19.06.2008 – Chhomrong – Hilmalaya hotell (trekk 3)

Mina olin jälle ilma äratuskellata juba enne viit üleval (matkamise asi vist). Istusin rahulikult ja nautisin mägesid ja päikesetõusu. Seekord saime minema 6.45 – veerand tundi võitu võrreldes eelmise päevaga.

Hommikune vaade...

...

LP hoiatas, et sellel teelõigul on eriti palju kaane hooaja lõpus ja hooaja alguses – tegelikult ei olnud seal ühtegi (võib-olla selle pärast, et olime seal väljaspool hooaega :) ). Alguses laskusime pikalt kuni jõeoruni ning seejärel ronisime üles Sinuwasse (umbes 2500) ja jätkasime teed läbi džungli Bamboo suunas (natukene allamäge). Liikusime sujuvalt siiski mööda jõe orgu ülespoole ning ületasime vahepeal pisikesi ojasid ja seisime silmitsi kurja ilmega lehmade/pullidega (tegelikult nad ei olnud üldse kurjad).

Udu ja pilved vallutamas mägesid

Bamboos sõime lõunat jätkasime teed Dobani (2540 m) suunas. Vahetult enne Dobanit hakkas kergelt tibutama ning kaalusime võimalust jääda sinna peatuma. Majutuse hind oli tõusnud juba 75 ruupiani (12 krooni) ning otsustasime siiski, et lähme veel natukene edasi (selleks, et aklimatiseeruda kõrgemal).

Rododendronimets

Viimane osa teest oli küllaltki raske, olime juba natukene väsinud ning tuli ületada mitmeid kahtlaseid kitsaid sildu. Meid innustasid tagant mehed, kes kantsid ehitusmaterjale ülespoole – mõnel oli suur pruss õlal ja teisel pool katust – vapustav milliste raskustega need mehed suudavad ülemäge minna.

Kuristik!!!!

Sillakene

Jõeorg

Peatuma jäime Himaalaya hotelli nimelises kohas (2840 m), mis oli küllaltki üksildane koht – nägime veel paari teist trekkijat, kuid nad ei olnud väga jutukad. See-eest nende giidid olid äärmiselt sõbralikud ja lobisemisvalmis. Selles kohas ei olnud enam võimalust oma telefoni/akusid laadida – elekter oli, aga ainult lampides. Õhtusöögiks sõin pastat – täiesti nagu kodune pasta, ainult ilma lihata. Keskmine praad on igal pool 200-300 ruupiat (35-50 EEK), aga portsud on suured. Enamik trekkijaid ostab keedetud ja filtreeritud vett, mille liiter maksab 50 – 100 ruupiat (7-15 krooni), meie jõime tavalist vett – mitte midagi ei juhtunud – ilus puhas mäevesi.

18.06.2008 – Landruk – Chhomrong (trekk 2)

Hommikul ärkasin kell viis, et vaadata päikesetõusu – mäed olid täies hiilguses ning särasid hommikuse päikese käes. Pierrel oli probleeme ärkamisega (prantslased ma ütlen), kuid enne seitset saime siiski minema.

Hommikune vaade…

Annapurna South

Vallatud ojakesed…

Rada laskus allamäge jõeni (umbes 1100 m) ning see ala oli kõige kaanirohkem – lükkasin mitu tükki oma tossudelt minema. Muide, inimesed ütlevad, et ma olen hull, et matkan tossudega – minumeelest pole midagi viga, head kerged. Püksiservad lähevad sokkide sisse ja natukene soola jalanõude sisse ja sokkidele (kaanide vastu). Tegelikult kõige vastikumad on pisikesed kaanid – neid ei märka kohe üldse (kasuks tulevad heledad jalanõud ja riided), suuremad on jõledamad, aga kergemini leitavad. Njaa, ning kõige ebameeldivamad on need kaanid, kes kukuvad puudelt – neid annab üldiselt vältida, kui matkata kuiva ilmaga.

Uus sild :)

Laskumine, tõusud olid tegelikult veel hullemad...

