Nepaal – eelvaade

Kõigepealt peaks vist natukene rääkima sellest, mis ja kuidas. Nimelt aprilli lõpus sain suurepärase pakkumise minna Euroopa vabatahtliku teenistuse (rohkem infot: http://euroopa.noored.ee ) raames vabatahtlikuks Aafrikas või Aasias (saatev organisatsioon EstYes http://www.estyes.ee). Vabad olid kohad Keenias, Mosambiigis, Vietnamis ja Nepaalis. Valisin viimase.
Alustuseks tuli ära täita avaldus ning juba paari päeva pärast sain kinnituse, et olen aktsepteeritud. Teema, millega Nepaalis tegelema hakkan, on HIV ennetus ja pere planeerimine, vähemalt nii on programmis kirjas, mis reaalselt toimuma hakkab, näeb ehk kohapeal. Nepaalis viibin 29.mai – 21. august ning lisaks sellele veel 3 päeva koolitust Berliinis enne ärasõitu ja tagasi tulles.

See Leedu noormees läks näiteks Ghanasse...

Tunnen, et peaksin natukene rääkima siinkohal ka programmist Euroopa vabatahtlik teenistus. Tegu on Euroopa Komisjoni poolt rahastatava projektiga, kus Eesti pooleks koordinaatoriks on „Euroopa Noored Eesti büroo” (Youth in Action programme). Vabatahtlikuks saab minna iga kuni 30-aastane noor ning erinevaid tegevusvaldkondi on seinast seina. Enamik projekte leiab siiski aset Euroopa (+ Euroopa piirialad) piires, koostöö Aasia ja Aafrikaga on suhteliselt harvaesinev. Minu projekt on üks osa suuremast projektist, kus kokku saadetakse 16 vabatahtlikku erinevatesse Aafrika ja Aasia riikidesse (Nepaali, Vietnami, Indiasse, Keeniasse, Mosambiiki, Lõuna-Aafrika Vabariiki, Ugandasse, Ghanasse, Nigerisse).
Programmi positiivseks osaks on see, et sõidukulud kaetakse 100 %, samuti on elamine ja söögid kohapeal tasuta, lisaks keelkursused ja vaktsineerimised. Ma isegi täpselt ei tea, palju mu pilet Nepaali maksis, kuid kahtlustan, et kuskil 1000 euro ringis. Lendan läbi Qatari Katmandusse. Iga vabatahtlik saab ka taskuraha, Nepaali puhul on see 50 eurot kuus.
Praegusel hetkel istun Berliinis hotellitoas ja lisaks Nepaali ülevaatele kirjutan oma poliitilistest veendumustest ülikooli jaoks ja järgin jooksvalt BBC pealt uudiseid 239 aastase Nepaali kuningavõimu lõppemise kohta (just otsustati, et kuningas saab 15 päeva aega lahkuda).
Tundub, et situatsioon on suhteliselt rahulik, viimase paari päeva jooksul on vaid neli pommiplahvatust Katmandus toimunud (keegi ei saanud vist isegi surma), demokraatlikult (?) valitud parlamendis on enamuse saavutanud maoistid, eks näis kui rahulikult asi edasi kulgeb. Eesti meediasse jõuavad suhteliselt väheütlevad üldised uudised nagu see, et „leopard ründas Nepaalis Eesti meest ja pärast ajasid kohalikud kaigastega leopardi taga ja veel neli inimest sai vigastada” või „buss kukkus kuristikku ja 50 inimest sai surma” ja „silla kokkuvarisemise tõttu hukkus 15 inimest”. Natukene huvitavam on hiljuti EPL-s ilmunud artikkel, mille kohaselt on piir Indiaga suletud, organivargad tegutsevad ja üldiselt maoistid teevad pahasid asju. Aga vaatame kohapeal.
Üldiselt tundub, et ega eestlased Nepaalist suurt midagi ei tea. Tuttavatega rääkides kahtlustatakse alguses isegi, et tegu on Aafrika riigiga. Selle vastu aitab, kui mainida Everesti, selle peale tuleb äratundmisega kaasnev „aaaa….”. Reisiinimeste seas on tuntud Annapurna rada, mis on populaarne matkajate seas.
Mida võiks siis Nepaali kohta teada? Inimesi elab Nepaalis umbes 26 miljonit, seda 147 000 km2 suurusel alal (mõelda vaid, vaid 3 korda suurem kui Eesti, kuid kui palju rahvast). Nepaali rahavastik on väga noor (keskmine vanus 20), 82 % inimestest elab päevas vähem kui kahe dollariga ning kirjaoskamatus on 51 % (naiste seas lausa 72 %). Nepaal on üks maailma vaesemaid riike, kus seitsmel miljonil ei ole piisavalt toitu, meditsiiniabi ega haridust. Nepaal on maailmas kolmandal kohal imikute suremuse poolest.
Mina tegelen siis HIV ennetusega. Tegu tundub olevat suhteliselt tundmatu teemaga nepaallaste jaoks – keegi täpselt ei tea kui palju on HIV-positiivseid, mõningate uuringute kohaselt on hinnanguliselt nakatunud 60 000 inimest (LP Nepal ?). Tegelikult ei tahaks hästi uskuda, et see number nii väike on, arvestades, et hinnanguliselt 100 000st India bordellides töötavatest naistest on HIV-positiivsed ligi 30 %. Ilmselt eks kohapeal selgub, mis seal tegelikult toimub.
Kõik vähegi asjaga kursis olevad inimesed teavad, et suvi on seal kandis mussoonide aeg, ärge minu käest küsige, miks ma just see aeg sinna lähen – tegelikult on asi ikka rohkem idees kui perfektes võimaluses Everesti näha ilma vihmapilvedeta. Samas ega Bengaali tiigri nägemisest ja elevandisafarist just ära ei ütleks :)
Tegelikult ma tahtsin natukene rohkem veel kirjutada kuningliku pere ja kommunistlik maoistide konfliktist, hinduismist, sellest, mis käega võib Nepaalis süüa ja tervituskommetest, aga ilmselt praegu ei jõua, sest kell on juba 3 öösel. Mu lend läheb 12 tunni pärast, teised on juba lahkunud, sest mul ei olnud sobivat lendu õigel päeval. Aga elame-näeme. Homme – Nepaali suunas!