Hääletaja Nepaalis

KUIDAS MINNA VABATAHTLIKUKS

2010-02-12T05:48:00.007+05:30

Mulle tuleb praktiliselt iga nädal mõni kiri, kus uuritakse, kuidas saab minna vabatahtlikuks, seega mõtlesin, et kirjutan sellest natukene lähemalt. 

Tahad minna vabatahtlikuks?

Hea võimalus selleks on Euroopa Vabatahtlik Teenistus (European Voluntary Service), mis on üks Euroopa Noored (Youth in Action) alaprogramme. Antud programmi raames saavad inimesed vanuses 18-30 minna vabatahtlikuks peaaegu üle kogu maailma (välja arvatud mõned üksikud riigid). Vabatahtlik teenistus võib kesta 2-12 kuud, kuid üldjuhul on projektid vähemalt viis kuud pikad. Enamik projekte on individuaalsed, kuid mõnikord on ka tegu grupi vabatahtliku teenistusega (saab osa võtta mitu inimest).  Kokku saab vabatahtlik olla maksimaalselt üks aasta st. et kui oled olnud näiteks kuus kuud vabatahtlik ühes riigis, saad pärast olla 6 kuud ka kuskil mujal (on mõned erandlikud riigid, kes seda ei luba). 

Hea on asja puhul, et kinni makstakse 90 % reisikuludest (varem oli 100 % aga alates aastast 2010 reeglid muutusid), samuti tagab vastuvõttev organisatsioon sulle tasuta elamise ja toidu. See toetus tuleb samuti antud programmi raames – näiteks Islandil on see 540, Tšehhis 420 ja väljaspool Euroopa Liitu 360 eurot/kuus. See summa aga ei tähenda, et vabatahtlik saaks selle endale – see on vastuvõtva organisatsiooni jaoks kõigi kulude katteks, mis tal seoses vabatahtlikuga on, kaasa arvatud näiteks sealsete töötajate palk. Igal juhul on vabatahtlikul täielik õigus saada tasuta öömaja, toitu ja ka näiteks kohaliku transpordiga seotud kulud peab katma vastuvõttev organisatsioon (kui liikumine on seotud vabatahtliku tööga). 

Ühesõnaga, vabatahtliku reisikuludest kaetakse 90 %, kohapeal on tasuta elamine + söök. Lisaks sellele saab iga vabatahtlik kuus taskuraha. Taskuraha suurus oleneb riigiti. Kõigub see 145 €/kuus Norras kuni 50 €/kuus vaesemates riikides. Vaata lähemalt: http://euroopa.noored.ee/files/Alaprogramm%20A2%20-%20EVS%20rahastustingimused%202010.pdf (tabel allpool). Vabatahtliku teenistuse alguses on igale vabatahtlikule ette nähtud tasuta keelekursused, lisaks sellele toimuvad koolitused enne reisi (Eestis), saabumisel sihtriiki (on arrival training), vahepeal toimub selline midterm koolitus, enne lõppu hinnagukoolitus ja pärast Eestis veel analüüsikoolitus (päris asjalik, kas pole). Õnneks on need koolitused päris toredad, näiteks mina käisin oma saabumise koolituse raames raftimas (muidugi ilmselt on see küllaltki erandlik). 

Samuti kaetakse 100 % erinevad vaktsineerimiskulud (mis selle riigi jaoks vaja on), viisa ja kindlustus. Kindlustus katab näiteks isegi selle, kui sa kogemata põhjustad kahju sealse organisatsiooni varale (noh, mida loodetavasti ei juhtu). 

Saatev organisatsioon. Saatev organisatsioon on selline asjapulk, kes sind ametlikult saadab. Ilma selleta ei saa. Selleks võib olla kas MTÜ või avalik-õiguslik asutus. Mina soovitaksin võtta mõne noortekeskuse või kohaliku MTÜ, näiteks minu oma organisatsioon: Seiklejate Vennaskond http://www.seiklejad.org (kirjuta otse mulle haaletaja@gmail.com).

Nii aga edasi ma kirjutan lähemalt olenevalt piirkonnast:

Tahad minna vabatahtlikuks Euroopasse?

Siis on lood väga lihtsad, sest Euroopa jaoks on juba eraldi olemas vastuvõtvate organisatsioonide andmebaas:  http://ec.europa.eu/youth/evs/aod/hei_en.cfm. Seal on olemas kõik projektid, mis on Euroopas saanud akrediteeringu (n-ö idee on heaks kiidetud ja organisatsiooni on kontrollitud). Saab valida nii tegevusvaldkonna kui riigi järgi. Juhul kui leiad endale sobiva projekti, tuleb panna endast kokku 1-2 lk pikkune iseloomustus (koos pildiga) ja saata vastava organisatsiooni kontaktile (võid lisaks CV ka saata). Kui neil on koht endiselt vaba ja sina tundud neile sobivat, siis nad võtavad sinuga ühendust ja saategi varsti koos projektitaotluse esitada (üldiselt esitavad nemad oma riigis, vabatahtlik annab vaid enda poolsed andmed ja kirjeldused (nt. mis on tema motivatsioon jne). Teinekord on nii, et organisatsioonil on juba vabatahtlik olemas (vaata alati mis kuupäeval on projektikirjeldus lisatud, äkki lisati väga ammu?) ja siis nad ei viitsi sulle üldse vastata. Seega tasub saata enda iseloomustus (motivatsioonikiri) võimalikult paljudele sobivatele projektidele, et äkki näkkab. Teinekord on vabatahtlikud enne sobiva projekti leidmist kirjutanud mitmekümnele organisatsioonile ja ootanud positiivset vastust kuid. Seega tasub kannatust varuda. Hea nipp on registreerida ennast Euroopa Noored lehel kasutajaks. Seda saab teha siin: http://euroopa.noored.ee/user/register ja valida registreerimise ajal liitumise grupiga EVS. Sinna listi tuleb palju erinevaid pakkumisi ja tihti on just seal kõige värskemad pakkumised vabatahtlikele. 
Lisaks liitu selliste yahoo gruppidega nagu: http://groups.yahoo.com/group/EVS_host-sending_possibilities/, http://groups.yahoo.com/group/EVSpartners/, http://groups.yahoo.com/group/european-youth-exchanges/ ja vaata facebookis: http://www.facebook.com/group.php?gid=2228614844&v=wall ja http://www.facebook.com/groups/144018705652697/. Sinna tulevad üldiselt kõige värskemad pakkumised. 

Tahad minna vabatahtlikuks väljaspoole Euroopat?

See on nüüd natukene keerulisem olukord kui Euroopa puhul. Nimelt ei leidu nende organisatsioonide jaoks sellist andmebaasi, nagu on Euroopa kohta olemas.  Juhul, kui Sa ei leia kuskilt pakkumist ja tahad minna mingisse konkreetsesse riiki, siis pead ise leidma organisatsiooni, kes sind tahaks ja koostaks sulle ka programmi ja töö. Üldiselt tahavad nad vabatahtlikke hea meelega, sest EL maksab iga vabatahtliku kohta hea summa (eriti nt. Aasia/Aafrika tingimustes). Samas tuleb ette vaadata, et ei satuks mõne kahtlase olematu organisatsiooni peale. Teinekord võib internetist leida organisatsioone, kes tegelevad n-ö vabatahtlike äriga, kus vabatahtlikel tuleb endal suur summa maksta ja selle eest korraldatakse neile elamine ja vabatahtlik töö. Need organisatsioonid on tihti kursis ka Euroopa vabatahtliku teenistusega ja on nõus ka selle programmi tingimustes vabatahtlikke vastu võtma – oluline on siin see, et kui sellisega minna, siis ei tohi kindlasti ise midagi juurde maksta, programmi rahast peaks piisama. Vaatamata sellele, et vabatahtlik teenistus on selliste organisatsioonide jaoks äri, võib teinekord leida väga korraliku projekti, kus saad ise midagi tõeliselt head ja vajalikku korda saata. 

Tahad minna vabatahtlikuks Nepaali?

Väga hea valik, minu lemmikriik :) Minu vastuvõtvaks organisatsiooniks oli: http://www.icyenepal.org/, mis on natukene samasugune vabatahtliku-äri ühing, nagu ma ülalpool kirjeldasin. Sellegi poolest julgen ma neid soovitada, sest küllaltki suure osa rahast nad investeerivad lastekodudesse ja nende projektide valik on suur ja lai. Saab töötada nii lastekodus, õpetada koolis, töötada põllul riisikasvanduses, õpetada munkadele inglise keelt või töötada AIDS’i haigetega haiglas. Kindlasti on neil vahepeal muid võimalusi ka juurde tulnud. Hea on see, et soovikorral võib kõiki neid tegevusi oma vabatahtliku teenistuse ajal teha (projekte saab vahetada). Lisaks sellele on olemas pidev tugi (nt. kui on vaja arsti juurde minna, siis kohe viiakse) ja on-arrival training on väga vinge (elevandisõit eksole :) ). 

Turvalisus on Nepaalis hea (röövimist vms pole karta), kultuurišokk garanteeritud. Inimesed on sõbralikud, mäed kõrged. Mida veel tahta? :)  

Lingid:

Kuidas minna vabatahtlikuks (juhend Euroopa Noored kodulehel): http://euroopa.noored.ee/node/53

Programmijuhend (programm Euroopa Noored): http://euroopa.noored.ee/files/programmijuhend%202010_est%20_19.01.10_.pdf (suur fail! Loe lõiku alaprogramm 2 kohta – EVT).

Euroopa vabatahtlik teenistus – rahastamistingimused: http://euroopa.noored.ee/files/Alaprogramm%20A2%20-%20EVS%20rahastustingimused%202010.pdf

Info www.vabatahtlikud.ee lehel: http://www.vabatahtlikud.ee/et/Vabatahtlikule/Vabatahtliku-tegevuse-voimalused-valismaal 

GLEN programm: http://www.terveilm.net/?id=29 (tavaliselt on taotlustähtaeg aasta alguses)

EVS blogi Euroopa Noored kodukal: http://euroopa.noored.ee/node/963

Sofia Hondurases vabatahtlikuna (Euroopa vabatahtliku teenistuse raames): http://honduras-sofia.blogspot.com/

Soovitan lugeda: Minu Nepaal (samuti vabatahtlikuna Nepaalis töötamisest, aga omaalgatusel (vist)) ja Minu Argentiina (programmiga Euroopa Noored, vabatahtlikuna getos).

Küsimused??? Kirjutage siia kommentaarina, siis saan kohe vastata ja teised saavad ka teada :)

17.08.2008 – Rimche – Syabrubesi (trekk 6)

2008-08-17T02:17:00.000+05:30

Huh! Oli see alles päev! Hetkel hilisel pärastlõunal seda päevikut kirjutades olen tõsiselt rõõmus, et olen õnnelikult ja elusalt Syabrubesis tagasi. Nüüd siis tagasi päevaste sündmuste juurde.

Hommik Rimche's

Hommikul otsustati, et üritatakse siiski minna otsemat rada mööda ja vajadusel ehitatakse sild üle jõe. Pikk tee pidi ikka väga pikk olema ja ühe päevaga mitte läbitav. Meid ootasid alustuseks ees maanihked, mis tähendab seda, et tänu suurtele vihmadele on maapind üleval nihkunud ja suured mudavood on alla tulnud mööda mäe külgi viies kaasa ka kõik, mis nende teele jääb. Rajast polnud enam mingeid jälgi – tuli ronida üle lahtiste kivide, osaliselt sumbates mudas ja otsides puude juurtest tuge. Libisemine oleks tähendanud all jões maabumist ja sellest jõest juba nii lihtsalt välja ei tule (tõenäoliselt üldse ei tule).
Kataloonlaste giid oli väga sõbralik – aitas mul maanihkeid ületada ja andis vajadusel käe (ohtliku koha peal). Peale kahe suure rusuvoo (maanihkekoha) ületamist ohkasime kergendatult – oleks me teadnud, mis meid veel ees ootab, ei oleks me seda teinud. Vahepeal saatis meid üleval puude otsas kisav ahvikari justkui püüdes meid millegi eest hoiatada. Tegu oli nende samade mustade nägudega ahvidega, keda tulleski näinud olin.
Kahe tunniga jõudsime jõeni, mille sild pidi olema läinud. Ja seda ta oligi. Seal, kus enne oli väike sõbralik ojake, oli nüüd metsik pruun vahutav vesi – jõgi oli kolm korda laiem kui enne ja kaldad olid puha sisse varisenud. Alguses arvasid giidid, et peame tagasi minema – läbi jõe kõndimine oleks liiga ohtlik olnud, sest kivide vahele võib lihtsalt kinni jääda või veelgi hullem – jõgi oleks võinud ületaja kaasa viia. Peale lühikest mõtlemist loobuti tagasi minemise plaanist ja otsustati ehitada sild. Selle jaoks tõid mehed metsast puid (bambuseid) ja hakati midagi üle jõe konstrueerima. Asi nägi alguses kahtlane välja ning ega ta palju parem peale tundi aega ehitustööd ka polnud. Samas keegi ei tahtnud tagasi üles üle maanihete ka minna – seega katsetasime sillaületust. Giidide jaoks oli asi käkitegu – paljajalu hüppasid nad hops ühelt bambuselt teisele ja olidki üle. Üks abistas meid ühel pool jõge ja teine ulatas käe vastaspoolelt. Võiks ju arvata, et me olime lihtsalt saamatud turistid, aga tegelikkuses oligi tegu väga koleda jõeületusega. Saime kõik ikkagi ilusti üle :) Kotid aitasid giidid pärast ise ära tuua – minu kott oli väike, aga näiteks kataloonlastel olid ikka tõsised tünnid. Kui olime ilusti teisel pool ohkasime veelkord kergendatult - tundus, et olemegi nüüd pääsenud.

Takistus teel...

Sillaehitus

Mehed vapralt nii õhukestel okstel, et neid ei ole siin pildil nähagi.

...

Ja niimoodi nägid sillad välja peale seda, kui olime jõeületuse sooritanud

Varsti selgus, et see kergendusohe oli jälle ennatlik. Järgmine külalistemaja oli täiesti tühi, mitte kedagi polnud näha (Bamboo’s). Ka Hot Springs külalistemaja oli kinni ja ainult üks väike õnnetu kassipoeg kisas ja tiirutas ümber meie jalgade.

Õnnetu kiisu, kahjuks polnud meil mitte midagi söödavat kaasas :(

Kohe nägime ka põhjust – peale koske oli rada kadunud. Olukord tundus lootusetu – olime nii kaugele tulnud ja edasipääsu ei olnud. Otsustasime siiski ärakukkunud teed lähemalt uurida. Koset läbiminek oli käkitegu – võrreldes kõige eelnevaga polnud see mitte midagi. Peale koske oli kivilaviin viinud kaasa kogu raja ja all vahutas metsik jõgi. Siiski õnnestus maanihe meil kuidagi ületada – ma ei tea kuidas, aga üle me saime. Tõeline paanika tekkis, kui mõned kivid jala alt kuristikku lendasid ja tekkis mõte, et äkki mina olen järgmine, kes selle tee alla suunas ette võtab. Õnneks midagi sellist siiski ei juhtunud :)
Mul ei ole nendest kohtadest ühtegi pilti – ausalt öeldes oli mul muudki teha, kui pildistada ja võttes arvesse ka lugejaid, siis ma arvan, et need pildid oleks olnud liiga koledad, et avalikustada. Peale seda ületasime veel mõned rusuvoo kohad, kuid need ei olnud enam nii hullud (arvestades meie võrdlusmaterjali). Oleksin ma tulles mõnda sellist näinud, oleksin ringi pööranud.

Vapralt üle rusuvoogude, pildi kaugemas servas on näha ka päris ära kukkunud teed

Vahepeal tuli teed otsida võpsikus...

