13.08.2008 – Rimche – Langtang (trekk 2)

Poole kuue paiku hommikul viskasin pilgu uksest välja, aga udu oli nii paks, et näha polnud midagi. Seega magasin rahulikult 6.15ni edasi. Proovisin ära Tiibeti leiva jakijuustuga, mis osutus küllaltki maitsvaks ning sellest sai üks mu lemmikuid järgnevatel päevadel.

Lama hotell oli ainult 10 minuti kaugusel...

Edasine teekond oli mõnusalt vaheldusrikas

Kuskil seitsme paiku asusin teele – rada kulges mööda džunglisügavikke. Siin-seal olid ojad, mille ületamiseks oli vaja jalad märjaks teha. Jõgi ei kadunud kordagi päris kaugele – mõnes kohas oli ta all sügavikus, teises kohas jälle samas kõrval. Veemöll oli endiselt metsik – rohked mäekülgedelt alla tulevad kosed hoolitsesid selle eest ilusasti.

Mõnes kohas oli jõgi metsast lisa võtnud...

Tõeline džungel

Ja kosekesed siin ja seal

Korraga jõudsin metsast välja – ees ootasid alpiaasad – kõik oli täis lilli ja teisi meeldivalt lõhnavaid taimi. Kui kogu org ei oleks udusse mattunud, oleks siit ilmselt ka mägesid näinud. Ühes kohas tuli mulle vastu hobune – huvitav kas ratsutada ka saab?

Õige pea jõudsin sõjaväe kontrollpunkti – vaadati mu luba ja kirjutati mu andmed ilusti suurde raamatusse üles – Heleri Eestist (selle järgi on mind kindlasti lihtne identifitseerida :)).

Lõunaks (kell 11) sõin sedakorda ühe imemaitsva Marsi momo (piruka) ning ronisin edasi. Inimesi on liikvel kuidagi vähe – ometigi on praegu ju hea aeg trekkimiseks, kui pärastlõunane vihm välja jätta.

Aasal ründasid mind mõned uimasevõitu sääsed – istusid julmalt mu õlgadele ja lasid ennast maha tappa. Muidugi niipalju suutsid nad süüa, et õlad pärast kihelesid. Enne Langtangi oli kaks suurt silda – pikad rippsillad viisid üle koskede/jõgede – võiks isegi öelda, et üle kuristike. Päris põnev on üle minna isegi niisama – mis veel siis, kui nad oleks tehtud puust ja logiseksid... (mu silme ette kerkib Indiana Jones’i film). Täpsustuseks lisan siiski, et antud sillad olid väga heas seisukorras ja metallist :(

Aga palun - sild

15 minutit enne Langtangi hakkas sadama ja otsustasin, et jään ööseks Langtangi (nagunii udus midagi näha ei ole). Läksin eelmise koha tädi poolt soovitatud „Village View“ hotelli, mis oli teistest suurem ja tundus kobe. Kuigi majaperemehed/naised ei olnud nii sõbralikud, siis tuba oli igati kena ja ka WC oli majas sees (äärmiselt positiivne omadus, arvestades, et taskulambiga paduvihmas öösel maja taga wc-d otsida ei ole tegelikult lõbus). Nüüd peaks kõrgus olema 3330 m. Kena :)

Muide, ma ei tea, kas ma enne mainisin, aga LP ajas jälle udu, väites, et rahvuspargi ja trekkimislubasid saab Thameli idaservalt – tegelikult saab hoopis turismiinfobüroost teisel pool paraadiväljakut.

Hetkel istun hotelli „köögis“ ja ootan oma õunapannkooke. Pärastlõunatel on raske tegevust leida – raamatut kaasa ei võtnud ja kellegagi rääkida ka ei ole. Selle-eest on päevik korralikult kirjutatud ja kaart peaaegu pähe kulunud. Ganja La tundub ahvatlev, kuid siiski liiga ohtlik.

Nepaali inimestel on huvitav komme – kui nad ütlevad thik chha (OK!), siis teevad nad selle juures peaga imelikke edasi-tagasi liigutusi.

