Hommikul ärkasin mitu korda kella kuue ja seitsme vahel üles, sest mu toanaabrid pakkisid asju ja lahkusid kuskil seitsme paiku – tegu oli teiste vabatahtlikega, kes läksid Chitwani. Kui Brona peale kümmet mu toa uksele koputas, olin juba ammu üleval – igapäevaselt vara ärkamisel on see halb omandus, et see saab rutiiniks. Läksime (Brona tungival nõudmisel) taaskord Kilroy’sse – ega ma ei kurda, toidud on seal head. Võtsin ühe suurepärase puuviljamüsli jogurtiga – ma ei saa aru, kust nad nii hea jogurti välja võluvad – poest ju seda osta ei saa.
Maitsev müsli puuviljade ja jogurtiga...
Käisime korra netist läbi ning otsustasime ära proovida päris Cafe Bakery – tegu oli kohutava veaga – enam jõledamat piimakokteili annab ette kujutada, lisaks sellele jube õunakook, mis oli täis topitud kaneeli ja suhkrut – muid maitseid tunda ei olnudki.
Nägime Brona kotti hotellist võttes Seani, kes suundus järgmine päev tagasi koju. Brona tegi kauplemises edusamme ning saavutas meisterliku diili kaubeldes koti alla 400 pealt 200 peale (ma ei oleks seda uskunudki).
Brona tuli minuga koos tagasi lastekodusse, kuid jäi ainult 20 minutiks – algselt plaanis ta jääda umbes kaheks tunniks, aga ega temagi ei olnud palju maganud, seega lasi ta ruttu jalga. Nabin tuli tagasi – täiesti kiilalt – hiljem jõudis ka Saakti, karjudes ja kisades nagu jube. Lõpuks ma ei saanudki aru, mis tal viga oli – ilmselt karjus ta oma ema järele (eristasin sõna „mommy” karjumise vahepealt). Siinsest olukorrast on üldse raske aru saada – kui lapsel on olemas vanemad, miks ta siis lastekodus on. Imelik.
No comments:
Post a Comment