Ja väiksed ojad ei ole üldse koledad :)

Järgmises kohas (Dovan) olid inimesed täitsa olemas. Kuulsime, üks tekkija oli hommiku poole tulnud Syabrubesist ja läinud Dovanist natukene edasi, kuid õige pea maanihete ja rusuvoogude pärast tagasi pöördunud. Meie jaoks oli see aga hea uudis – järelikult edasine tee on läbitav! Jee-jee!
Sakslased läksid natukese aja pärast meist lahku – nad võtsid suuna Thulo Syaphru’le, et jätkata teed Gosainkunda järvede suunas (see oli üldse esimene alternatiivne tee peale hommikul Rimchest lahkumist). Meie jõudsime tunnikese pärast õnnelikult ja surmväsinult (kuid elusalt) Syabrubesisse. Läksin samasse hotelli, kui kataloonlased ja nende giid. Hotelli oli ilus, puhas ja võimas, nimeks Buddha – ka hinnalt oli näha, et ikka poole kallim koht (100 ruupiat – 16 krooni). Näe, leidsin soki eest oma esimesed kaks kaani – igasugune kaanimure kadus suuremate ohtude ilmnemisel üldse ära :)

Verd täisimenud kaan, koridorivaibal :)

Andsin giidile 500 ruupiat – ilma tema abita oleks mul ikka väga raske olnud ilusti tagasi jõuda. Muide, sellised maanihked ei pidanud väga tavalised olema – giid ei olnud oma 20 aastase staaži jooksul kordagi midagi sellist näinud. Ilmselt ekstra minu jaoks :)
Halb uudis on see, et bussid siia enam ei sõida, sest bussile sobivat teed enam ei ole. See-eest pidid nad tulema 20 minuti kaugusel asuva silla juurde. Eks homme vaatab – kui silla juures bussi pole, tuleb jalutada Dunchesse – ainult 15 km :)

...

Kell on 18.15, tähistamise jaoks võtan ühe õlle. Terviseks! Vaatan imestusega, et hotelli saabuvad veel ühed trekkijad. Kõigil on mägironimise varustus kaasas ja kandjad kannavad kotte, mis on kolme suure matkaseljakoti suurused. Ja vaestel kandjatel/giididel on ainult varbavaheplätud jalas. Ja mis kõige hullem – nad tulid ühe hooga Gyanjin Gompa juurest (normaalselt tulles kahe päeva teekond) ja ületasid kõik maanihked ja meie tehtud silla ka. Trekkijate/mägironijate puhul on tegu vist Taiwani päritolu inimestega. Nad panid oma kandjad ja giidid selgelt ohtu tehes sellise rännaku sellise koorumusega. Põrnitsen neid tigedalt, kui nad lasevad oma saabumise puhuks kuus kana maha lüüa ja need ära grillida.

16.08.2008 - Kyajin Gompa - Rimche (trekk 5)

2008-08-16T13:27:00.001+05:30

Telefoni ja akusid siin laadida ei saa, seega pole mul juba mitmendat päeva aimugi, mis kell on. Omaette mugav ju – ärkad üles, vaatad, et väljas on pime – magad edasi. Kui väljas on juba kergelt valge, on aeg üles tõusta. Mul on tunne, et ärkan liiga vara – täna perenaine alles magas, kui kööki maabusin. Sõin ühe õunapannkoogi ja enne kui ükski teine turist üles sai, olin teel.

  Hommik oli haruldaselt ilus – kõik mäed helendasid oma valgete tippudega ja vaid õrnad udupilved hõljusid siin-seal. Jalutasin rahulikult allamäge ning umbes kahe tunniga olin Langtangi külas. Võtsin asja rahulikult – nüüd sai jalutada ja pildista nii palju kui tahtsin – polnud enam vaja karta, et akud tühjaks saavad.

Valged iludused... 

Hommik pakub lummavaid vaateid, mis päevaks uttu vajuvad... 

Teravad tipud ja potentsiaalsed laviinid

Ja lähivõte :)

Ja veel üks... 

Kuigi mäed paistavad ühe suurused, siis esimene on kuskil 5500-6000 m, tagumine aga 7200 m. 

Taaskord üle pika rippsilla - siin kohtasin toredat neiut teisest külast

Palverattad keerlemas täiel võimsusel

Vaade tagasi tuldud teele

...

Vahutav vesi ja valged tipud taustal... 

Thyangsyapus sõin ühe Tiibeti leiva ja jätkasin teed allamäge. Paremale ja vasakule jäid metsikud kosed, tehes mulle väljakutseid aeglase säriga pildistamise osas – teate küll, nii et voolav vesi jääks piltidel eriti lummav :)

Üks väiksem oja, siit tuli lihtsalt läbi sulpsata :)

Veel üks...

Armeealas tuli lihtsalt anda allkiri, et olen elusalt ülevalt alla tulnud – ilmselt iga aasta lõpus tehakse väike statistika, et palju siis see aasta inimesi kaduma jäi. Üle aasade džunglisse jõudes oli kõik mattunud halli vihmaloori ja samm muutus järjest raskemaks. Murelikuks tegi mind ka see, et tossude tallad tundusid olevat juba päris õhukesed – karta on, et see trekk jääb neile viimaseks. Määramatul ajahetkel jõudsin Rimchesse, tuttavasse külalistemajja. Soe dušš oli tõeliselt tervitatav, nagu soe teegi peale seda. Huvitav, kas kataloonlased ka siia jõuavad – nad pidid ka täna tulema samasse kohta (kui ma ikka õigesti aru sain).

Nii lilleline on siin ainult mussoonide ajal suvel

Vahepeal kadus jõgi kõrvalt sügavale kuristikku

Ja tagasi džunglisse...

...

Kataloonlased ja sakslased jõudsid kohale kaks tundi hiljem – paduvihmas ja läbimärjalt. Muigasin vaikselt omaette ja vaatasin, kuidas nad oma märjad asjad kuivama ladusid. Jah, alati pole kaua magamine voorus :)

Meieni jõudis kuuldus, et sild tagasiteel on katki – see väike kahe lauaga – jõgi olevat selle kaasa viinud. Sakslaste giid pakkus välja idee minna raskemat rada pidi üle Khangjumngi - õhtu seisuga otsustatigi, et lähme sealt (mina küll midagi ei otsustanud, aga turvalisuse mõttes valisin selle variandi, kuhu enamus läheb).

15.08.2008 – hobuseretk kõrgustesse (trekk 4)

2008-08-15T19:00:00.009+05:30

Eelmisel õhtul otsustasin siiski kaubelda hobuse hinna üle – ilma igasuguse vaevata sain hinna 2000 peale ja selgus, et retk kestab kuskil kuus tundi ja lõppsihtpunkt on Langshisa Kharka, kuhu olin plaaninud muidu jala minna.

Seega olin hommikul krapsti kell kuus üleval, sõin oma jakijuustuleiva ära ja tellisin ühe sellise ka koos kahe keedetud munaga kaasa. Muide, siin mägedes ei ole lõhnaküünlaid, aga selle asemel koogitakse mõned söed ahju alt välja ja nende peale visatakse suur peotäis kanepit. Päris värske õhu saab niimoodi tervesse majja :)

Kell 6.30 ootas mind hobune ning olime valmis teele asuma. Giid oli ka, ilma ei oleks saanud (ei oleks julgenud ka). Hobusega mägedes olla on täitsa tore, kuigi vahepeal on päris kõhe – mõned laskumised on rohkem kui järsud ja kui hobune veel komistama ka peaks, tuleb hoolega vaadata, et maha ei lenda.

Minu hobune, mind ootamas :)

Küla hommikuses hämaruses...

Siit kuskilt Ganja La mäekuru

Hommik oli täitsa selge – paistis piirkonna kõrgeim tipp – Langtang Lirung (7225 m), kui ka teised ümbruskonna tipud – keskmiselt 6500 kanti. Tegelikult polegi alt vaadates eriti vahet, kas tipp on 6000 või 7000 m – ilusad valged ja helendavad päikese on käes mõlemad.

Mu hobune oli hallikat värvi ja selline väike ja armas, aga vapper. Esimesed tõusud läksid probleemideta ja jõe ületus tuli koos hobusega poole paremini välja, kui eile üksinda. Seejärel suundusime üle jakikarjamaade ning selgus, et selleks, et hirmutada eemale jakki, tuleb visata teda jakisitaga (tegelikult küll mitte visata jakki, aga visata tema poole). Suured isased jakid on päris koledad – üle pulle täis heinamaa ju küll minna ei julgeks, ega jakid palju väiksemad polegi. Mõned kaklesid parasjagu – tagusid oma sarvi kokku – kõmakad olid võimsad.

Hobune kasutab puhkepausi väikeseks kehakinnituseks...

Peale Kyanjin Gompat ei ole tõesti mingit asustust – paaris kohas olid kivihütid, mida karjused ajutiselt suviti kasutavad. Tee kulges vahepeal otse kohiseva jõe kõrval, siis jälle kõrgemal mägedes. Eemal hakkas paistma Langshisa Ri (6427 m), mille ümbruses tundus olevat nii mitmeidki varisemisohtlikke laviinivõimalusi. Kahjuks ronisid meiega kaasa pilved, mis õige pea katsid kinni kõik vaated.

Pilved varjasid vaate...

Lõppsihtpunktiks olid paar kivihütti, kus toodeti jakijuustu. Juustukerad olid suured, uhked ja kollased. Jalutasin natukene ringi, aga vaadet mägedele enam ei olnud (ilus oli ikka). Seega suundusingi tagasi juustutootmise juurde ja jälgisin natukene protsessi (vaesed mehed, kes seal sellise külmaga tööd rügavad). Istusime giidiga veidi ühes hütis ja jõime kohaliku tädi poolt pakutud teed.

"Juustutehas" eemalt künkalt vaadatuna

Suured, ilusad ja kollased juusturattad :)

Varsti hakkasime tagasi liikuma ning ilm muutus halvemaks, vaikselt hakkas tibutama, udu muutus tihedaks ning eks oma osa andis ka 4000 + m. kõrgusel olemine. Rohkem kui 5 tundi hobuse seljas istuda on tagumikule ja reielihastele karm, kuid üldiselt saab see selgeks alles hobuse seljast maha ronides :) Muidugi, eks tuleb harjutada, sest tagasisõit Katmandusse (äkki bussi katusel) ootab veel ees.

Tagasi jõudsime 12 paiku – ma olin täielikult läbikülmunud (vastik niiskus ja tugev tuul tegid oma töö) – ise liikudes saanuks sooja, aga hobuse seljas olles mitte eriti. Võtsin tassi teed kaasa ja pugesin oma tuppa teki alla – sellise ilmaga pole mingit mõtet kuskile edasi kollama minna. Tegelesin vahepeal oma kirjatööde kirjutamisega 101nepal’i jaoks ja uurisin kaarti – tundub, et Nepaalis on ikka tõsine puudus kohanimedest – iga teine koht on sama nimega. Näiteks on siin Bhote Kosi jõgi, millest hiljem saab Trisuli jõgi; samas peamine Bhote Kosi asub hoopis teises kohas.

Kella 17.00 paiku kobisin söögituppa – selleks ajaks olid sinna kogunenud mõned inimesed – eilsed kataloonlased olid tagasi oma mäevallutuselt – nagu karta oli, ei jõudnud nad tippu. Sellegi poolest olid nad oma saavutusega rahul. Mängisime kaarte ja ootasime õhtusööki. Varsti ilmus veel üks paarikene – tundusid sakslaste moodi, istusid oma nurgas ja lugesid raamatuid – ütleks, et väga ebasotsiaalne käitumine. Samal ajal kui mina oma makarone õgisin, siis kuulsin, kuidas üks sakslastest tähendas, et „ohh mul pole eriti isu siin 4000 m kõrgusel” ... huvitav, kus tal siis veel isu on, kui mitte siin :) Aga õhtusöök söödud, aeg magama minna, sest hommikul on vaja vara ärgata.

14.08.2008 – Kyajin Gompani ja edasi (trekk 3)

2008-08-14T23:48:00.001+05:30

Ärkasin korra kell 5.20 üles – väljas oli täiesti hall, seega magasin natukene edasi. Kell 6.08 oli enamus pilvi kadunud ja peakohal helendas valge tipp – ilmselt Langtang II (6561 m).
Mulle oli hakanud Tiibeti leib päris meeldima, seega sõin taaskord hommikuks ühe sellise (muidugi jakijuustuga). Ostsin hirmkalli hinna (400 ruupiat) eest 4 patareid (fotokale). Arvestades, et tegu oli täieliku nöörimisega, siis jätsin targu mainimata, et nad unustasid viimase tee mu arvele lisada. Kusjuures, tee maksab siin peaaegu samapalju kui tuba – tee on 6 krooni, tuba 8 krooni.
Rada kulges mööda alpiaasasid aina ülespoole – tee ääres oli palju templite moodi väikseid kividest pühamuid. Samas ma ei ole päris kindel, kas tegu oli lihtsalt templitega, või vahepeal lausa haudadega. Igal juhul möödusin neist päripäeva, nagu peab. Üleval mägedes tiirutasid võimsad kotkad – sellised, mida tavaliselt ainult loodusfilmides näeb. Korraga ilmus roheliste mägede vahelt nähtavale terve rida valgeid tippe – ees olid Himaalaja kõrgemad mäed. Tegelikult olid nad külgedel ka – lihtsalt vaade nendele polnud enam nii hea (vahepeal oli orust juba udu tõusnud - jälle).

Kiviaiad või siis kivikalmed...

Palverattad, vesi paneb neid ringi käima

Madalamad tipud hommikuses vines...

Ülevalt mägedest tuleb alla palju pisikesi ja suuremaid veejugasid

Ootamatult kiiresti jõudsin Kyanjin Gompa juurde – natukene vähem kui kahe tunniga. Varane kohale jõudmine võimaldas mul asjad hotelli panna ja asuda edasisele rännakule veelgi kõrgemale (peale Kyanjin Gompa asulat ei ole enam ühtegi püsivalt asustatud kohta kõrgemal).

Tagasivaade Langtangi külale

Jalutasin mööda orgu kõrgemale ja möödusin pahura näoga jakikarjadest ja rohtu söövatest hobustest. Vasakul pool tundus olevat üks sobiv väike (vähemalt alt vaadates) mägi, mille otsa ronida. Kuigi mul peaks olema piisavalt kogemusi, et kui mägi tundub alt vaadates väike ja tipp siin samas, siis tegelikult on tipp palju kaugemal. Vana tõde kehtis ka seekord. Mägi osutus küllaltki suureks ning tipp kadus järjest kaugemale. Lõpuks, kui ma selle künka otsa jõudsin, oli selle taga muidugi veelgi kõrgem mägi (nagu alati).

Jakid tunnevad huvi, kes ma selline olen

Hobune vaatab ka, et kuhu see hull ronib :)

Laka lehvides...

Koos väikese varsaga valgete tippude taustal

Orust tõusis udu, seega otsustasin, et aitab väiksest mäest ka, ei ole vaja riskida kõrgema mäe otsa ronimisega. Muide, nii teel sinna kui tagasi tuli ületada sillata kiirevooluline jõgi – päris kõhe ronida jääkülma vette ja kivide ning mäsleva vee vahel otsida endale toetuspunkti, mis jala alt ära ei veereks. Kuigi praegu on orupõhi kaetud kiviklibuga ja loomad uitavad vabalt ringi, siis talvel on tõenäoliselt kogu orupõhi üks suur liustik. Mäest alla minek ei olnud sugugi lihtsam kui üles minek, pigem vastupidi – koguaeg oli vaja jalale toetuspunkti otsida ja kivid kippusid ikka ja jälle jala alt ära veerema. Vahepeal kadus rada täielikult uttu ja õige suuna määramine muutus keeruliseks.

Korraga oli org mattunud udusse ja sellised väikesed selginemised aitasid leida tagasiteed...

Tagasi alla jõudes sõin lõunaks ühe Snikers’i momo (suure pelmeeni). Mägedes ronimise positiivne külg on see, et võid praktiliselt mida iganes süüa aga juurde ei võta :)

Snikersi momo

Peale lõunat ronisin natukene Gompa suunas üles (seal peaks olema Lirungi mägi (7225 m) ja liustik), aga ilm oli juba nii halb, et näha polnud midagi. Lisaks sellele hakkas kergelt tibutama, seega siirdusin tagasi alla ja tegin hoopis väikese pärastlõunase uinaku.
Õhtul uurisin hobusega ratsutamise hindu - küsiti 3000 ruupiat, mis on Eesti rahas 480 EEK – tundus kallivõitu – sõita pidi selle raha eest saama Jatangi külani, mis asub minu andmetel 2 tunni kaugusel (kui jala minna). Võib-olla kauplen hinda alla – võiks ju ratsutamist proovida – samas kipub aega nappima, kui tahan mööda orgu veel ülespoole minna. Positiivsete uudiste poole peale leidis kinnitust mu kahtlustus, et Gosainkunda järvede juurde ei oleks mõtet minna olnud – hotelle pidi seal olema 3-4 ja rahvast mitutuhat.
Just saabusid ka paar turisti – mängime natukene kaarte enne juustusuppi ja juustumomod. Ja muidugi, piimateed.