12.08.2008 – Syabrubesi – Rimche (trekk 1)

Hommikul magasin laisalt kella kaheksani, sõin hommikuks ühe šokolaadipannkoogi ja asusin teele. Hotelliomanik näitas mulle õige suuna kätte ning asusin hoogsalt teele. Alustuseks tuli ületada metsik Trisuli jõgi (jõe lätte lähedal kutsutakse seda jõge tegelikult Bhote Kosi’ks, mis tundub olevat küllaltki kuulus jõenimi Nepaalis; originaalne raftimisjõgi Bhote Kosi asub siiski teises kohas). Seejärel tuli teha õige valik trekkimisraja osas – pikem rada läks vasakule üle mäe ning lühem mööda Langtang Khola (jõe) sängi. Valisin viimase. Minu kaardi peal on selgelt näha, et suur rada läheb vasakul pool jõge – tegelikult ei lähe – ainult paremalt poolt jõge saab edasi.

Langtang Khola

Kaanidest kohtasin ainult kahte imetillukest, nii et jutt kaanidest mussoonide ajal ei pea tänase päeva seisuga küll paika. Ühes kohas oli tee kadunud – seda lihtsalt ei olnud enam. Tuli tegeleda väikese ronimisega ning jõuda seeläbi üles, kus rada jätkus. Vihmaga ei tahaks siin olla.

Rada on teinekord küllaltki kahtlane...

Tee mööda jõeorgu üles...

Domeni küla

Ülevalt mägedest tuleb vesi alla lausa koskedena

Enne Bambood ootas mind ees üllatus – keset rada ilmus nähtavale kosk – ühtegi alternatiivset teed ümber kose ei läinud (ühel pool kõrgus kaljusein ja teisel pool vahutav Langtangi jõgi). Jõllitasin lolli näoga koske (no see oli tõesti suur) ja viimaks otsisin oma vihmakeebi koti põhjast üles ja panin selga. Kosest läbi minek oli karm – kotid ja ülekeha jäid küll kuivaks, kuid surve oli meeletu ja veevoog tugev. Bamboos teemaja juures rahvas naeris, et „How did you like the shower?“.

Kosk, millest tuli läbi minna (pildi peal ei tundugi nii hull)

Sõin lõunaks (11.30) ühe õunapannkoogi ja ronisin edasi. Ma pean mainima, et sildadest on Nepaalis väga kahtlased arusaamad – üldiselt tekitavad need minus kõhedust (mitte need suured, aga pisemad, mille kohta sild on öelda võib-olla liiga palju). Mulle tekkis vahepeal reisikaaslane – üks sõbralik must pontu. Tema näitas ette ja nii sain ka armetust sild-purdest üle. Jõgi vahutas nii, mis jube – võimas energia, millega vesi ülevalt alla tuleb.

Mitte just väga julgust tekitav sild

Aga kui pontu sai hakkama, saan mina ka :)

Teel oli veel üks maanihke koht – seekord oli väga suur osa teest ära kukkunud – kuskil 50 meetrit rada oli nüüdseks ilmselt kaugel jões allavoolu. See-eest oli olemas uus rada, mis läks veidi kõrgemalt läbi džungli. Üllatavalt palju oli selliseid kahtlasi kohti rusuvoogude ja maanihetega – vihmaga liikumine jääb kindlasti ära.

Vahepeal märkasin puude otsas ahvikarju – tegu oli mustanäoliste hallide ahvidega – siukesed vahvad tegelased, kuigi mul tekkis vahepeal küsimus, et kui mõni neist tuleks ja üritaks mu fotokat ära võtta, et kes siis peale jääks. Mõned isased tundusid väga suured. Hiljem vaatasin järgi, et tegu peaks olema hallide languritega (äkki on eesti keeles mingi oma sõna?).

Kena sell, kas pole? :)

Veel üks...

Kosed igal sammul...

Bamboost edasi oli rada üldiselt ainult ülesmäge ja küllaltki raske (võib-olla ma polnud vormis lihtsalt). LP järgi peaks esimese päevaga jõudma Lama hotellini (tegelikult pole see üks hotell, vaid lausa väiksem küla), kuid ma jäin 20 minutit enne seda peatuma Rimche’s. Üks tädi kutsus mind nii kenasti oma külalistemajja ja pealegi mulle ei meeldi masskommerts – LP ütleb ja kõik lähevad. Mu otsus tasus igati ära – hotellis oli soe dušš (päikeseenergiaga soendatakse) ja tegu oli kõige kuumema ja parema duššiga, mida ma terve Nepaalis oldud aja jooksul olen saanud.