Vaade rippsillalt, all kivil on üks madu kah :)

Ületasime kaks jõge ning sõime lõunat (lõuna tähendab umbes kell 10-11 ja õunapannkoogid on täiesti maitsvad) kohas nimega Jhinu (1750 m), eemaldasin Pierre käelt ja jalalt kaanid – ma ei saa kohe aru, kuidas ta neid vältida ei suuda. Edasi järgnes väga karm tõus – trepid, trepid ja trepid. Raja nimi oli „Heavenly Pathway”, mis sõna otseses mõtted tähendas seda, et rada tõusis taeva poole. Vahetult enne Chhomrongi oli üks tädi, kes pakkus tasuta majutust juhul kui me sööme tema daalbaati (ainult 50 ruupiat), otsustasime siiski veel natukene edasi ronida.

Kõrgemale… veel kõrgemale…

Heavenly Pathway

Chhomrongi (2210 m) jõudes oli Pierre endaga nii läbi, et otsustasime sinna ööbima jääda – mina oleksin veel edasi läinud, aga ta oli täiesti läbi omadega. Kohtasime üht inglast ja kahte kreeklast, kes jätkasid samal päeval teed järgmisse külla (nad ei olnud küll sama kaugelt tulnud kui meie). Pärastlõuna on selline mõnus puhkamise aeg, lesid, loed ja ootad millal vihm tuleb (vihm tuleb tavaliselt peale kahte). Vahepeal sööd mõne pannkoogi ja jood Masala (nepaali) teed. Nepaali tee on lihtsalt suurepärane – kergete vürtsidega ja piimaga. Õhtul mattus kogu org paksu udusse ja mägedest polnud mitte mingit jälgegi.

Pärastlõunane udu ja vihm...

17.06.2008 – Phedi – Landruk (trekk 1)

Hommikul tõusin vara ja sõin hotellis hommikust, ostsin teele kaasa kaks šokolaadi ja pudeli vett ning jalutasin eelmise päeva kohaliku poe juurde. Olin kokku leppinud, et ta sõber viib mind mootorrattaga Phedisse, mis on üks võimalikke alguspunkte trekkimiseks Annapurna alal. Maksin kütuse & transpordi eest 400 ruupiat (60 EEK), mis on muidugi kordades kallim kui buss, kuid mootorrattaga on ka mitu korda lahedam.

Vaade peale esimest paarisajameetrist tõusu

Lendasime läbi kogu Pokara ning võtsime suuna mägedele. Kuskil 30 km Pokarast asub koht nimega Phedi, kust alustasin oma rännakut. Alustuseks tuleb ronida ilmatuma hulk astmeid ülespoole – kohtasin ühte kohalikku tüdrukut, kes väitis, et tema arvates on seal väga ohtlik (ometigi oli temagi üksinda). Läbisin paar väikest küla ja otsisin üles õiged rajad riisipõldude vahel (tegelikult ära eksida on täiesti võimatu).

Kohtasin üht naist giidiga, kes oli teekonna pooleli jätnud, sest ta kartis kaane. Üldiselt põhiteema, millest vastutulevad inimesed rääkisid, oli kaanid. Antud juhul ma üldse ei imesta, et see naisterahvas tagasi tuli – ta kandis sandaale paljaste jalgade otsas – nii loll ikka olla ei anna. Sain ühe giidiga liikuva väikese grupi käest soolapulgad (riides sool bambuse pulkade külge kleebitud), mis osutus hiljem vägagi vajalikuks asjanduseks.

Riisipõllud ja orud

Edasi kaugustesse…

Phedi oli 1130 meetri kõrgusel, sealt tõusin Pothanani (2100 m), kus asus esimene kontrollpunkt. Sain ka kerge vihmasabina kraevahele ning kohtasin kontrollpunktis ühte prantslast (Pierre), kes oli samuti teel Annapurna baaslaagrisse (ABC – Annapurna base camp). Otsustasime teed jätkata koos. Tolkas (1700 m) tegime väikese pausi, sest hakkas sadama ja pakkisime ennast vihmariietusse (st kilekas selga ja kotile kaitse peale). Pierre ostis kohaliku tädi käest kanepit – ma küll ei jaga midagi, aga 20 ruupiat (3 krooni) 20 grammi eest on vist päris hea tehing (selline väike kotitäis). Kuulsin, et Prantsusmaal pidi see 200 eurot maksma. Kes teab :)

Rippsillal

Jätkasime teed täielikus paduvihmas. Treppidest said tõelised kosed ja paari oja ületamisega oli tõelisi raskusi (tegu oli pigem mudalaviini ületamisega). Meid saatis üks kohalik kutsa, kellel ei olnud vihma vastu mitte midagi. Jõudsime läbimärgadena Landruki (1565 m) ja otsustasime sinna peatuma jääda. Toad olid kenad ja hind inimese kohta oli 50 ruupiat (7 krooni). Päris soodne :)