13.08.2008 – Rimche – Langtang (trekk 2)

2008-08-13T01:35:00.003+05:30

Poole kuue paiku hommikul viskasin pilgu uksest välja, aga udu oli nii paks, et näha polnud midagi. Seega magasin rahulikult 6.15ni edasi. Proovisin ära Tiibeti leiva jakijuustuga, mis osutus küllaltki maitsvaks ning sellest sai üks mu lemmikuid järgnevatel päevadel.

Lama hotell oli ainult 10 minuti kaugusel...

Edasine teekond oli mõnusalt vaheldusrikas

Kuskil seitsme paiku asusin teele – rada kulges mööda džunglisügavikke. Siin-seal olid ojad, mille ületamiseks oli vaja jalad märjaks teha. Jõgi ei kadunud kordagi päris kaugele – mõnes kohas oli ta all sügavikus, teises kohas jälle samas kõrval. Veemöll oli endiselt metsik – rohked mäekülgedelt alla tulevad kosed hoolitsesid selle eest ilusasti.

Mõnes kohas oli jõgi metsast lisa võtnud...

Tõeline džungel

Ja kosekesed siin ja seal

Korraga jõudsin metsast välja – ees ootasid alpiaasad – kõik oli täis lilli ja teisi meeldivalt lõhnavaid taimi. Kui kogu org ei oleks udusse mattunud, oleks siit ilmselt ka mägesid näinud. Ühes kohas tuli mulle vastu hobune – huvitav kas ratsutada ka saab?

Õige pea jõudsin sõjaväe kontrollpunkti – vaadati mu luba ja kirjutati mu andmed ilusti suurde raamatusse üles – Heleri Eestist (selle järgi on mind kindlasti lihtne identifitseerida :)).

Lõunaks (kell 11) sõin sedakorda ühe imemaitsva Marsi momo (piruka) ning ronisin edasi. Inimesi on liikvel kuidagi vähe – ometigi on praegu ju hea aeg trekkimiseks, kui pärastlõunane vihm välja jätta.

Aasal ründasid mind mõned uimasevõitu sääsed – istusid julmalt mu õlgadele ja lasid ennast maha tappa. Muidugi niipalju suutsid nad süüa, et õlad pärast kihelesid. Enne Langtangi oli kaks suurt silda – pikad rippsillad viisid üle koskede/jõgede – võiks isegi öelda, et üle kuristike. Päris põnev on üle minna isegi niisama – mis veel siis, kui nad oleks tehtud puust ja logiseksid... (mu silme ette kerkib Indiana Jones’i film). Täpsustuseks lisan siiski, et antud sillad olid väga heas seisukorras ja metallist :(

Aga palun - sild

15 minutit enne Langtangi hakkas sadama ja otsustasin, et jään ööseks Langtangi (nagunii udus midagi näha ei ole). Läksin eelmise koha tädi poolt soovitatud „Village View“ hotelli, mis oli teistest suurem ja tundus kobe. Kuigi majaperemehed/naised ei olnud nii sõbralikud, siis tuba oli igati kena ja ka WC oli majas sees (äärmiselt positiivne omadus, arvestades, et taskulambiga paduvihmas öösel maja taga wc-d otsida ei ole tegelikult lõbus). Nüüd peaks kõrgus olema 3330 m. Kena :)

Muide, ma ei tea, kas ma enne mainisin, aga LP ajas jälle udu, väites, et rahvuspargi ja trekkimislubasid saab Thameli idaservalt – tegelikult saab hoopis turismiinfobüroost teisel pool paraadiväljakut.

Hetkel istun hotelli „köögis“ ja ootan oma õunapannkooke. Pärastlõunatel on raske tegevust leida – raamatut kaasa ei võtnud ja kellegagi rääkida ka ei ole. Selle-eest on päevik korralikult kirjutatud ja kaart peaaegu pähe kulunud. Ganja La tundub ahvatlev, kuid siiski liiga ohtlik.

Nepaali inimestel on huvitav komme – kui nad ütlevad thik chha (OK!), siis teevad nad selle juures peaga imelikke edasi-tagasi liigutusi.

12.08.2008 – Syabrubesi – Rimche (trekk 1)

2008-08-12T02:18:00.002+05:30

Hommikul magasin laisalt kella kaheksani, sõin hommikuks ühe šokolaadipannkoogi ja asusin teele. Hotelliomanik näitas mulle õige suuna kätte ning asusin hoogsalt teele. Alustuseks tuli ületada metsik Trisuli jõgi (jõe lätte lähedal kutsutakse seda jõge tegelikult Bhote Kosi’ks, mis tundub olevat küllaltki kuulus jõenimi Nepaalis; originaalne raftimisjõgi Bhote Kosi asub siiski teises kohas). Seejärel tuli teha õige valik trekkimisraja osas – pikem rada läks vasakule üle mäe ning lühem mööda Langtang Khola (jõe) sängi. Valisin viimase. Minu kaardi peal on selgelt näha, et suur rada läheb vasakul pool jõge – tegelikult ei lähe – ainult paremalt poolt jõge saab edasi.

Langtang Khola

Kaanidest kohtasin ainult kahte imetillukest, nii et jutt kaanidest mussoonide ajal ei pea tänase päeva seisuga küll paika. Ühes kohas oli tee kadunud – seda lihtsalt ei olnud enam. Tuli tegeleda väikese ronimisega ning jõuda seeläbi üles, kus rada jätkus. Vihmaga ei tahaks siin olla.

Rada on teinekord küllaltki kahtlane...

Tee mööda jõeorgu üles...

Domeni küla

Ülevalt mägedest tuleb vesi alla lausa koskedena

Enne Bambood ootas mind ees üllatus – keset rada ilmus nähtavale kosk – ühtegi alternatiivset teed ümber kose ei läinud (ühel pool kõrgus kaljusein ja teisel pool vahutav Langtangi jõgi). Jõllitasin lolli näoga koske (no see oli tõesti suur) ja viimaks otsisin oma vihmakeebi koti põhjast üles ja panin selga. Kosest läbi minek oli karm – kotid ja ülekeha jäid küll kuivaks, kuid surve oli meeletu ja veevoog tugev. Bamboos teemaja juures rahvas naeris, et „How did you like the shower?“.

Kosk, millest tuli läbi minna (pildi peal ei tundugi nii hull)

Sõin lõunaks (11.30) ühe õunapannkoogi ja ronisin edasi. Ma pean mainima, et sildadest on Nepaalis väga kahtlased arusaamad – üldiselt tekitavad need minus kõhedust (mitte need suured, aga pisemad, mille kohta sild on öelda võib-olla liiga palju). Mulle tekkis vahepeal reisikaaslane – üks sõbralik must pontu. Tema näitas ette ja nii sain ka armetust sild-purdest üle. Jõgi vahutas nii, mis jube – võimas energia, millega vesi ülevalt alla tuleb.

Mitte just väga julgust tekitav sild

Aga kui pontu sai hakkama, saan mina ka :)

Teel oli veel üks maanihke koht – seekord oli väga suur osa teest ära kukkunud – kuskil 50 meetrit rada oli nüüdseks ilmselt kaugel jões allavoolu. See-eest oli olemas uus rada, mis läks veidi kõrgemalt läbi džungli. Üllatavalt palju oli selliseid kahtlasi kohti rusuvoogude ja maanihetega – vihmaga liikumine jääb kindlasti ära.

Vahepeal märkasin puude otsas ahvikarju – tegu oli mustanäoliste hallide ahvidega – siukesed vahvad tegelased, kuigi mul tekkis vahepeal küsimus, et kui mõni neist tuleks ja üritaks mu fotokat ära võtta, et kes siis peale jääks. Mõned isased tundusid väga suured. Hiljem vaatasin järgi, et tegu peaks olema hallide languritega (äkki on eesti keeles mingi oma sõna?).

Kena sell, kas pole? :)

Veel üks...

Kosed igal sammul...

Bamboost edasi oli rada üldiselt ainult ülesmäge ja küllaltki raske (võib-olla ma polnud vormis lihtsalt). LP järgi peaks esimese päevaga jõudma Lama hotellini (tegelikult pole see üks hotell, vaid lausa väiksem küla), kuid ma jäin 20 minutit enne seda peatuma Rimche’s. Üks tädi kutsus mind nii kenasti oma külalistemajja ja pealegi mulle ei meeldi masskommerts – LP ütleb ja kõik lähevad. Mu otsus tasus igati ära – hotellis oli soe dušš (päikeseenergiaga soendatakse) ja tegu oli kõige kuumema ja parema duššiga, mida ma terve Nepaalis oldud aja jooksul olen saanud.

Metsik jõgi tugis peaaegu rajani

Hotelli nimeks oli muide Ganesh View hotel & lodge ja asukohaks Rimche (ülemine Rimche siis). Kell oli 15.00 paiku ja peatumine oli igati õige tegu – hakkas vaikselt tibutama ja kogu org mattus tihedasse udusse. Mööda kõndisid kuus taiwanlast, kes olid hambad risti sihiks võtnud Lama hotelli. Puhaselge lollus.

Mu infovoldiku järgi elavad siin metsas punased pandad (pandat võiks täitsa näha küll!), Himaalaja mustad karud (vaataks kaugelt), lumeleopardid (kui need nii kurjad ei ole, kui see, kes kevadel Eesti turistiga kohtus), metsikud koerad (kodused on küll kenad) ja igasugu erinevat liiki kitselised – suuremate ja väikemate sarvedega.

Õhtusöögiks sõin ühe äärmiselt suure portsu chowein’i (nuudleid) ja suundusin varakult magama. Jõgi kohiseb öösel päris võimsalt.

11.08.2008 – tee Langtangi

2008-08-11T22:46:00.006+05:30

Hommikul panin äratuskella kohusetundlikult 5.30ks, ajades sellega oma toanaabrid üles. Kella kuuest oli kott pakitud ja asusin teele. Kalanki „ristmikult“ hüppasin bussile ja sõitsin bussijaama. Seal selgus, et bussid Langtangi väljuvad Balaju teeotsast. Õnneks ei olnud koht kaugel (5 min) ja ka piletiputka leidsin üles. Kõik istekohad olid juba välja müüdud, seega pidin leppima katuse piletiga.

Buss tuligi õigel ajal ette ja sõit algas suhteliselt kenasti. Muide ma olin ainus naisterahvas ja ainus välismaalane bussi katusel. Vaated olid lummavad ning kuristikud tee kõrval sügavad. Poole tee peal tundus, et sõit läheb päris libedasti – vähemalt 20 km/h. Sellise kiiruse jätkumist oli muidugi palju loota – asfalt kadus ära ja järgi jäi kruusatee – väga halvas olukorras kruusatee. Ma ütleks et selline ATV-rada, Nepaalis muidugi sobilik bussile.

Vaade bussi katuselt - pilvedest kõrgemal

Inimesed istusid täiesti julgelt ka jalad üle serva, mina ei julgenud...

Tagumikule on tõeline piin istuda nende metallpulkade peal – lisaks sellele oli katusel jube palju rahvast (kitsas noh). Bussisõit kulmineerus sellega, et pidime osa teest jala minema – maanihked (õigemini nende põhjustatud rusuvoolud) olid tee ära viinud. Peale lühikest jalutuskäiku läbisime jupi teed veoauto kastis ja matkasime veel veidi. Selle aja peale hakkas vihma sadama ja katusel istumine muutus eriliseks piinaks. Viimaks jõudsime Dunche’sse, kus kontrolliti lubasid (nii TIMSi kui rahvuspargi piletit) ning õnneks üks tore noormees sebis mulle bussis istekoha. Mu katusekaaslased muidugi kurvastasid – nad olid enne seda mind terve tee erinevate snäkkidega söötnud (mingi Nepaali kohalik kraam) ja sõprust sobitanud.

Matkapaus bussisõidu vahele - see on tegelikult veel täiesti sõidetav tee (enamus teed oli samas või hullemas sõidukorras).

Ka selline väike oja ei oleks bussile takistuseks...

Samas see koht on ilmselt reaalne põhjus, miks buss siit edasi ei saanud - seal, kus inimesed on, on tee vaid pool meetrit lai

Tee muutus eriti ekstreemseks ja kuristik tee kõrval oli vähemalt kilomeeter. Ausõna. Mul tuleb meelde National Geographic’u dokfilm, milles näidati maailma kõige ohtlikumat teed Boliivias (mis tundub antud videos palju paremas korras olevat kui Nepaali oma).

Vahepeal kohisesid tee ääres metsikud kosed, mis olid osa teed minema viinud ja allesjäänud osa identifitseerimise võimatuks muutnud (õnneks oli bussijuhil vist hea mälu). Syabrubesisse jõudsime juba pimedas – 12-13 tundi bussis/bussi katusel oli väga karm (ja vahemaa 112 km?). Vantsisin üle tee asuvasse Yeti külalistemajasse ja võtsin 50 ruupia eest toa.

Veel üks väike vaade reisi matkaosast

10.08.2008 – load ja taskuraha

2008-08-10T16:43:00.001+05:30

Jess! Hommikul sain kõik oma järelejäänud taskuraha kätte ning suundusin kohe endale lubasid tegema – nüüd on mul olemas Langtangi luba ja trekkijate luba ka :) Kuuldavasti on hetkel Annapurna ring üldse suletud (alates 07.08.2008 maoistide ja teiste vaheliste kokkupõrgete tõttu Besisaharis), seega on Langtang igati õige valik.

Hetkel istun kohvikus ja täiendan oma blogi (keegi siin kurtis, et blogi ammu kirjutamata). Järgmised 8-10 päeva ei tule ühtegi postitust, sest olen mägedes (päev sinna ja päev tagasi ka). Olge tublid!

09.08.2008 – viimane päev peres

2008-08-09T16:30:00.002+05:30

Pakkisin oma kotid kokku ning peale hommikusööki asusime ootama Jyani, kes pidi mulle järgi tulema. Muidugi tuli tal midagi ette ning ta jõudis alles pool neli :) See-eest sain mingeid huvitavaid Nepaali maiustusi ning tegime perega palju pilte.

Õhtul varusin mangosid (10 krooni eest saab 3 suurt) ja käisin netis – homme peaks saama taskuraha ja siis saab juba Langtangi poole minna :) Õhtusöögi ajal rääkisime uute vabatahtlikega juttu – tundub, nagu ma oleks siin juba kaua elanud – jutuks tuli kõik alates kaanidest kuni selleni, miks naised valgeid riideid kannavad.

Perelapsed... 

Pereisa ja pereema

08.08.2008 – päev, mil nägin Everesti

2008-08-08T16:00:00.005+05:30

Hommikul uurisin natukene, mis ma tegema peaks ning selgus, et suurt miskit – mu projekt on sama hästi kui läbi. Otsustasin vabatahtlikele näidata, kuidas Thamelisse saab – uues grupis oli 2 soomlast, mu toanaaber saksamaalt ja veel üks sakslane. Tundsin ennast tõelise giidina, teadsin täpselt asjade hindu ning sain sekundiga lahti tänavakaubitsejatest. Viisin nad alustuseks smuutisid ja kokteile jooma ja peale seda tutvustasin Thamelit. Hiljem läksime sööma – nad olid täiesti vaimustuses kohalikkest roogadest.

Smuutitegemine käib :)

Vabatahtlikud Just Juice n' shakes-is

Tagasi kontorisse läksin varakult, sest pidin õhtul minema uuesti arsti juurde. Täitsa lõpp, tuk-tuki hüüdjapoiss (see, kes karjub, kuhu tuk-tuk läheb ja korjab raha) oli kuskil 5-aastane – ta ei osanud hästi arvutadagi – raske on aru saada kuidas nii väike laps saab töötada. Muidugi on see parem, kui tänaval kerjata.

Kuskil kuue paiku läksimegi – nägin korraga ühe kõrgema külje pealt põhjataevast – ja sealt pilvede vahelt paistis Everest (kuju on äratuntav paljude fotode järgi), lisaks sellele paistsid Langtangi mäed. See hetk teadsin ma päris kindlasti, et pean minema trekkima.