Metsik jõgi tugis peaaegu rajani

Hotelli nimeks oli muide Ganesh View hotel & lodge ja asukohaks Rimche (ülemine Rimche siis). Kell oli 15.00 paiku ja peatumine oli igati õige tegu – hakkas vaikselt tibutama ja kogu org mattus tihedasse udusse. Mööda kõndisid kuus taiwanlast, kes olid hambad risti sihiks võtnud Lama hotelli. Puhaselge lollus.

Mu infovoldiku järgi elavad siin metsas punased pandad (pandat võiks täitsa näha küll!), Himaalaja mustad karud (vaataks kaugelt), lumeleopardid (kui need nii kurjad ei ole, kui see, kes kevadel Eesti turistiga kohtus), metsikud koerad (kodused on küll kenad) ja igasugu erinevat liiki kitselised – suuremate ja väikemate sarvedega.

Õhtusöögiks sõin ühe äärmiselt suure portsu chowein’i (nuudleid) ja suundusin varakult magama. Jõgi kohiseb öösel päris võimsalt.

11.08.2008 – tee Langtangi

Hommikul panin äratuskella kohusetundlikult 5.30ks, ajades sellega oma toanaabrid üles. Kella kuuest oli kott pakitud ja asusin teele. Kalanki „ristmikult“ hüppasin bussile ja sõitsin bussijaama. Seal selgus, et bussid Langtangi väljuvad Balaju teeotsast. Õnneks ei olnud koht kaugel (5 min) ja ka piletiputka leidsin üles. Kõik istekohad olid juba välja müüdud, seega pidin leppima katuse piletiga.

Buss tuligi õigel ajal ette ja sõit algas suhteliselt kenasti. Muide ma olin ainus naisterahvas ja ainus välismaalane bussi katusel. Vaated olid lummavad ning kuristikud tee kõrval sügavad. Poole tee peal tundus, et sõit läheb päris libedasti – vähemalt 20 km/h. Sellise kiiruse jätkumist oli muidugi palju loota – asfalt kadus ära ja järgi jäi kruusatee – väga halvas olukorras kruusatee. Ma ütleks et selline ATV-rada, Nepaalis muidugi sobilik bussile.

Vaade bussi katuselt - pilvedest kõrgemal

Inimesed istusid täiesti julgelt ka jalad üle serva, mina ei julgenud...

Tagumikule on tõeline piin istuda nende metallpulkade peal – lisaks sellele oli katusel jube palju rahvast (kitsas noh). Bussisõit kulmineerus sellega, et pidime osa teest jala minema – maanihked (õigemini nende põhjustatud rusuvoolud) olid tee ära viinud. Peale lühikest jalutuskäiku läbisime jupi teed veoauto kastis ja matkasime veel veidi. Selle aja peale hakkas vihma sadama ja katusel istumine muutus eriliseks piinaks. Viimaks jõudsime Dunche’sse, kus kontrolliti lubasid (nii TIMSi kui rahvuspargi piletit) ning õnneks üks tore noormees sebis mulle bussis istekoha. Mu katusekaaslased muidugi kurvastasid – nad olid enne seda mind terve tee erinevate snäkkidega söötnud (mingi Nepaali kohalik kraam) ja sõprust sobitanud.

Matkapaus bussisõidu vahele - see on tegelikult veel täiesti sõidetav tee (enamus teed oli samas või hullemas sõidukorras).

Ka selline väike oja ei oleks bussile takistuseks...

Samas see koht on ilmselt reaalne põhjus, miks buss siit edasi ei saanud - seal, kus inimesed on, on tee vaid pool meetrit lai

Tee muutus eriti ekstreemseks ja kuristik tee kõrval oli vähemalt kilomeeter. Ausõna. Mul tuleb meelde National Geographic’u dokfilm, milles näidati maailma kõige ohtlikumat teed Boliivias (mis tundub antud videos palju paremas korras olevat kui Nepaali oma).