Landruki hoov

Korraga pistis Pierre karjuma ja minu ülesandeks oli eemaldada kaan ta selja pealt. Leidis ka koha, kuhu ronida. Mul ei olnud ühtegi kaani, Pierre suutis veel kaks tükki oma riietel kondamas leida. Otsustasime, et edasipidi üritame liikuda enne vihma ja peatuda, kui sadama hakkab. Kõik riided olid märjad, samuti mõned asjad koti sees – vastik niiskus igal pool.

Teekond oli esimese päeva kohta päris pikk – ikkagi üle 1000 meetri tõusu ja lisaks sellele langusi ja väikseid üles-alla minekuid... kuskil neljast lõppes sadu ning pilvede vahelt ilmusid nähtavale mäed – ilmelised Himaalajad. Esimene pilk mägedele oli kõige lummavam – midagi nii ilusat annab otsida.

Esimene vaade mägedele...

Õhtusöögiks sõin nuudlirooga (see jutt, et mägedes ainult daalbaati saab, ei ole tõsi) ning jõime esimese matkapäeva tähistamiseks ühe õlle (õlu ei ole kallim kui Katmandu kesklinna kohvikus). Pierre õpetas mulle mõned täringumängud – päris hea, kui mingi meelelahutus on sellisel retkel kaasas – ega õhtuti palju teha ei ole. Kella kaheksa paiku kobisime magama.

16.06.2008 – Pokara

Hommikul viidi meid bussi peale – Laura läks tagasi Katmandusse ja teised kõik Pokarasse. Katus oli banaane täis, seega seekord sinna ei saanud. Kahju. Teel ostsin 60 ruupia (10 EEK) eest litšisid (ma ei teagi, kuidas nende marjade eesti keelne nimetus olla võiks; igal juhul on nad imemaitsvad). Sõit kestis kokku kuus tundi ja sisaldas lõunasöögipeatust – 100 ruupia eest sai keskmise vürtsikusega juurviljaburgeri.

Madu ukse taga hotellis :)

Teekond bussipeatusesse, vasakul meie võõrustaja Krishna

Pokaras ootas teisi vabatahtlikke ees hotelliperemees, kes nad takso peale pani. Tahtsin olla teistega samas hotellis (veel viimast õhtut), seega maksin hirmkallist hinda – 300 ruupiat toa eest (50 EEK). Tuba oli see-eest korralik – kahene tuba vannitoaga.

Samas, praegusel hooajavälisel ajal oleks võinud toa saada ka 100 ruupiaga (ühene tuba eraldi vannitoaga). Bussis rääkisin paari ränduriga, kes soovitasid näiteks hotelli nimega „Nightingale”, mis oli meie hotellist (Kiiwi) vaid paari maja kaugusel.

Peale asjade ärapanekut võtsin ette teekonna ACAP (Annapurna conservation area project) kontorisse (kontor asub samas majas, kus turismiinfobüroo – küllaltki lähedal põhibussijaamale), et teha endale trekkimisluba. Kõndisin targa näoga mööda kümnetest passi-foto-minutiga kohtadest mõeldes, et kaks fotot on rohkem kui küll... Muidugi ei olnud mul õigus, sest tegelikult läks vaja nelja fotot. Kõndisin tagasi lähima koha juurde ja lasin teha veel neli fotot (igaks juhuks paar lisaks). Maksin nende eest 200 ruupiat, kuid selle raha sees oli ka fotode töötlus Adobe Photoshopi viimase versiooniga. Trekkimisluba maksab 2000 ruupiat (315 EEK) Annapurna alal (näiteks Langtangis on see ainult 1000 ruupiat), tuleb täita ära ankeet oma passi andmetega ning märkida ära, mis radasid on plaanis läbida ning mitu päeva trekkimas viibitakse. Teine luba on TIMS, mis on mõeldud nendele trekkijatele, kellel ei ole giidi ega kandjat. See luba on tasuta, kuid selle jaoks on vaja kahte passifotot. Juhul kui ilma lubadeta parki siseneda, tuleb esimese loa eest maksta poole rohkem (4000 ruupiat) ja teise eest 700.