Langtangi mäeahelik silmapiiril...

Sain analüüside vastused, mis mulle suurt midagi ei ütelnud (muide avastasin, et võtan antibiootikume poole väiksemas koguses kui arst käskis). Arst vaatas mu tulemusi, täpsustas üle, et Eesti on Balti riik (oli vist kodus uurinud) ning teatas, et ma olen okei. Kurku ei vaadanud enam. Noh, kui arst ütleb, et ma olen okei, küllap ma olen :)
Peale seda läksin tagasi oma pere juurde, viimaseks õhtuks. Kõik olid väga rõõmsad mind nähes ning ajasime peretütrega juttu (taaskord oli voolukatkestus). Kui vool tagasi tuli, nägime olümpiamängude avatseremoonia viimast osa.

07.08.2008 – thik chha

2008-08-07T15:45:00.001+05:30

Ööbisin kontori hostelis ja hommikul tundsin ennast täitsa hästi. Sõin isegi hommikust ja kollasin linna – mul oli kinnisidee, et kõik mu hädad on põhjustatud sellest, et ma ei ole söönud punast liha. Lisaks sellele avastasin, et kinos on miskit vaadatavat jälle – Mummy 3 – täitsa hea film vastupidiselt kriitikute kommetaaridele. Lõunaks sõin ühe püha India lehma (okei osa sellest) ja nüüd ma jälle tükk aega ei taha (see ei ole ikka õige lehm, see püha lehm). Lasin friikartulid kaasa pakkida ja viisin ühele karjuvale tänavalapsele.

Tagasi Kalankisse jõudes varusin mangosid – mangod on nii head ja maitsvad asjad – ma ei tea, ma nagu polegi varem söönud mangosid. Õhtul jagasin oma kogemusi teistele vabatahtlikele – just oli saabunud grupp uusi vabatahtlikke.

06.08.2008 – tutvume tervishoiusüsteemiga

2008-08-06T15:41:00.001+05:30

Hommikul tundsin ennast isegi natukene paremini – palavik oli ainult 39 :) Kui see kella 12ks taaskord 40 C tõusis, siis otsustasin, et oleks ikka vaja korralikku vahendeid palaviku ja kurguga tegutsemiseks. Kurk nägi nii kole välja, et jube lausa.
Mulle tuldi organisatsioonist järgi (mootorrattaga jee-jee) ja õhtu poole läksime arsti juurde. Tegu oli eraarstiga (riigilt toetust ei saa) ja pidi olema väga peen erakliinik. Arsti visiiditasu oli 200 ruupiat (kuskil 30 EEK), nii et kallis värk :) Igal juhul tuli oodata umbes tund aega järjekorras (tahtjaid oli teisigi) ning alustuseks mõõdeti vererõhku (70 / 110), kaaluti ja uuriti muid detaile. Seejärel viskas arsti kiire pilgu kurku, ütles „aiii”, kirjutas neli rohtu ja teatas, et pean tegema analüüsid ja reedel „You will feel much better”. Ja tõesti, mult võeti vereproov (esimest korda elus) ja bakteriproov kurgust, ostma pidin terve hulga rohtusid.
Ma ei tea milline neist rohtudest mõjus, aga palavikualandaja oli jube tugev. Ööga kadus palavik ära :) Antibiootikum on mingi vängemat sorti, lisaks sellele on vist mingi rohi, mis peaks baktereid taastama ja see palavikurohi. Ja muidugi roheline asi, millega kurku loputada. Vere- ja bakteriproov maksid kuskil 35 EEK ja rohud natukene üle saja.

05.08.2008 – I’m not sick again...

2008-08-05T15:14:00.001+05:30

Hommikul ärkasin üles valusa kurgu ja kerge uimasusega (palaviku tunne). Noo mida veel – Nepaalis külmetada on omaette saavutus. Igal juhul kavatsesin vapralt kooli minna, sest üleeile ma juba olin eemal. Üks paracetamol tegi enesetunde täitsa heaks ning õige pea suundusingi kooli poole. Esimesed kaks klassi olid okei (välja arvatud kuuenda klassi kisa), kuid kolmanda ajal olin juba liiga uimane, et isegi tõsisemalt õpetamisse süveneda.
Peale kooli otsustasin siiski minna linna, sest olin lubanud 101nepal.com kontorist läbi minna ja kirjutada lepingule alla. Väljas oli uskumatult palav ilm, lausa kõrvetas. Leping oli muidugi vigane (minu jaoks), seega tegin sinna sisse kiirelt muudatused (nagu näiteks, et ma ei müü oma autoriõiguseid pildile ja mu nimi peab olema iga kirjatöö ja pildi juures). Üldiselt läksid kõik muudatused ilusti sisse ja leping oli okei.
Kasutasin natukene netti ning tegin vihjeid sellele, et nad võiks mu Langtangi retke finantseerida. Lubati mõelda asja üle. 16. august pidi olema suur täiskuufestival Gosaingundi järvede juures, võib-olla lähen sinna.
Tundus, et palavik oli kõrge, seega suundusin apteegist läbi ja tagasi pere juurde. Mu oletused olid õiged – pärastlõunaks oli palavik 39 juures ja õhtuks 40 ja alla ei tahtnud üldse minna... paracetamol ei tahtnud aidata ning külmad rätikud olid ka suhteliselt kasutud. Vastik pikk öö...

04.08.2008 – palju õnne, Draax!

2008-08-04T17:32:00.004+05:30

Nii, nüüd on sünnipäevatervitused edastatud! :)

Hommikul ärkasin varakult ja vaatasin üle kuuenda klassi kontrolltööd – kui on nii palju töid, siis kipuvad numbrid sassi minema (õnneks ma ei pea lugema nimesid, igal õpilase on ma „roll nr”).

Kooli oli juba nagu rutiin – kuues klass on täiesti võimatu, kui neid oleks 30, saaksin neist üle karjuda, aga neid on 60, seega natukene keeruline. Eriti elevuses, kui nad on just oma kontrolltööd tagasi saanud. Klass kaheksa oli hea rahulik, naersid toredasti kui ma neile kuusepuu joonistasin. Klass seitse protesteeris kõvasti kontrolltöö vastu, väitsid, et õppisid eilseks, mitte tänaseks. Ma ütlesin, et ei lähe läbi :D

Pärast kooli suundusin linna, läbi 101nepal.com kontorist. Mulle ei meeldi see teine tegelane Vishow üldse, ta kustutas kõik mu kõige paremad fotod ära ja jättis ainult paar keskpärast alles. Pärast seda suundusin tavapäraselt banaani-šokolaadi kokteili järele ja Himalayan Javasse lapakaga istuma.

Meil on siin parasjagu selline tore festival käimas, kus käed kaunistatakse ära :)

03.08.2008 – haige päev

2008-08-03T17:30:00.001+05:30

Hommikul ärkasin varakult, et jõuda tagasi pere juurde enne kooli. Enesetunne oli kohutav, ma ei kujuta ette, mida ma eelmine päev sõin. Ma pakun, et see võis olla filtreeritud vesi näiteks.

Lahe osa tagasi mineku juures oli see, et läksime mootorrattaga, Brona sõbra vend viskas mind ära. Pere juurde jõudes ei olnud mu enesetunne ikka parem, seega otsustasin, et ma kooli ei lähe – perel ei olnud sellest midagi (pereisa lubas asja ära korraldada).

Puhkasin natukene, lesisin voodis ning selline vaikne oleks oli igal juhul hea. Õhtuks tundsin ennast täitsa hästi ning daalbaat maitses suurepäraselt – eriti arvestades, et see oli päeva esimene söök peale teed.

02.08.2008 – Brona lahkumispidu

2008-08-02T17:18:00.001+05:30

Hommikul olin jälle kell pool seitse üleval – täiesti võimatu, lihtsalt ärkan üles. Ma juba kujutan ette kuidas ma Eestis kell pool neli üles ärkan. Igal juhul võtsin oma lapaka ja kobisin internetti. Kui ma kell üksteist tagasi jõudsin, magas Brona ikka veel. Äratasin ta miski hetk üles ning napilt enne kahtteist jõudsime hommikust sööma (hommikusööki saab restoranides ainult kella kaheteistkümneni). Peale seda otsisime talle pašminasid ja ehteid – 100 % pashmina maksis 1500 ruupiat ja 80 % 500 ruupiat – tundus hea hind, aga mul pole õrna aimugi mis pashminad maksta võiks (ja siis on olemas veel erinevat sorti pašminad – nagu vesipašmina jne). Kui keegi teab selliste asjade hinda, palun andke teada :)

Viisin Brona Just Juice n’ shakes’i ja ka tema oli kohast täiesti vaimustatud. Täielik patt on käia Katmandus ja mitte proovida neid kokteile. Meil oli vähe aega, seega jätsime päevasele salajasele peole Thamelis minemata ja läksime hoopis Ratna parki, et sõita Patani. Seal läksime Brona kohalike sõprade kohvikusse tšillima. Tegu on siis Newari inimestega (etniline grupp) ning tundub, et nad on ikka päris rikkad. Ma pole varem näinud tüdrukuid kandmas nii euroopalikke (loe: lühikesi) riideid ja poisse nii palju õlut ja kohalikku alkoholi joomas. Üldiselt oli seltskond tore – kõik rääkisid hästi inglise keelt ning juttu jätkus kauaks.

Kohalikud Brona sõbrad...

Nagu noor armastajapaar eksole :P

Brona Nepaali mütsiga ja ta sõber Sagar

Pidime kahjuks (suhteliselt) varakult ära minema, sest ööbisime ühe Brona sõbra juures, kelle ema oli juba süüa teinud meile, seega ei oleks viisakas olnud minemata jätta. Korter oli väike, aga selle eest telekas, lapakas ja muud elektroonilised asjad olid väga uued.

Sõime daalbaati ja läksime õige pea magama (õigemini ema ajas meid magama, imelik perekond). Miski ei olnud igal juhul väga hea nendest asjadest mida ma sõin, seega ei saanud ma öösel väga hästi magada rääkimata korduvatest WC külastustest.

01.08.2008 – päikesevarjutus

2008-08-01T09:46:00.002+05:30

Täna juhtus see hämmastav asi, et magasin kella 7.28ni – ometigi on kasu öösel filmi vaatamisest. Peale hommikuteed pakkisin koti ja asusin teele kesklinna suunas – seega suutsin põgeneda hommikuse daalbaadi eest ning süüa selle asemel üks grillitud juustuvõileib ja banaanipannkook.
Läksin juba tuttavasse „Yeti Guest home”-i ja sain toa 200 ruupiaga, jätsin Bronale teate ja kobisin oma arvutiga New Orleans’i kohvikusse, et natukene netistuda. Otsisin Eesti kohta pilte, et saaksin need ilmutada ning näidata oma host-perele – peretütar pärib päris palju Eesti ja sealse elu ja olu kohta.
Täna on muide puhkepäev – ma arvan, et see on seotud täiskuu festivaliga. Lisaks sellele on täna päikesevarjutus – ma üldse ei imestaks, kui ka sellel puhul oleks vaba päev.
Viisin fotod ilmutusse (14 ruupiat/pilt) ja suundusin Iiri pubisse, et kohtuda Bronaga. Tal oli kaasas kohalikust sõber, kellega ta viimasel ajal ringi kollas ja erinevates kohtades käis (Nepaali rikkur). Otsisime Bronale Nepaali mütsi ning maabusime natukene enne viit Maya Pub’is, kus toimus CS miiting. Sinna tuli lisaks meile veel 4-5 inimest ning peale kerget kokteilide degustatsiooni suundusime taaskord Kilroy’sse õhtusöögile – ma ei saa aru, miks Bronale see koht nii väga meeldib – minumeelest pole ta midagi nii erilist (kui mitte arvestada teenindust). Kuradi prantslane valis jubeda ja kalli veini toidu kõrvale – kahjuks märkasime seda liiga hilja.
Edasi suundusime korraks Maya Coctail Bar’i ja peale seda läksin magama – ei viitsinud eriti kauaks välja jääda. Nüüd on pere juures jäänud elada nädal aega ja peale seda trekkima! Peaks juba load varakult ära tegema.
Ahjaa, päikesevarjutust ei olnud näha, sest taevas oli pilves.

31.07.2008 - elektrit jälle ei ole...

2008-07-31T11:54:00.001+05:30

Hommiku veetsin parandades laste töid – ma ei saa aru kelle idee see oli teha kontrolltöö :) Ja vead on nii sarnased – kohe näha, et üksteise pealt maha kirjutatud. Kõige hullem on see, et lastel ei ole loogikat – seda olen ma juba varem tähele pannud. Näiteks kui anda lause: „Desert animals live in desert, water animals live in ...”, siis ei oska nad seda lauset lõpetada. Nepaali haridussüsteem õpetab lapsi pigem pimesi pähe õppima, kui loogiliselt mõtlema. Kahju.
Mingil põhjusel selgus, et täna ei ole klassil kaheksa ja seitse tunde, seega sain varem minema – lihtne päev. Kõndisin taaskord juba tuttavat teed pidi Kalankisse ja sealt tuk-tukiga Ratna parki. Võtsin oma tavapärase banaani-šokolaadi-jogurti kokteili „Just Juice n’ shakes”-is ja jalutasin Himalayan Javasse, et kasutada Fire & Ice tasuta wifit. Selgus, et elekter oli ära – seega ma arvutit kasutada ei saanud. Igavlesin tükk aega ja tellisin ühe jäätee (hea jäätee). Lõpuks tuli elekter tagasi, aga wifi ei levinud – ilmselt oli elektrikatkestusega server maha jooksnud. Kirjutasin projekti aruannet ja kobisin netikohvikusse, et see Katrinile ära saata.
Tagasiteel ostsin mõned dvd-d uuemate filmidega – maksin kallimat hinda – 45 ruupiat filmi eest (tegelikult ühe dvd peal oli lausa 10 filmi aga ma kahtlen, kas need vaadata ka kannatavad). Igal juhul oli mul õhtu sisustatud. Aga ma ei tea, ma kohe absoluutselt ei suuda süüa daalbaati enam... kaua võib. Tundub, et mu keha ka keeldub seda vastu võtmast juba.

30.07.2008 – kontrolltöö

2008-07-30T15:28:00.001+05:30

Tegelikult ma võib-olla natukene liialdasin, kui ma ütlesin, et klassis on 70 õpilast, tegelikult on ainult 63. Sama palju on mul ka kontrolltöid, mida homseks parandada. Kontrolltöö kirjutamine on omaette ooper – lapsed on nii leidlikud ja kõigest vähest üritavad maha kirjutada. Konfiskeerisin mitukümmend vihikut ja raamatut. Teine probleem on selles, et klassiruum on umbes 3 x 3 meetrit (või nii) ja lapsed on nii tihedalt koos, et üksteise pealt maha kirjutamiseks ei pea isegi küünitama.
Muide, ma kirjutasin üleeile protestidest, aga unustasin mainida, et protestid olid suured selle pärast, et asepresident andis oma ametivande hindu keeles, õpilasliidud nõuavad, et ta annaks selle uuesti nepaali keeles (tegelikult on need kaks väga sarnased). Ma ei saa aru, milles vaesed transporditöötajad süüdi on, et nemad kõik enda kaela saavad. Alati pekstakse ühistransporti – täitsa kahju neist. Eile olid taaskord suured kokkupõrked õpilaste ja politseinike vahel – president kutsub rahvast üles säilitama rahu.
Muide, uue valitsuse läbirääkimised endiselt käivad. Tundub, et maoistid on lõpuks ometi saavutamas edu.
Aga nüüd ootavad 63 tööd parandamist.