Vahepeal kohisesid tee ääres metsikud kosed, mis olid osa teed minema viinud ja allesjäänud osa identifitseerimise võimatuks muutnud (õnneks oli bussijuhil vist hea mälu). Syabrubesisse jõudsime juba pimedas – 12-13 tundi bussis/bussi katusel oli väga karm (ja vahemaa 112 km?). Vantsisin üle tee asuvasse Yeti külalistemajasse ja võtsin 50 ruupia eest toa.

Veel üks väike vaade reisi matkaosast

10.08.2008 – load ja taskuraha

Jess! Hommikul sain kõik oma järelejäänud taskuraha kätte ning suundusin kohe endale lubasid tegema – nüüd on mul olemas Langtangi luba ja trekkijate luba ka :) Kuuldavasti on hetkel Annapurna ring üldse suletud (alates 07.08.2008 maoistide ja teiste vaheliste kokkupõrgete tõttu Besisaharis), seega on Langtang igati õige valik.

Hetkel istun kohvikus ja täiendan oma blogi (keegi siin kurtis, et blogi ammu kirjutamata). Järgmised 8-10 päeva ei tule ühtegi postitust, sest olen mägedes (päev sinna ja päev tagasi ka). Olge tublid!

09.08.2008 – viimane päev peres

Pakkisin oma kotid kokku ning peale hommikusööki asusime ootama Jyani, kes pidi mulle järgi tulema. Muidugi tuli tal midagi ette ning ta jõudis alles pool neli :) See-eest sain mingeid huvitavaid Nepaali maiustusi ning tegime perega palju pilte.

Õhtul varusin mangosid (10 krooni eest saab 3 suurt) ja käisin netis – homme peaks saama taskuraha ja siis saab juba Langtangi poole minna :) Õhtusöögi ajal rääkisime uute vabatahtlikega juttu – tundub, nagu ma oleks siin juba kaua elanud – jutuks tuli kõik alates kaanidest kuni selleni, miks naised valgeid riideid kannavad.

Perelapsed...

Pereisa ja pereema

08.08.2008 – päev, mil nägin Everesti

Hommikul uurisin natukene, mis ma tegema peaks ning selgus, et suurt miskit – mu projekt on sama hästi kui läbi. Otsustasin vabatahtlikele näidata, kuidas Thamelisse saab – uues grupis oli 2 soomlast, mu toanaaber saksamaalt ja veel üks sakslane. Tundsin ennast tõelise giidina, teadsin täpselt asjade hindu ning sain sekundiga lahti tänavakaubitsejatest. Viisin nad alustuseks smuutisid ja kokteile jooma ja peale seda tutvustasin Thamelit. Hiljem läksime sööma – nad olid täiesti vaimustuses kohalikkest roogadest.

Smuutitegemine käib :)

Vabatahtlikud Just Juice n' shakes-is

Tagasi kontorisse läksin varakult, sest pidin õhtul minema uuesti arsti juurde. Täitsa lõpp, tuk-tuki hüüdjapoiss (see, kes karjub, kuhu tuk-tuk läheb ja korjab raha) oli kuskil 5-aastane – ta ei osanud hästi arvutadagi – raske on aru saada kuidas nii väike laps saab töötada. Muidugi on see parem, kui tänaval kerjata.

Kuskil kuue paiku läksimegi – nägin korraga ühe kõrgema külje pealt põhjataevast – ja sealt pilvede vahelt paistis Everest (kuju on äratuntav paljude fotode järgi), lisaks sellele paistsid Langtangi mäed. See hetk teadsin ma päris kindlasti, et pean minema trekkima.

Langtangi mäeahelik silmapiiril...

Sain analüüside vastused, mis mulle suurt midagi ei ütelnud (muide avastasin, et võtan antibiootikume poole väiksemas koguses kui arst käskis). Arst vaatas mu tulemusi, täpsustas üle, et Eesti on Balti riik (oli vist kodus uurinud) ning teatas, et ma olen okei. Kurku ei vaadanud enam. Noh, kui arst ütleb, et ma olen okei, küllap ma olen :)
Peale seda läksin tagasi oma pere juurde, viimaseks õhtuks. Kõik olid väga rõõmsad mind nähes ning ajasime peretütrega juttu (taaskord oli voolukatkestus). Kui vool tagasi tuli, nägime olümpiamängude avatseremoonia viimast osa.