane oli kergelt ära hirmunud.

Katmandus on nii mõndagi vaadata...

(rohkem järgmistes postitustes... )