29.07.2008 – Bätmän Katmandus

2008-07-29T15:18:00.002+05:30

Hommikul pugesin oma tuppa, et ette valmistada tekst Vankast kaheksandale klassile – imelik lugemismaterjal on kaheksanda klassi kohta – mingist Vene poisist Vankast, kes töötab kingategija juures ja saab koguaeg peksa ning on sunnitud sööma körti ja kirjutab oma vanaisale kirja, kus ta igatseb jõule ja kuusepuu tuppa toomist. Kuidagi imelik tekst – ürita lastele seletada, mis asjad on lumehelbed ja lumevallid, kui enamus nendest on võib-olla korra elus lund näinud. Seejärel tuleb lugeda teksti sellest, kuidas poiss palub ennast ära viia ja ütleb „vanaisa, peksa mind nii kõvasti kui tahad kui ma su tubakat ilusti paberi sisse ei rulli”. Muidugi ei saa ära unustada fakti, et mu õpilased on hindud ja kõik jõuludega seonduv on nende jaoks väga kahtlane.
Koolis oli suhteliselt tihe päevakava – kuuendale klassile määrasin järgmiseks päevaks kontrolltöö ja seitsmendale pühapäeval. Kaheksandad on täitsa okei, sellised rahulikumad (võrreldes kuuenda klassiga).
Peale kooli läksin linna kinno – „The Dark Knight”’i vaatama. Raske on jätta vaatamata filmi, mille reiting imdb-s on 9,6. Täitsa okei film oli, nüüd ma saan aru, miks lapsed kaarte õhku loobivad ja vahetunni ajal Bätmäni tahvlile joonistavad (juhtus korra).
Mul on sellest riisist nii kõrini, selline tunne on, et absoluutselt süüa ei saa. Lihtsalt noh, lõpuks hakkab vastu... oeh, sealihašnitsel :(

28.07.2008 – protest!

2008-07-28T16:27:00.005+05:30

Hommikul valmistasin suure kiiruga ette kaheksanda klassi tunnimaterjali – ega see materjal ei ole nii lihtne midagi. Seekord jäime kooli natukene hiljaks – pereema ei saanud kuidagi õigeks ajaks valmis.

Kuues klass on endiselt tüütu – mul kulub pool energiat selle peale, et sundida klass vaikima... või enam-vähem vait olema. Teine osa energiast kulub selle peale, et konfiskeerida matemaatika ja teised mitte inglise keele tundi puutuvad vihikud.

Klass kaheksa on samuti väiksem – ainult 30-40 õpilast. Tunni alguses õpetaja kontrollis, kas ma saan ikka hakkama (vähemalt tundus nii). Ilmselt jäi ta rahule, sest kümne minuti pärast jäeti mind omapead. Kaheksandal on palju raskem tekst kui seitsmendal, see-eest on nad ise ka julgemad, kui mingit sõna ei tea, siis küsivad. Viimasena tuli juba tuttav seitsmes. Varsti saab Nessie peatükk läbi.

Peale kooli suundusin linna poole – tänavad olid kahtlaselt vaiksed – ilmselge järeldus oli see, et taaskord toimub streik. Mõnes kohas põletati autokumme, teises kohas pidas keegi kõnet ja inimesed huilgasid. Üldiselt siuke suhteliselt hajumuspärane.

Täpselt lõunapausi ajal jõudsin immigratsioonibüroosse. Tundub, et neil siiski on üks arvuti (wow!). Aga lõunapausiajal süüakse banaane, mangosid ja muid puuvilju, väga tervislik. Peale 10 minutit sain oma passi kätte – ilusti 26-päevase viisapikendusega.

Teel Thameli suunas olin sunnitud otsima vaba teed – ühes kohas pilluti telliskividega streigimurdjaid ja politseiga toimus väike kähmlus – eelistasin valida natukene kõrvalisema tee.

Ja natukene pildimaterjali...

Madu... läks ka kesklinna poole

Esimene teeblokeering...

Rahvamassid tänavatel

Kui ma oleks ühistranspordi tegelane, ma kardaks...

Autokummid jälle tules

Mootorratturid lipsavad läbi

Lähivaade autokummidele

Väike hävitustöö tänavapiirete osas

Kõne

Siin loobiti telliskive...

27.07.2008 – kooooool

2008-07-27T18:01:00.000+05:30

Hommikul vaatasin taaskord „Sõprade” maratoni ning kella 10ks suundusin kooli. Imelikul kombel oli tunniplaan jälle muutunud – ilmselt on iga nädal uus tunniplaan. Kaks mu tundi olid samal ajal aga kolmas oli hiliseks pärastlõunaks tõstetud. Protesteerisin ning mulle anti uus klass – teise tunni ajal õpetan kaheksandat klassi. Sobib :) Seega on kool läbi juba 12.10.

Peale kooli läksin linna ja ronisin New Orleans’i kohvikusse. Tänavatel on mingid protestid, inimesed kõnnivad mööda ja karjuvad, ma ei viitsi vaatama minna. Teenindaja ütles, et inimesed protestivad, sest neil pole tööd. Suhteliselt tavaline siin.

Ma mõtlen, et huvitav kas keegi loeb ka mu blogi :P Või ma kirjutan iseendale...

26.07.2008 – matkamine, templid ja ahvid

2008-07-26T17:15:00.003+05:30

Hommikul oli eriti udune – seega suur midagi näha ei olnud. Kuskil 7.30 sõime hommikust ja asusime teele küla suunas, mis pidi asuma 2,5-tunnise rännaku kaugusel (praegu ei tule nimi meelde, aga pärast kirjutan). Milan rääkis juttu ühe kandjaga, kes tassis jõledaid rohelisi ploome alla linna. Tee oli suhteliselt lihtne (ainult allamäge) ja ma ei näinud ühtegi kaani (jess!).

Teekond allamäge...

Kandja puhkepausi pidamas...

Rohelised ploomid lähevad...

Riisipõllud!

Jõudsime külla 2 tunniga – linnas oli isegi natukene vanalinna ning hulgaliselt templeid. Muide templitest tuleb mööda minna kellaosuti liikumise suunas, muidu ei ole õige asi. Ronisime ka mäest üles (1 tund) ning vaatasime üle hindutempli ja selle kõrval asuva budaaistliku templi (imelik, et need kaks koos olid). Lisaks sellele oli lähiümbruses hulgaliselt väikseid kiviaja (?) koopiaid ja kloostrikompleks. Peale seda, kui Milan ühe banaani ahvile andis, oli korraga terve õu ahviperekondi täis.

Templid linnas...

Naised pesemas juukseid templi juures

Laps templi juures... 

Tark mees ennustamas Milanile

Tempel mäe otsas...

Perekond ahve...

Emme ja poja... 

Nägime ka ühte tarka, kes 20 ruupia eest Milanile ennustas ja veel 20 ruupia eest kanepit müüs – püha mees olemine tähendab siinkandis pidevat kanepitõmbamist. Ja Milan tundub olevat isegi liiga vaimustuses igasugustest meelemürkidest – ta läheb järgmine kuu Norra ja on seisukohal, et seal kõik suitsetavad ja joovad koguaeg. Njah, mis mulje eurooplased on jätnud...

Tagasi alla jõudes saime imeodava hinnaga takso tagasi linna – taksojuht oli nagunii sinna minemas ning võttis meid praktiliselt bussiraha eest kaasa.

Milan läks oma teed (muide mina ei pidanud millegi eest maksma sellel reisil, nüüd pean lihtsalt natukene kirjutama sellest kohast), mina jalutasin Himalayan Java kohvikusse ja võtsin ühe pitsa ja smuuti. Peale seda kiirelt netti ja tagasi pere juurde. Kristina oli mulle vahepeal uue kingituse teinud – käevõru. Õhtul tuli telekast James Bondi uusim film – muidugi oli pereisal poole filmi pealt vaja vaadata uudiseid...

Blokeeritud ristmik streikijate poolt (seekord kütusehinna vastu)

Helesinises on protestiõhutaja... 

Politseinikel on kepid valmis!

25.07.2008 – Nagarkot

2008-07-25T16:46:00.001+05:30

Hommikul ärkasin vara (loe: enne seitset) üles ja kohe peale hommikuteed pakkisin koti ja asusin teele linna suunas. Täna pidin kohtuma Milaniga (101nepal.com tegelane) ja temaga koos Nagarkoti minema, et ma saaks sellest kirjutada. Lisaks sellele vajas viisa pikendamist.

Õnneks oli streik läbi ning ühistransport jälle töötas. Valitsus oli õpilaste nõudmistele järgi andnud. Sõin oma lemmikgrillvõileiva Helena’s ja hüppasin tunniks netti – meeldiv oli näha, et isegi Eestis oli inimesi online – kuigi kell oli Eesti aja järgi alles pool kuus.

Orienteerusin LP järgi turismibüroo juurde ja seal selgus, et immigratsioonibüroo ei asu üldse enam samas majas, kus turismibüroo. Mulle anti linnakaart ja joonistati uus immigratsioonibüroo asukoht – sinna minek võttis aega 15 minutit (Patani suunas).

Alates 16. juulist kehtivad uued hinnad – kui varem sai 30ks päevaks viisat pikendada 30 $ eest, siis nüüd maksab viisa pikendamine 2 $ päeva eest (miinimum 15 päeva). Ilmselt tõsteti ka riiki sisenemise viisa hinda ning kuuldavasti maksab korduva sisenemisega viisa lausa 90 $. Kuigi kõik hinnad on dollarites, siis reaalselt maksta saab ainult ruupiates. Passile kästi järgi tulla peale 13.00 – otsustasin, et korjan oma passi üles paar päeva hiljem.

Vaatasin üle Bluebird kaubanduskeskuse ja kell 13.00 sain kokku Milaniga. Suundusime bussijaama (vana bussijaam Ratna pargi ääres) ning võtsime bussi Bhaktapuri lähistel asuvasse linna. Seal tuli meil umbes 5 minutit jalutada ning jõudsime järgmiste parkivate bussideni, millest üks läks ka Nagarkoti. Halb asi ühistranspordi juures on see, et nad ei lähe välja enne, kui buss on täitsa täis (eriti väljaspool keskust), seega tuli meil tund oodata. Nagarkoti jõudime alles peale nelja.

Vaade Katmandu oru suunas

Vaade Himalajate suunas (arvake ära, mida näha ei ole...)

Jalutasime natukene ringi ning võtsime suhteliselt esimese ettejuhtuva hotelli. Mäed olid mattunud pilvedesse nagu võiski arvata. Ühes kenas kohas (Sherpa lodge) jõime õlut ja sõime tšillikana (populaarne snäkk siinkandis). Õhtul jõime raksit (koduviin) ning sõime õhtust oma hotellis. Selgus, et Milan on suhteliselt alkoholilembeline tegelane. Või võib-olla naine ei luba kodus juua – tal on 8- ja 1,5-aastased lapsed kodus ja praegu on ta tegev kolmes firmas (omab osalust kahes) – lisaks sellele kirjutab ta hetkel doktoritööd. Liiga aktiivne tegelane vist.

Sherpa kohvik

Jõle suur limukas...

Päikeseloojang

24.07.2008 – puhkepäev

2008-07-24T16:22:00.001+05:30

Eile otsustas valitsus, et täna võiks olla puhkepäev. Ja nii saigi. Tegelikult on puhkepäev austamaks Nepaali esimest presidenti. Valitsust ei ole ikka veel moodustatud (valimised olid märtsis), nii et meil Eestis ei ole Nepaaliga võrreldes üldse hull olukord. Peaaegu saadi juba koalitsioon kokku, mille eesotsas pidid maoistid olema. See liit läks aga luhta, sest teised parteid tegid omaette koalitsiooni ja maoistide presidendikandidaat kaotas. Nüüd nõuavad maoistid, et uus liit läheks lahku ja kõik teeks täpselt seda, mida nemad tahavad – suhteliselt utoopilised nõudmised. Parlamendis on üle 25 erakonna, nii et konsensust on raske leida. Jumal tänatud, et meil on olemas selline asi nagu künnis.
Muide riigi lõunaosas on metsikud üleujutused, aga üldiselt räägitakse mussoonide ebaõnnestumisest. Riisi kasvatamiseks pole piisavalt vett. Maailma uudistest domineerivad uudised Põhja-India pommiplahvatustest ja Serbia sõjakurjategija kinni võtmisest. Ahjaa, iga kuu saab liikluses Katmandu orus surma umbes 10 inimest. Võttes arvesse miljoneid, kes siin elavad, on see arv väike. Liikluskultuur on ikka suhteliselt hea.
Hommikul tšillisin niisama ning mingi hetk jalutasin kesklinna – streik oli endiselt täies hoos – tänavad olid imelikult vaiksed ja tühjad. Võtsin aega – 15 minutit Kalankisse ja täpselt 1 tund Thamelisse – suhteliselt vähe aega seega. Järeldus võiks olla, et peaaegu terves Katmandus jõuab kesklinnast ringteeni tunniga. Ei ole see linn nii suur midagi (muidugi enamus rahvast elab väljapool ringteed).

Streigi tõttu blokeeritud ristmik... 

Tühjad linnatänavad... 

Veetsin mingi aja internetis, lasin oma pildid dvd peale panna – millegipärast mu cd-kirjutaja ei taha töötada ja pilte ainult arvutis hoida tundub riskantne, seega maksin 300 ruupiat (40 EEK) 4 GB piltide ümber paigutamise eest. Samas üks naisterahvas kõrval maksis 450 ruupiat 500 mb eest... hmm kaubelda tuleb ikka ka. Sain endale ühe siidseeliku (?) 300 ruupiaga (kauplesin alla 650 pealt, tundus, et kaupmees hakkab nutma selle hinna peale). Lisaks sellele lasin teha 8 passifotot – 2 minutit – 150 ruupiat. Ilma kauplemiseta oleksin maksnud 250 ruupiat 4 foto eest.
Tagasi minnes õnnestus mul poole tee pealt saada tuk-tuk – streigimurdjad ruulivad :) Õhtul arutasime pereisaga poliitilistel ja päevakajalistel teemadel – teda huvitas eriti Eesti koolisüsteem.

23.07.2008 – streik

2008-07-23T15:42:00.004+05:30

Hommik oli nagu hommik ikka – "sõbrad", tee & küpsised ja daalbaat. Koolis õpetasin ilusti ära kaks esimest klassi, kuid kolmas (7 B) pistis kisama, et neil peaks olema grammatika tund hoopis. Ma ei lasknud ennast sellest häirida ning õpetasin rahulikult harjumuspärast materjali edasi. Muidugi peale tunde uurisin õpetaja käest, kui tihti neil grammatika tunnid on ning sebisin endale selle jaoks kaks raamatut. Kui grammatika, siis grammatika.
Muide, ma ei saa üldse aru, mida Eestis õpetajad vinguvad, kui keeleklassis on üle kahekümne õpilase. Kuuendas klassis osad õpilased puudusid ning seal oli praegu ainult 62 õpilast. Tõeline kergendus oli 7 A klass oma 33 õpilasega. 7 B klassis oli 41 õpilast kohal. Pole midagi, sunnime lapsed vaikima ja õpetame. Päris kena on kuulata kui 62 õpilast kordavad iga su sõna (lugemise ajal).

Vaade maja katuselt ümbruskonnale...

Minu jaoks oli kool kell 13.00 läbi, seega võtsin ette teekonna kesklinna. Autosid oli liikvel kuidagi vähe – ronisin ühe mikrobussi peale ning alustasime teekonda Ratna pargi suunas. Muidugi peale esimest kolmandikku selgus, et politsei ei lase mikrobusse edasi kesklinna poole – nimelt on üliõpilased välja kuulutanud streigi ning streigimurdjate sõiduvahendeid rünnati – ilmselt olid toimunud mitmed rünnakud ka Ratna pargi juures. Siin on streigiga see imelik asi, et kui õpilased tahavad bussipiletite hinna alandamist, siis sunnivad nad selle jaoks ühistranspordi streikima. Umbes, et kui õppemaks ülikoolis on liiga kõrge, siis sunnivad tudengid õppejõud streikima. Huvitav-huvitav.
Ühesõnaga edasi jalutasin kesklinna jala. Üle Durbar’i väljaku minnes varjasin vihmavarjuga nägu ja kõndisin piletiputkast mööda. Ma pole seni pileti eest maksnud, seega ei kavatse ma seda teha ka edaspidi. Ammugi ei viitsi ma ringi minna.

Tempel... muutub nii harjumuspäraseks, et ei viitsi pildistadagi...