Jalutasin natukene mööda linna (järveäärset) ja tegin ühe kõne Eestisse, mis maksab umbes 8 krooni minut. Huvitav palju Eestist siia helistamine on? Siin pakutakse ka tagasihelistamise teenust (12 senti minut) ja Katmandus saab kasutada kõrvaklappe skype jaoks (16 senti minut).

Kohtusin ühe kohalikuga, kes oli nõus mulle linna ja järveääreset näitama (Pokara suurima vaatamisväärsus on järv – Phewa Tal). Kohe varsti lendasimegi mootorrattaga mööda järvekallast põhjapoole. Vaated järvele olid imelised – ronisime väikese künka otsa (eramaa – 25 ruupiat pilet), kust sai pilgu heita natukene eemal asuvale Pokarale ja maalilisele järvele.

Pokara järveäärne eemal kauguses...

Phewa Tal – Pokara järv

Sõime natukene kala ja jõime teed ühes väikeses restoranis. Tüüp oli nooremana teinud rasket tööd kandjana ning pannud raha kõrvale – nüüd omas ta oma hotelli, restorani ja matkatarvete poodi. Huvitav palju need kandjad siis teenivad, et selle rahaga on võimalik oma äri alustada :)

Pärast sõitsime Sarangoti (mägi Pokara lähedal), kust avanes suurepärane vaade kogu linnale – ilusa ilmaga peaks ka mäed paistma, kuid praegusel ajal (suvel) on vaadet näha vaid päikesetõusu ajal.

Vaade Pokara linnale

Sõitsime korra läbi n-ö vanalinnast, kus vaadata pole suurt midagi (paar templit) ning ostsin tänutäheks oma sõidutamise eest kohalikule ühe õlle ühes vahvas baaris (väga chill koht, kuid kahjuks ei jäänud mulle selle nimi meelde). Edasi jalutsime kohta nimega Boomerang, mis on ilusa aiaga restoran otse järvekaldal. Õhtuti on seal ka esinejad – tantsitakse ja lauldakse kohalikke tantse ja laule. Sõin imemaitsvat kana – valges seenekastmes – ilmselt parim kana, mida ma olen kogu Nepaalis oldud aja vältel söönud.

Peale õhtusööki olin suhteliselt väsinud ja selle asemel, et teised vabatahtlikud üles otsida, jalutasin tagasi hotelli, pakkisin oma koti ja kobisin magama (ees ootas ikkagi ju trekkimine).

15.06.2008 – elevandisõit ja Tharu hõim

Kell 8.00 läksime elevandiga sõitma – elevandi seljas on pukk, kuhu mahub 3-4 inimest, elevandjuht istub ees kaela juures (võiks peaaegu öelda, et kõrvade vahel). Sõit kestis 2-3 tundi ning tegime pika tiiru džunglis, ületades vahepeal ka mitu jõge. Nägime jällegi hulgaliselt kitsi ja ahve, vahelduseks oli üks üksik uitav nirk. Elevandiga džunglis liikumise eeliseks on see, et vaade on suurepärane. See-eest aeg-ajalt läheb elevant läbi puuderägastiku, nii et tuleb ette vaadata, et okstega vastu nägu ei saa.

Anna teed vantsile!

...

Lõuna ajal käisime linnas ning ostsin paar puust kujukest (vantse ja teisi toredaid loomi). Lisaks sellele sain 20 krooni eest „Himaalaya” filmi dvd, mis pidid kuuldavasti hea film olema. Internet oli külas mõttetult aeglane ja kallis (60 ruupiat = 30 min).

Pärastlõunal külastasime Tharu hõimu muuseumit ja Tharu küla. Riisipeks oli täies hoos. Tharu inimesed erinevad teistest selle poolest, et nad olid kunagi immuunsed malaariale (kõik teised surid Chitwanis malaaria kätte ära) ja lisaks sellele joovad nad palju riisiveini.

Tüüpiline Tharu kunst

Riisipeks...

Käisime ka n-ö loodusloomuuseumis, kus saime teada, et džunglis elavad tegelikult 10 meetri pikkused boamaod ja muud kahtlased elukad. Viimase kohana külastasime imetillukest väljapanekut Chitwani rahvuspargi kohta, kus nagu vaadata ei olnud midagi, kuid see-eest suveniiripoest sain Nepaali noa (hästi kulutatud 60 krooni).