Ostsin teepealt banaane (6 tk – 3 krooni), mis ma ühele jalutule mehele andsin. Ma mõnikord ostan mõne saiakese või puuvilja ja annan kerjustele/tänavalastele – parem kui raha anda.
Käisin internetis ning tegin tavapärase peatuse Just Juice n’ shakes’-s. Peaks Eestisse ka sellise koha rajama – ma olen täiesti kindel, et koht saavutaks tohutu populaarsuse. Need smuutid, mida Kristiines müüakse, vajuksid häbi pärast maa alla kui nad näeksid siinseid smuutisid.
Tagasi minnes jalutasin Ratna pargi juurde, kuid muidugi mingit ühistransporti ei olnud. Ostsin paar dvd-d filmidega (40 ruupiat – 6 eek), müügil on filmid, mis veel Eestis kinodesse ei ole jõudnud. Tegelikult saab selle raha eest ka 5 in 1 ja 10 in 1 kollektsioone, aga nende kvaliteet jätab soovida.

Mootorratturid janunemas kütuse  järele...

Jalutasin taaskord ülbelt mööda piletikontrollist Durbar’i väljakul ja teel Kalankisse jõin ühe värske ananassimahla – siin on tohutult kohti, kus saab osta värskelt pressitud mahla. Värske ananassimahl (4 EEK/klaas) ei ole isegi nii hea, kõige parem on granaatõuna mahl (10 EEK/klaas).
Tagasi koju jõudes oli Kristinal (peretütrel) mulle kingitus – ilusti paberisse pakitud postkaartide kollektsioon. Mõtlesin, et peaks vist mingi kingituse vastu tegema.

22.07.2008 - sõnavara

2008-07-22T16:15:00.002+05:30

Hommikupooliku veetsin vaadates „Tom & Jerry”-t ja valmistades ette materjali koolis õpetmise jaoks. Otsustasin välja kirjutada raskemad sõnad koos seletustega, et need siis lastele tahvli peale kirjutada. 6. klassi jaoks tuli ainult 20 sõna, 7. klassi jaoks tervelt 50 sõna. Jooksvalt jätsin mõningaid välja.

Kooli läksin nagu õpetaja kunagi, juba harjumuspäraselt õpetajate tuppa ja sealt edasi tundi. Kuues klass on tüütu – karjuvad ja kisavad mis kole. Tahvel on väike ja kõik lapsed ei näe hästi. Esimesed on juba ammu valmis, kui viimased alles kirjutavad esimest sõna. Põhimõtteliselt kuluski terve tund selleks, et kirjutada 20 sõna tahvlile ja seletada nende tähendust. See-eest seitsmendas klassis jõudsime läbi võtta poole rohkem sõnu/väljendeid. Seitsmendikud on asjalikumad ka – tahavad rohkem õppida. Kriidiga kirjutamine on kole tüütu – olin pärast nagu kriidikoll.

Õpetajate toas kõik imetlesid mu plätusid – et väga ilusad on... on jah :)

Kella 13.00 suundusin tagasi koju, käisin dušši all ja pesin natukene riideid – mõnus on vahepeal üksinda suures majas olla – tee, mis tahad.

21.07.2008 - õpetamine

2008-07-21T16:06:00.000+05:30

Eile tegin tekstidega põhjalikku tööd – mõned sõnad on ikka päris rasked – isegi ei tea täpset tähendust. Siin kohal on abiks Encarta dictonary, mis annab head inglisekeelsed seletused koos võimalusega hääldust kuulata – igal õpetajal peaks sellise asja kasutamise võimalus olema.

Pärastlõunal jalutsime Kalankisse (selle piirkonna keskus), et ma saaksin kasutada natukene internetti – muidugi internet osutus üliaeglaseks ning mul õnnestus vaevu oma postkasti sisse logida. Lootusetu üritus.

Lehest lugesin, et kohalik marsakarjuja (see, kes inimesi oma mikrobussi tuk-tukki meelitab ja piletiraha korjab) saab palka keskmiselt 30-40 euro kuus. Teistest uudistest pälvis mu tähelepanu uudis selle kohta, et buss kukkus jõkke. Jälle. 16 hukkunut. Ahjaa, meil on uus (esimene) president - arst ja mitte maoist.

Telekast tuleb suurepärane filmide valik – just siis kui ma hakkasin vaatama ühte, läks elekter ära – ma peaks juba harjunud olema. Õhtust sõime küünlavalgel.

Hommikul ärkasin jälle kuskil seitsme paiku ja vaatasin üle õpikumaterjali – ikkagi esimene päev koolis. Vaatasin ühe osa „Sõpru” (seekord ei tulnud üle ühe osa) ja peale hommikusööki läksime kooli. Mind suunati kohe esimese tunni ajal õpetama kuuendat klassi – klassis oli kuskil 50-60 õpilast, seega päris palju lapsi (te ei kujuta ette kui suurt lärmi võib selline hulk lapsi tekitada). Alustasin enda tutvustamisega ja näitasin kaardi pealt, kus Eesti asub. Tekstis oli juttu Austraaliast ja Amsterdamist, seega näitasin ka need kohad lastele ära. Lugesime teksti läbi ja lasin lastel ka lugeda. Seletasin raskemaid sõnu ja kirjutasin need tahvli peale. Õnneks sai koolitund küllaltki ruttu läbi.

Järgmise tunni ajal ei teinud ma suurt midagi – mul oli vaba aeg ning igavuse mõttes õppisin ära nädalapäevad nepaali keeles. Edasi 7A klassiga – see on poole pisem kui kuues klass ja lausa lust on õpetada. Ma suutsin võtta esimese päevaga läbi poole rohkem materjali kui õpetaja eelmisel päeval 7 B klassis... Imelik. 7. klass loeb parasjagu teksti Lochnessi koletisest – õpetamise ajal olin sunnitud joonistama tahvli peale angerja (eel), et seletada, kes see selline on (ma ei usu, et lapsed oleks kunagi angerjat näinud), samuti olin sunnitud näitama, mis tähendab liikuda järskude peatustega (jerkily) ja mis tähendab liikuda raskete sammudega (lumber). Visuaalne pool aitas ilmselt palju kaasa tunni elevamaks muutmisele. Järgmine tund oli kohe 7 B – sama materjal, nii et lihtne. Huvitav on see, et üks tund kestab 40 minutit, üldiselt tundide vahel pause ei ole (kuigi iga kord kui ma õpetajate tuppa astun, istub mingi seltskond seal). Peale teist tundi on paus 10 minutit ja peale 5 tundi on poole tunnine paus. Ahjaa, kriiti ja tahvlipuhastuskäsna tuleb võtta õpetajate toast ja pärast tundi tagasi viia. Klassi jätta ei tohi, muidu õpilased võtavad ära (seda ma imestasingi, et kust nad selle kriidi koguaeg võtsid – mulle anti, sest ma olen cool välismaatšikk :P ).

Seega kella 13.00st oli mu kool läbi. Otsustasin minna linna netti – mida siin ikka teha on nii kaua. Võtsin aega – maja juurest Kalanki keskusesse läheb 15 minutit, buss (tuk-tuk) sealt Ratna pargi juurde sõidab ilma liikluseta 20 minutit, ummikutega kuni tund. Sealt edasi on 10-15 minutit Thamelisse. Nii et pole üldse kaugel.

Veetsin kaks tunnikest internetis ning ei suutnud peale seda vastu panna kiusatusele süüa üks burger. K-Too Beer & Steakhouse oli suletud ajutiselt, seega läksin proovisin ära vaid paar päeva tagasi avatud koha supermarketi kohal (nimi ei tule praegu meelde), sõin oma odavaima eine linnas 92 ruupia (12 krooni) eest sain kanaburgeri salati ja friikartulitega ja coca. Edasi hüppasin läbi Just Juice n’ shakes’st ning võtsin tavapärase banaani-šokolaadi kokteili (päevane piima ja puuviljavajadus rahuldatud) ja asusingi tagasiteele Ratna pargi suunas. Ratna pargi juurest sain tuk-tuki ja olin juba kuue paiku tagasi pere juures. Mul õnnestus „Rundown” peaaegu lõpuni vaadata, kuid vahetult enne lõppu kutsuti mind sööma; mis seal ikka. Väga imelik on söömise kord – isa, lapsed ja mina sööme laua taga ja ema nurgas maas. Ja laua ääres on veel palju ruumi, nii et selles asi ei ole. Toit antakse emale ette nagu koerale... enam imelikum olla ei anna.

Mulle pannakse alati riisi juurde käivad asjad eraldi potikeste sisse ning mul on alati kõige suurem valik erinevaid asju – imelik hakkab – ma saan aru, et nad tahavad külalist hästi kohelda, aga vahepeal tundub asi juba liig. Lisaks sellele oli mu portsjon liiga suur – aga ebaviisakas oleks jätta söömata ka. Eks ma siis lähengi paksuks :)

20.07.2007 – esimene päev koolis

2008-07-20T14:31:00.003+05:30

Kui ma õhtul küsisin, et mis kell ma peaks üles tõusma, öeldi, et tõuse millal tahad. Tegelikult siiski koputati 6.50 mu uksele ning toodi teed küpsistega. Nii et päris nii ikka ei ole, et maga kaua tahad.

Hommikul tulid telekast "Sõbrad" – 4 seeriat järjest – jee-jee! Miski hetk panid lapsed ennast kooli jaoks valmis ning selgus, et direktori lapsed ei käi üldse samas koolis, vaid hoopis teises koolis – erakoolis. Kuidagi imelik tundub olla kooli direktor, kuhu sa isegi enda lapsi saata ei taha...

Hommikust (lõunat) sõime üheksa paiku (uus huvitav kombinatsioon daalbaadist, ahjaa eriti hea on väike omlett mis sinna juurde käib) ja peale seda asusimegi varsti teele kooli suunas (5 min) – läksin kooli koos pereemaga – tema õpetab sotsiaalseid aineid koolis (social studies).

Tundus, et minuga ei osata midagi eriti peale hakata. Direktor maigutas suud ja suunas mind ühe inglise keele õpetaja juurde, kellega koos läksin ühte klassi. Tegu oli teise klassiga ja õnneks lasti mul esimese tunni ajal lihtsalt vaadata. Põhimõtteliselt õpetaja luges mingi koguse teksti ette ja lapsed kordasid. Nii lihtne see ongi :) Tund kestis kuskil 30 minutit, sellele järgnes vaheaeg.

Teise tunni ajal ei osatud minuga midagi teha ja saadeti vaatama ühte kontrolltöö kirjutamist. Õpetaja oli jube hajameelne ja jalutas vahepeal klassist välja – see oli aeg, mil kõik said ilusti puuduolevad asjad õpikust maha kirjutada. Enne tunni lõppu suunati mind pisikeste laste juurde, kus anti selge käsk „Teach them anything!” – täitsa jube, kui korraga on su ees nelikümmend silmapaari kes ei oska sõnagi inglise keelt, ning siis sa pead neile midagi õpetama. Paremaks ei teinud olukorda see, et korraga tuli tädi ja andis mulle lauluraamatu – sa laula neile ette ja nemad laulavad järgi – mingit tundmatut laulu... Üritasin natukene, õnneks tuli varsti vaheaeg. Üritasin selgeks teha, et tahaksin õpetada natukene vanemaid klasse, kes juba oskavad inglise keelt. Seega anti mulle kätte kaks õpikut (nõudsin õpikuid ja võimalust ette valmistada) ning sain ülesandeks õpetada kolme klassi homme. Tekstid on päris rasked, ma ei kujuta ette, kas lapsed neist asjadest päriselt ka aru saavad. Vaatasin veel ühte tundi pealt – 7 klassi inglise keel (mida homme pean mina andma) ning sain natukene naerda (muidugi mitte avalikult). Loeti teksti Loch Nessi koletisest (muide õpetaja hääldab seda valesti) ning tekstis oli lõik, et koletisi on nähtud Siberist Šotimaani. Õpetaja laskis ühel õpilasel tuua suure kaardi ning otsis Šotimaad ja Siberit 10 minutit, seejärel kirjutas ta tahvli peale „Siberia – Russia – U.S.S.R.” ja Scotland (näitas Hispaania peale ja ütles Europe). Njah, ega ei julge miskit öelda kah.

Peale seda saadeti mind koju, öeldi, et valmistu ette homseks. Seega ma nüüd istungi ja asun uurima kooliõpikuid.

19.07.2008 – peresse

2008-07-19T13:59:00.003+05:30

Öösel piinasid mind sääsed – täiesti lõpp kui palju neid siin on. Lõpuks ei jäänud mul muud üle kui kombineerida moskiitovõrk kuidagi ülesse – muidugi ei olnud kohti, kuhu seda siduda – nii et tegu oli keerulise üritusega. Hommikul leidsin kaks verd täis imenud sääske võrgu alt – võite kolm korda arvata, kas ma tapsin nad ära või mitte.

Hommikusöök oli eriti suur – omlett, röstsaiad, banaanid ja õun. Vahelduseks on päris tore hommikuti mitte daalbaati süüa. Leppisin Djaniga kokku, et ta viib mind perre õhtul, mitte hommikul nagu ta algselt plaanis.

Otsustasin veel korra võtta ette teekonna Thamelisse – kes teab, millal jälle saab. Maabusin New Orleans’is – kuigi see koht mulle ei meeldi, siis Interneti mõistes on tegu ikkagi suht okei kohaga. Uurisin järgi, et elekter lapaka jaoks maksab 50 ruupiat päeva eest – käib kah, kui netis on plaanis olla 3 tundi või kauem. Vähemalt ei pea minuteid koguaeg vaatama. Tellisin komplekti juustuleiva ja kohvi näol ning veetsin päris mitu head tundi ringi surfates. Septembri alguses peab kohe korra Itaaliasse minema, seega oleks vaja juba lennukipileteid vaadata. Airbaltic avab alates novembrist uue suuna Dubaisse, aga suhteliselt kallilt.

Peale põhjalikku nettistumist hüppasin läbi Just Juice n’ shakes’st ning võtsin prooviks maasika-banaani kokteili. Šokolaadi-banaani on siiski parem.

Tagasiteel otsustasin sööma minna kohta 1905, mille omanik on samuti Kilroy (nagu Kilroy’s ja K-Too Beer & Steakhouse omanikki). Segapuuvilja lassi oli täpselt nagu smuuti – jube hea ja natukene koorene. Otsustasin võtta midagi hiina toidu menüüst ning sain kana magushapus kastmes nuudlitega – päris mõnus vahepala.

Laupäevase päeva puhul olid tuk-tukid pooltühjad ja päris kaua pidi ootama, enne kui sõit pihta hakkas. Tagasi Kalankisse jõudes oli terve maja vabatahtlikke täis – kõik läksid kuskile välja sööma parasjagu. Oleks tahtnud ka ühineda, aga Djan juba ootas.

Vastupidiselt minu ootustele, et kool asub natukene kesklinnale lähemal, sõitsime hoopis vastassuunas – ringteest väljapoole ja päris kaugele linna serva – siin on juba maisipõllud ja riisipeenrad.

Minu pere tundus esmapilgul kahtlane – vuntsidega pereisa, vaikselt naeratav pereema, kaks last (poiss ja tüdruk). Kui RCDP tegelased ära läksid, hakkas tüdruk minuga rääkima – ta on 11 aastat vana ja räägib täitsa head inglise keelt. Poiss on noorem – vast kuskil seitse – natukene tüütu võitu, asus kohe mu asjades sorima (mis tal õnneks varsti ära keelati). Mul on majas oma tuba, oma voodi ja väikese lauakesega – päris kena. Mulle pakuti kohe alguses teed ja küpsiseid, hiljem neid kartulikrõpsu moodi asju ja kohalikke maiustusi (jube magusad ja rasvased). Tüdruk on hästi aktiivne, koguaeg räägib ja pärib midagi, jõudis mulle juba laulda ja tantsida ja igasugu asju uurida. Rääkis, et varem olid siin olnud kaks iiri vabatahtlikku – nad olevat neid viinud erinevatesse kohtadesse Katmandu orus – ka mind lubati sinna viia. Loodame-näeme :)

Õhtust sõime poole kaheksa paiku – mulle oli lusikas pandud aga sellega süüa tundub nii imelik, et kasutasin parem kätt. Daalbaat oli teistsugune – riis ja eraldi potikestes hernesupp, lillkapsad ja friikartulid (sellised pisikesed, kodused). Hästi maitsev oli, hoopis teistmoodi kui lastekodus.

Õhtul vaatasime telekat – mingi kohutav Nepaali komöödia tuli (Masala film, nagu nad seda kutsuvad). Pereisa vaatas atlasest järgi, kus Eesti asub ja palju meie rahvaarv on. Suurt imestus tekitas see, et 99 % eestlastest on kirjaoskajad (nende atlase järgi).

Õige pea kobisin magama, see voodi on päris hea koha peal :)

18.07.2008 – ära lastekodust...

2008-07-18T12:41:00.002+05:30

Täna on siis see päev, millal lahkun lastekodust, enamus lapsi juba teab ka sellest. Hommikul oli lastekodu „ema” ja üks ta poegadest kohal, selgus, et lapsed lähevad täna arsti juurde. Selga pandi ilusad riided ja söögi asemel joodi teed (ei tea kas lapsed ei tohtinud süüa enne arsti juurde minekut). Jagasin kõigile šokolaadiküpsiseid ja lehvitasin rõdult, kui lapsed minema hakkasid. Tundus, et lastekodu „emal” tuli peaaegu pisar silma – ei tea kas see oli niisama formaalsus või tal oli tõesti kahju, et ma lähen.

Minuga jäi natukeseks juttu rääkima üks poegadest (üks neist, kes käib seal abiks ja räägib inglise keelt). Ta vihjas tugevasti, et lastekodu vajaks ikka abi – probleeme üüri maksmisega jne.

Mis oli muide imelik, oli see, et tal oli seljas särk „Positive – HIV is a real problem” – ma ei julgenud küsida, kas ta päriselt ka oli – üldse ei tundunud tõenäoline.

Mulle pidi järgi tuldama kell 10.00 – kui kella 12.00ks kedagi kohal ei olnud, läksin kohalikku telefonipunkti ja üritasin helistada – selgus, et RCPD-l on endiselt probleeme kütusega ja nad lubasid kellegi mulle pärastlõunal järgi saata. Kella 13.30 ajal tuligi üks tegelane kontorist (mootorrattaga) ning sebis mulle takso.

Peale asjade ärapanekut läksin linna – lihtsalt ei viitsinud niisama istuda. Käisin korra netis ning ronisin Helena’s-sse, et võtta üks kanaburger – see ei üldse nii hea kui ma lootsin. See-eest vaade on nii kena, et puhtalt selle pärast võis siia tulla – huvitav kas kevadel ja sügisel on Everesti ka näha – teoreetiliselt võttes peaks olema.

Helena's

Tagasi minekuks õnnestus mul saada tuk-tuk ilma igasuguste probleemideta - asi on lihtne – tuk-tuk tuleb võtta täpselt samast kohast, kus enne maha sai tuldud. Kontoris maksti mulle isegi taskuraha ära – ühe kuu eest 5000 ruupiat – pole kursi järgi küll päris 50 eurot, aga ega ma vist nuriseda ei saa.

Õhtusöögiks oli läänepärane variant daalbaadist – magus riisipuder juurikatega :)

17.07.2008 – Jaane Tu...

2008-07-17T12:20:00.003+05:30

  Hommikul võtsin plaani minna veelkord kinno (kes teab, millal jälle saab). Alustuseks proovisin ära Thameli kõige kõrgemal katusel asuva söögikoha – Helena’s – vaade on tõesti hea – katuselt saab pilgu heita kogu ümbruskonnale. Banaanilassi oli tasemel, eriti kui selle kõrvale võtta üks sidruni-juustukook. Kõige parem oli siiski grillitud juustuvõileib – täpselt selline mõnus krõbe ja soe.

Vaade Helena's katuselt...

...

...

Juustukook ja banaanilassi

Enne kino hüppasin tunniks läbi internetikohvikust ning kontrollisin üle filmi algusaja – õnneks kajastab kino internetisait    täpseid aegu, kuigi filmide valik on imepisikene. Minu valikuks osutus India film „Jaane Tu...” – peab ju ikka kohalikku (okei ütleme Aasia) asju ka vaatama. Kinos on huvitav see, et mitte mingeid sööke, jooke ega isegi suitse ei tohi kaasa võtta – nägin kuidas ühel tüdrukul võeti ära pakk suitse ja teisel veepudel. Mind kui välismaalast väga põhjalikult ei kontrollitud. India (ja ka Nepaali) filmide puhul on väga tüüpiline kasutada osaliselt inglise keelt. Mulle tundub, et võib-olla ei ole kohalikes keeltes lihtsalt teatud väljendite jaoks sõnu. Mõned nendest väljenditest oleks järgmised: „I love you”, „god demit”, “you are classical male chauvinist pig”, “you bustards, you killed him”, “seriously”, “of course”, “absolutely”, “I’m sorry”, “I hate you”. Ühesõnaga, India filme on täitsa tore vaadata – kui kõigest muidu aru ei saa, siis saab kõvasti naerda kohtade peal, kus kasutatakse inglise keelt. Üldiselt pole siiski filmi mõistmiseks kõigest vaja aru saada.
Tagasi lastekodusse minnes läksin läbi supermarketist ja ostsin šokolaadikooke – vähemalt midagi lastele. Selgus muidugi, et poole tee pealt tagasi mikrobussi saada on võimatu, seega kõndisin jälle jala.

16.07.2008 – Just juice n’ shakes

2008-07-16T11:34:00.003+05:30

Hommikul ärkasin ilma mingi normaalse põhjuseta liiga vara üles. Ma saan aru, et lastel on kombeks karjuda, aga see pole põhjus, miks mitte hästi magada. Üldse, uni on kuidagi väga häiritud lastekodus – öösel näen imelikke unenägusid ja ärkan pidevalt üles. Võibolla liiga palju magamist :)

Viimasel ajal on tõsiselt palju sadanud – sajab siiski peamiselt öösiti ja vahel harva ka päeval (kui tuleb, siis korralikult). Saatsin lapsed kooli – endiselt kehtib tingimus, et kui Saakti on õnnelik on Miina kurb, ja vastupidi.

Sõitsin taaskord Thamelisse ja kasutasin suurepärast Fire & Ice WIFI ja Java Cafe tasuta elektri kombinatsiooni. Uudistest niipalju, et paarkümmend politseinikku pisteti trellide taha – kuskil Lääne-Nepaalis oli suur pantvangidraama, kus politseinikud võtsid hulga inimesi pantvangi (põhjuseks oli protest millegi või kellegi vastu, nagu ikka). Ühe politseiniku patukahetsus oli lehes stiilis „olen 14 aastat olnud hea ja eeskujulik politseinik, korra kaotasin pea ja niimoodi see juhtuski; mul ei ole varasemaid õigusrikkumisi, seega palun ärge pange mind vangi”.

Kerjused tänavaservadel Thameli ümbruses...

Rikšad ohvreid püüdmas...

Tagasiteel hüppasin läbi kohast nimega „Just Juice n’ shakes”, mis on maailma parim koht smuutide ja kokteilide jaoks. Kui te arvate, et Sammuv Mammut on parim jäätisekokteil, siis te eksite, te ei ole proovinud „Just Juice n’ shakes” kokteile. Saadaval on segasmuutid erinevate mahladega, jäätisekokteilid jogurti ja piimaga ning väga palju teisi erinevaid kombinatsioone. Kokteilide hinnad jäävad 50-90 ruupia vahele (7-15 EEK). Hetke lemmik on jäätisekokteil jogurti baasil banaani ja šokolaadiga.

Tagasi lastekodusse jõudsin ilusti enne lapsi – väikesed jõudsid koju kõige suurema paduvihmaga – läbimärjad nagu kassipojad. Õppimise osas on lapsi raske mõjutada – kes tahab, õpib, kes eriti ei viitsi, see ei kuula ka sind.

15.07.08 – jää koju!

2008-07-15T12:35:00.002+05:30

Täna hommikul lasti lastel mulle tõlkida, et ära täna välja mine, Mr. tuleb. Eks ma siis nüüd istungi ja ootan kedagi RCDP-st. Huvitav, äkki tuuakse taskuraha. Olen miskit kuulnud ka „contribution” rahast, aga selles osas ma nii kindel ei ole (osad vabatahtlikud said raha, mille eest oma lastekodule asju osta).

Lesisin natukene niisama ning mängisin Nepaali piljardit Laxmi ja lastekodu „ema”-ga. Tund aega peale õiget aega helistasime ja selgus, et tegelane RCDP-st ikka ei tule – kütust ei ole saada, seega ta ei saa tulla. Saime tema segasest jutust aru, et mul on tingimata täna vaja minna Kalankisse, kontorisse.

Eks ma siis läksingi – muidugi kohale jõudes selgus, et sain temast valesti aru (mitte et ma kolm korda üle ei oleks küsinud), ning et ta tahtis mind lihtsalt vaatama tulla. Mõtle kui armas eksole.

Vähemalt sain ära käia dušši all. Ma ei viitsinud absoluutselt kohe tagasi Balajusse minna, seega võtsin tuk-tuki Ratna parki ja sõin ühe korralik pitsa Roadhouse Cafe –s – ma ei saa kohe aru – daalbaat ei täida absoluutselt kõhtu (muide daalbaat on riis herne/kapsasupiga, kes ei tea).

Uurisin skype võimeid ning olin meeldivalt üllatunud – skype töötas hästi – vähemalt siinpoolne saatja – Eesti poolel oli natukene probleeme uploadiga. Ahjaa, muide tele2 saatis mu metsa kui ma uurisin nende käest roamingu võimalusi (viisakalt muidugi).

Kõik mikrobussid olid täiesti täis – seega jalutasin tagasi lastekodusse. Ma ei tea mis mul viga on, aga viimasel ajal olen nii väsinud ja natukene haigegi – ühesõnaga enesetunne on olnud viimastel päevadel päris paha.

14.07.2008 – Wanted

2008-07-14T11:32:00.001+05:30

Esmaspäev oli selline tore päev, kus mul tekkis idee lõpuks ometi minna kinno vaatama mõnd lääne filmi (ammu pole käinud ka). Hommikul võtsin Cafe Javas ühe jäämoka (tõesti parim) ja baar banaanimuffinit. Samas olin ma nii kaval, et kasutasin Cafe Java tasuta elektrit (seni nad pole selle eest veel raha küsinud) ja üle tee asuva Fire & Ice tasuta wifit. Ma olen geenius eksole :)

Ilus hommikusöök eksole :)

Filmide täpse ajakava vaatasin internetist järgi ja tegin kindlaks, et „Wanted” algab Kumari kinos kell 12.30. Sinna ma läksingi – kaardi järgi orienteerudes oli kohta lihtne üles leida – alguses tuleb minna Jai kinoni (10 min) ning sealt on Kumari kinoni veel 10 min. Need kaks on Katmandu modernsed kinod (loe: näidatakse India ja Hollywoodi filme ja WC-des on paber). Selle eest hind on ka mitu korda kallim kui kohalikes kinodes (150 – 200 ruupiat pilet, see on siis 20-30 EEK). Varusin endale popkorni ja vahelduseks on Hollywood päris ok :) Muide Nepaalis tehakse filmide vahepeale paus – selleks, et saaks popkorni juurde osta või pissil käia – nad peaks Eestis ka sama süsteemi rakendama :)

Filmi lõppedes sadas väljas tõelist padukat – ma saan aru miks siin sademete hulk nii suur on – tunniga tuleb sama kogus vihma maha, mis Eestis kahe nädalaga – aga siis on jälle selge ja päike väljas.

Lastekodus üritati mind saata õli ostma – juba tüütuks läheb – ignoreerisin ebaviisakalt palvet ning tegin lolli näo pähe, et ma ei saa aru, mida minult tahetakse. Töötas.

Muide, kui ma eelmine nädal arvasin, et tean, mis bussipilet Thamelisse ja tagasi maksab, siis nüüd on jälle segadus – olen maksnud viimastel päevadel 10st 14 ruupiani... ega ma vist ei saagi teada, mis see hind tegelikult olema peaks.

13.07.2008 – tasuta wifi, tasuline elekter

2008-07-13T11:21:00.002+05:30

Koolinädal algas taaskord pihta, üldiselt väga meeldiv. Viisin lapsed kooli (kuradi porine on praegu) ja suundusin ilma süümepiinadeta linna. Teel linna hakkas nii kõvasti sadama, et mikrobussist väljudes ostsin esimesest poest vihmavarju (hästi kulutatud kakskümmend krooni ma arvan).

Suundusin New Orleans’i, sest tahtsin pikemat aega netis istuda ning eelmine kord oli wifi vähemalt tasuta. Võtsin juustusaia kohviga (hea diil) ning hiljem proovisin ära ka juustukoogi. Juustukook oli täitsa hea, aga Mocca eest nööriti mu käest 150 ruupiat, mis on juba sama palju kui Eestis. Lisaks sellele suurendati mu arvet elektri tasuga – 50 ruupiat – väga imelik, nii palju mu lapakas ka elektrit ei võta.

Tagasiteel ostsin lastele pulgakomme, mis põhjustas lastekodusse jõudes sensatsiooni. Kui ma ise ühe õhtul ära proovisin, oli pettumus suur – nii jäledat pulgakommi pole ma varem saanud. Aga lastele meeldis...

12.07.2008 – tagasi rutiini (lastekodusse)

2008-07-12T11:02:00.000+05:30

Hommikul ärkasin mitu korda kella kuue ja seitsme vahel üles, sest mu toanaabrid pakkisid asju ja lahkusid kuskil seitsme paiku – tegu oli teiste vabatahtlikega, kes läksid Chitwani. Kui Brona peale kümmet mu toa uksele koputas, olin juba ammu üleval – igapäevaselt vara ärkamisel on see halb omandus, et see saab rutiiniks. Läksime (Brona tungival nõudmisel) taaskord Kilroy’sse – ega ma ei kurda, toidud on seal head. Võtsin ühe suurepärase puuviljamüsli jogurtiga – ma ei saa aru, kust nad nii hea jogurti välja võluvad – poest ju seda osta ei saa.

Maitsev müsli puuviljade ja jogurtiga...

Käisime korra netist läbi ning otsustasime ära proovida päris Cafe Bakery – tegu oli kohutava veaga – enam jõledamat piimakokteili annab ette kujutada, lisaks sellele jube õunakook, mis oli täis topitud kaneeli ja suhkrut – muid maitseid tunda ei olnudki.

Ärge laske ennast ilusast välimusest petta - tegu on kohutava koogi ja veel hullema jäätisega...

Nägime Brona kotti hotellist võttes Seani, kes suundus järgmine päev tagasi koju. Brona tegi kauplemises edusamme ning saavutas meisterliku diili kaubeldes koti alla 400 pealt 200 peale (ma ei oleks seda uskunudki).

Brona tuli minuga koos tagasi lastekodusse, kuid jäi ainult 20 minutiks – algselt plaanis ta jääda umbes kaheks tunniks, aga ega temagi ei olnud palju maganud, seega lasi ta ruttu jalga. Nabin tuli tagasi – täiesti kiilalt – hiljem jõudis ka Saakti, karjudes ja kisades nagu jube. Lõpuks ma ei saanudki aru, mis tal viga oli – ilmselt karjus ta oma ema järele (eristasin sõna „mommy” karjumise vahepealt). Siinsest olukorrast on üldse raske aru saada – kui lapsel on olemas vanemad, miks ta siis lastekodus on. Imelik.

11.07.2008 – couchsurfing miiting

2008-07-11T14:06:00.000+05:30

Hommikul hakati eriti varakult kisama, karjuma ja kolkima, vaatamata sellele suutsin magada 07.08ni, mis on omaette saavutus. Hommikul oli Miinal suur jonnituju ja Laxmi (anty) ei saanud üldse aru, et lapse peale karjumine ja talle vägisi vee jootmine ei aita kuidagi kaasa jonnituju äraminemisele.

Söök oli suhteliselt hilja (alles pool üksteist) ning kuskil 13.00 paiku suundusin linna (esimene day off! :) ). Alustuseks viisin portsu riideid pessu (näe jälle kaks kilo) ja istusin natukene netis, kus juhuslikult kohtusin Brona ja Rhoeliga (Hollandi tüüp). Rhoel jagas värvikaid kogemusi sellest, kuidas mungad kloostris ta telefoni ära varastasid (ta sai pärast telefoni tagasi ning mungad väitsid, et varas oli väljastpoolt kloostrit - samas olid nad muidugi nii lollid, et tegid endast varastatud telefoniga video – mungad siis :) ).