Need on mu toanaabri jalad - päikesepõletuse tagajärg...

Nautisime päikeseloojangut jõekaldal ja proovisime kohalikke hõrgutisi, et rikkuda ära oma isu õhtusöögi jaoks.

Päikeseloojang...

Peale õhtusööki sõitsime tagasi külla, et vaadata Tharu traditsioonilisi tantse. Tantse etendasid mehed (ka naiste rolle) ning enamike tantsude lahutamatu osa oli trummipõrin ja kepid (keppe löödi kõlava häälega kokku). Tants oli huvitav ja professionaalne – igav vaadates ei hakanud. Elevust tekitas hiiglaslik paabulind, kes daamidele roose jagas. Viimasest tantsust sai ka publik osa võtta – seda me ka tegime.

Kepitants...

Paabulind...

14.06.2008 – džungliretk ja krokodillikanuu

Hommikune äratus oli kell kuus (Eesti aja järgi juba kell kolm) ja juba poole tunni pärast asusime teele džungli suunas. Sadas kergelt, kuid see faktor meid ei heidutanud. Ületasime kanuuga jõe, mis on rahvuspargi põhjapoolseks piiriks ning jätkasime teed jalgsi. Nägime suuri ahvikogukondi, korra jooksid üle tee metssead ja siin seal uitasid üksikud hirved. Tegime väikese peatuse linnuvaatetornis, kust lisaks imeilusatele helesinistele lindudele (jäälind?) märkasime automaatidega sõdureid.

Tiigri käpajälg

Maastik oli vaheldusrikas – täielikust džunglist poolsooni. Meie õnneks juhtusime peale ninasarvikule ning uudistasime teda umbes 15 meetri pealt. Bengaali tiiger jäi seekord nägemata, mis ei olnud mingi ime arvestades, et külastasime parki juunis. Oleksime tulnud jaanuaris, oleks tiigri nägemise tõenäousus olnud suurem.

Ninasarvik...

...

Ahvid siin, seal ja igal pool...

Tagasi teisele poole jõge jõudes olid elevandid tulnud vanni võtma (st. jõkke jalutama). 100 ruupia eest (15 eek) sai elevandi selga ronida ja nautida külma dušši otse londist. Lisaks sellele oli võimalus elevandi seljast vette lennata – teatud käskluse peale raputab vants su ilusti seljast maha. Lahe üritus, natukene märg, kuid kes sellest hoolib :) Makstes tuli raha anda elevandi londi vahele ja elevant ulatas selle ilusti edasi oma peremehele.

Vandivann...

Kas Sina oled täna juba londi all käinud?

Ja hop, siin me lendame!

Peale lõunat jalutasime Lauraga linna (20 minutit) ning uudistasime poelette, kus põhiliseks artikliks olid krõpsud ja alkohol. Mõningates kohtades müüdi ka käsitööd – puust nikerdatud elevandid, ninasarvikud ja erootilised kujukesed. Ostsin viis postkaarti, mis ma järgmine päev posti panin (andke teada, kas jõudsid kohale!!!). Kes veel postkaarti Nepaalist tahab, võib jätta oma aadressi kommetaaridesse.

Pärastlõunase tegevusena ootas meid kanuumatk krokodillide juurde – mis on iseenesest kole – kanuu on praktiliselt veepinnaga samal tasemel ja suurimad krokodillid pidid olema 6 meetrit pikad (liialdus?). Meie nägime kahjuks ainult kahte väikest vees (see-eest haruldane liik!) ja ühte istumas mädanenud puul. Palju rohkem elevust tekitas lendkala, mis meie paadis maabus – Bruna hüppas püsti ja hakkas karjuma – see ei ole just kõige geniaalsem idee hapras kanuus krokodille täis jõel. Õnneks me siiski ümber ei läinud.

Ahvipere...

Mis linnuga on tegu?

Kroko :)

Peale kanuusõitu jalutasime elevandikeskusesse, kus paaritatakse elevante ja kasvatatakse üles väikeseid elevante. Väikesed elevandid olid armsad, aga suuri hoiti kettidega kinni – mõned ei saanud peaaegu üldse liikuda – masendav :(

Vantsiperekond...

Minu lemmikvants :)

Tagasi majutuskohta jõudes jõime (mina ja Laura) kohalike külameestega õlut, kuid kella kümneks olin ma juba nii väsinud, et ei jäänud muud üle kui magama minna.