Suundusin omaarust Cafe Bakery-sse ning avastasin korraga, et koht, kus ma käin, on hoopis Cafe Java (teine ja kolmas korrus). Ma polegi Cafe Bakery-s kordagi käinu (esimene korrus). Igal juhul on Cafe Java's suurepärased koogid (juustukook!) ja veel parem külm Mocca (parem kui Kreekas!). Muidugi teenindus on superaeglane – reede puhul oli kohvikus palju rahvast ja see andis tunda.

Jäämocca...

Juusutukook Cafe Java's

Jäin natukene hiljaks Bronaga kohtumisele – selgus, et tal oli juba majutus – „Yeti Guest House”-s ja millegipärast maksis RCDP selle tema eest. Mul õnnestus samuti tuba saada – 200 ruupiat (30 EEK) – suhteliselt okei tehing – voodi oli pehme ja puha.

Kella 17.00ks läksime Maya Pub’i, kus ma varem käinud ei olnud. Ühendasime eraldi istuvad couchsurferid ja tellisime mõned 2 for 1 kokteilid – keskmine kokteili hind on Eesti rahas 12 krooni (päris odav näiteks Pikksaare Jäätee kohta). Tänu minule oli kohal peaaegu sama palju vabatahtlikke kui couchsurfereid – lahe.

Valik kokteile

Esimene on näiteks alkoholivaba virsikumahl, mis on kallim kui alkoholiga kokteilid...

Osa meie seltskonnast...

Kõik on rõõmsad :)

Menüü täies hiilguses (vähemalt osa sellest)

Nepaali kohalikud (paremal), sinise pluusiga 101nepal tegelane Milan

Edasi suundusime õhtust sööma Kilroy’sse, kus kõik olid muidugi väga õnnelikud meid taaskord näha – eriti sellise suure seltskonnaga. Saime majakulul snäkke ning meie Bronaga saime tasuta veini – muide veinivalik on hea – 750 ruupiat pudel (natuke üle 100 krooni), ning Lõuna-Aafrika punased veinid on suurepärased. Meie õhtusöök läks natukene pikaks (kahtlustan, et põhjuseks oli tasuta vein) ning tagasi Maya’sse jõudsime alles kümnest – need paar inimest, kes olid enne sinna jäänud, olid juba läinud.

Suurepärane Lõuna-Aafrika vein

Kilroy's

Kana seenekastmega Kilroy's

Brona tungival nõudmisel suundusime Iiri pubisse (Celtic Manang) ning võtsime mõned Nepaali pindid (650 ml). Kohtusime kahtlaste kohalikega ning Brona mängis kitarri. Üle tänava asus kohalik „Dance Bar”, mis sisuliselt tähendab siin bordelli. Nägime kuidas mõned tüdrukud väljusid koos klientidega ja võtsid rikša kuskile, teised tulid korraks (ilmselt töö vahepealt) aknale suitsetama (unustades kardina korralikult ette tõmmata pärast). Kole vaatepilt. Samas, üldiselt ei pane keegi neid kohtasid tähelegi.

Iiri pubis Celtic Manang...

Kuskil kahest suundusime tutvuma ööklubidega – alustuseks läksime Buddha nightclub'i, mis oli väga kohalik koht – olime ainsad valged seal. Kontingent tundus natukene imelik - ma pole Nepaali inimesi nii vabalt käitumas (tantsimas) näinudki.

Viimase kohana läksime „Fire Club”’i, mis on kõige kauem lahti olev klubi Thamelis. Selles klubis on välismaalasi ja kohalikke umbes pooleks. Magama kell 4.

Brona Fire Club'is

Ja veel mingi tundmatu isik...

10.07.2008 – päev, mil lind sittus mulle pähe

2008-07-10T12:23:00.000+05:30

Hommikul võtsin suuna Kalanki suunas, et võtta üks iganädalane dušš (jee-jee täna olen ma puhas!). Puhas olin ma muidugi selle hetkeni, mil lind mulle pähe sittus (see aga juhtus alles pärastlõunal). Peale värskendavat dušši hüppasin kontorist Homi (siinne koordinaator) juurest läbi ja leppisime kokku minu järgnevad tegevused – lastekodust tulen ära järgmine reede ja oma „peresse” suundun järgmisel laupäeval (järgmised kolm nädalat õpetan koolis). Äkki õnnestub mul isegi juba samal nädalavahetusel minna Milaniga Naragoti (väikene puhkus kuluks ju ära). Lisaks sellele selgus tore tõsiasi, et mul on varsti lootus oma taskuraha kätte saada – ülipositiivne ju!

Negatiivsemast küljest pean ise ühendust võtma Saksa organisatsiooniga ja uurima, kuidas ma küll Frankfurdist Berliini saan (mul on selle otsa jaoks rongipilet – ei tundu väga ahvatlev pärast pikkasid lende seigelda suurte kohvritega alguses Frankfurdis ja pärast Berliinis ning vahepeal veeta veel 10 tundi rongis). Kuigi ilmselt see ongi see, mida ma tegema pean.

Pärast sõitsin tuk-tukiga Ratna pargi juurde – muide hinnasüsteemid on siin keerulised – tuk-tuk maksab üldiselt 10 ruupiat, suur buss 12 ruupiat, mikrobussi hind kõigub 12-15 ruupia vahel. Imelik on asja juures see, et kui ma sõidan Balajust Thamelisse, siis maksab pilet 14 ruupiat ja samal suunal tagasi 13 ruupiat (kuigi mind on paar korda üritatud ruupia-kahega tõmmata, siis nüüdseks olen ma päris kindel, et selline on õige hind).

Seekord proovisin WIFI jaoks internetiga kohta KC’s, mis asub praktiliselt Maya Coctail Bar’i vastas – internet oli parooliga – seda ka põhjusega, sest hiljem selgus, et interneti kasutamine maksab 30 ruupiat / tund. Kiirus oli väga hea ning pakutav hommikueine – omlett, röstsaiad, kartulikook ja tee/kohvi (150 ruupiat) ja banaanilassi (70 ruupiat) olid igati tasemel. Elektrit sai kasutada mugavalt ning all kohvikus olid saadaval erinevad koogikesed – proovisin sooja õunapirukat ja järgmine kord panustan ilmselt juustukoogile. Nämm-nämm :)

Muide, millest ma unustasin kirjutada, oli Thameli piirkonnas pakutav pesu pesemise teenus – proovisin ära ja jäin igati rahule – 15 krooni eest sain oma kaks kilo räpaseid matkariideid tagasi järgmisel päeval värskete ja meeldivalt lõhnavatena. Koht mida kasutasin oli sama, kus internetis käin Msn Cyber Cafe, mis asub taaskord juba tuttavas kohas Maya Coctail Bar’i juures (ma tõesti ei saa aru, miks kõik head kohad just seal asuvad).

Tagasi minekuga läks kiireks – jõudsin natukene enne nelja tagasi – veidi hilja võitu arvestades, et lapsed on päev otsa kodus olnud. Tšillisime natukene alumise korruse naabritega (neil on kinnisidee, et ma peaks ühe nende lapse võtma Euroopasse kaasa õppima). Mulle nad väga ei meeldi – kutsuvad mind pidevalt õhtust sööma ning küsivad, mida ma süüa tahan – kas seda või toda või toda (üritavad näidata, et nad on rikkad) – mul oleks nii halb tunne minna teades, et lapsed üleval söövad endiselt daalbaati, seega keeldusin.

Homme on plaan minna õhtul CS miitingule ja jääda ööseks Thamelisse (jess!!! Puhkus!).

09.07.2008 – 101nepal.com kontor

2008-07-09T12:21:00.000+05:30

Hommikul valdas mind tõsine smuuti isu, seega hüppasin läbi Cafe Bakery –st, et võtta endale üks värske banaanimuffin (50 ruupiat) ja segasmuuti (150 ruupiat). Peale seda tõttasin kohtuma Milaniga, kes on 101nepal.com tegelane.

Saime kokku Ratna pargi juures ning jalutasime kontorisse, mis asus jalgpalliväljaku lähistel ilusas kontoriterajoonis. Vaatasime üle minu kirjatüki ja pildid, mis talle väga meeldisid. Leppisime kokku, et lähme üks nädalavahetus Naragoti, et ma saaksin ka sellest kirjutada – kõik kulud kaetakse muidugi nende poolt. Mulle päris meeldib :)

Sõin pitsat Fire & Ice’s ning tõttasin tagasi lastekodusse. Enesetunne oli kohutav – mul on viimaste päevadega tekkinud selline väsimus, et jube. Jätsin õhtusöögi vahele ja varem magama.

08.07.2008 – WIFI

2008-07-08T12:20:00.000+05:30

Otsustasin katsetada võimalikke WIFI kohti Thamelis – selgus, et LP-s soovitatud New Orleans’i kohvikus on tõesti tasuta WIFI, samas küllaltki aeglane. Teenindus oli see-eest kohutav ning jäätisekokteilist ma parem ei räägigi. Jube.

Teistest kohtadest on WIFI ka Fire & Ice nimelises Itaalia restoranis (ainult et kuskil ei ole lapakat laadida) ning viimaseim avastus on „KC's” või miskit sarnast – kohvikus on väga hea internet (aga maksma peab) ning siltide kohaselt saab lapakat ka laenutada. Päris huvitav. Mingi hetk postitan ülevaate Katmandu söögikohtadest – olen viimastel päevadel üritanud käia võimalikult mitmetes kohtades.

07.07.2008 – supermarket ja kinokava

2008-07-07T12:18:00.000+05:30

Vaatamata sellele, et lapsed on päev otsa kodus, käin iga päev korra ära. Seekord õnnestus mul üles leida supermarket (asub kesklinnast natukene eemal, (ex)kuningapalee taga. Tegu on suure uhke mitmekorruselise kaubamajaga, kust saab igasugu euroopalikke asju – isegi mänguasjavalik on hea. Ma plaanin siit midagi osta lastele kingituseks, enne kui Nepaalist ära lähen.

Jalutasin korra ka kino juurde – praegu olid kinos ainult India filmid, järgmisest nädalast alates peaks olema „Wanted” nimeline Hollywoodi film. Ei tea kas peaks minema ka midagi läänelikku vaatama – tasub vaatamist?

Tagasi lastekodusse jõudes olid mõned lapsed – kaks vanemat (Nabin ja Bikash) ja üks noorem (Saakti) läinud nädalaks oma perede juurde – huvitav, miks nad elavad lastekodus, kui neil ikka mingi pere on olemas? Väga kahtlane.

Õhtul tundsin teisest toast vinguhaisu, vaatama minnes selgus, et Laxmi põletab oma tampoone (vähemalt nii tundus), taldrikul voodi all – noo mida veel. Terve laste tuba oli vingu täis ning osad lapsed läksid rõdule ootama, et toa õhk selgineks. Noo tule taevas appi, tõesti.

06.07.2008 – viimane eksamite päev

2008-07-06T14:57:00.000+05:30

Selgus, et peale eksameid on lastel vaheaeg – ja mina just lootsin, et peale eksameid on kergem – lapsed oleks kauem koolis – aga ei. Päeval käisin korra linnas ning pärastlõunal ootas ees meeldiv üllatus – Bruna tuli külla. Ta tõi lastele hulga mänguasju, mida üks teine vabatahtlik oli talle andnud. Lastel oli tore – uued asjad on alati põnevad. Nende jaoks on isegi põnev, kui anda neile uus tühi veepudel :)

Valmis kooliks!

Ras Kumari ja Miina :)

Saakti naeratab nii ilusti aga nii kurvalt...

Saaktiga... :)

Miina ja Ras Kumari (Anni)

Bruna Ilai ja Ras Kumariga

Tädi Laxmi ja Paabu (vanaisa kokk)

05.07.2008 – laupäev

2008-07-05T14:45:00.000+05:30

Täna on siis laupäev – pikim päev terves nädalas. Hommikul üritasin natukene kauem magada, aga kus sa sellega. Elu hakkab pihta enne kuut ning 6.45 karjuti juba mu ukse ja akna taga „Miss! Miss! Miss!”. Eks siis ajasingi ennast üles ja asusime kollektiivselt tegelema tavapäraste tegevustega, vahelduseks joonistasime ja värvisime natukene. Laupäevane päev kestab siis hommikul 6-7st kuni õhtuni, mis teeb kokku siis 13-14 tundi... eriti väsitav on see siis, kui oled üksinda.

Mulle ei meeldi eriti hooldaja – tädi Laxmi – ta närib pidevalt nuusktubakat ning käitub ise nagu üks paras laps – kui on tüli mõne lapsega, siis on tal kombeks müksata (et mitte öelda lüüa) last – üks laps on eriti raske iseloomuga ning temaga nad lausa peaaegu kaklevad – samas, see on nagu tüli kahe lapse vahel – Laxmi ei suuda ennast kehtestada ja ei oska muud midagi teha, kui vastata samaga, millega laps. Keeruline olukord.

04.07.2008 – dušš

2008-07-04T14:43:00.000+05:30

Täna oli see suurepärane päev, kui sai üle nädala aja dušši alla – Brunale tuldi järgi (nüüdsest olen üksinda) ning läksin koos temaga tagasi kontorisse, et käia seal dušši all. Ütleme, et see andis päevale kohe uue ilme.
Tagasiteel tegin kanavõileiva peatuse Thamelis ning lastekodusse jõudsin kuskil kolmest. Kaks väiksemat konkureerisid minu tähelepanu pärast – varem oli Saakti koguaeg Brunaga ja Miina minuga, aga nüüd oli neil probleeme minu jagamisega. Kui üks oli õnnelik, siis teine oli jälle kurb – nokk kinni, saba lahti olukord.

03.07.2008 – tööpakkumine

2008-07-03T14:40:00.000+05:30

Paar päeva tagasi sain couchsurfi kaudu e-maili, kus pakuti mulle tööd reisisaidi kirjutajana. Ega midagi, leppisime kokku, et kohtume kesklinnas kella 11 paiku. Istusin juba tükk aega oma jäätisekokteili taga (Roadhouse Cafe-s on suurepärased jäätisekokteilid), kui oodatav isik uksest sisse astus.

Tegu oli tõelise Nepaali ärimehega – kuskil 40-50 aastat vana, vuntsidega ja paks (järelikult ka edukas). Ta oli osaline projektis nimega 101nepal.com, mis on valitsuse toetusega turismisait. Nad otsisid inimesi, kes oleks nõus neile kirjutama – maksta nad muidugi eriti ei taha selle eest – 5 $ 500 sõna eest ja 1 $ iga foto kasutamise eest. Mõtlesin, et võiks ju natukene kirjutada – niisama, et panustada midagi sellesse, et rohkem inimesi Nepaali tuleks :)

Lastekodus esitati meile imelik nõudmine – osta suhkrut, sest joome kogu suhkru tees ära. Iseenesest ei ole suhkur kallis – 38 ruupiat kilo – aga lihtsalt põhimõte on imelik – Bruna maksis oma programmis osalemise eest väga palju, minu eest maksab Euroopa Liit 450 eurot kuus (nii ma vähemalt lepingust lugesin). Selle raha eest peaks ju ometigi nii palju saama, et suhkrut jätkuks. Samas ma kahtlen siiralt, palju sellest rahast üldse lastekoduni jõuab. See ei olnud igal juhul esimene kord, kui meil midagi osta paluti (Bruna ostis eelmine päev näiteks kingaviksi), seega tegime kurja näo pähe ja läksime suhkrut ostma kõige kaugemasse poodi, kuhu võimalik minna oli (st. milleni viitsisime minna).

02.07.2008 – couchsurfer

2008-07-02T14:32:00.000+05:30

Hommikul saatsime lapsed kooli, jalutasime tagasi lastekodusse ning õige pea suundusime taaskord Thamelisse. Bruna tormas Kilroy’sse, et saada ühed oad röstsaial (midagi sellist ma küll ei igatseks), mina hüppasin läbi netist ning jalutasin kella 11.00ks Road House Cafe-sse, kus sain kokku ühe teise couchsurferiga – tegu oli Aasia päritolu ameeriklasega, kes töötas parasjagu Indias vabatahtlikuna. Hetkel oli ta Nepaalis, et uuendada oma India viisat.
Vabatahtlikuna oli ta töötanud juba terve aasta – esimesed kümme kuud õpetas koolis ning viimased kaks kuud töötas punaste laternate rajoonis lastega, kelle emad olid prostituudid. Olukord pidi väga hull olema – lapsed on suhtumisega, et „mu ema on prostituut, mina tahan ka prostituudiks saada”. Kole iseenesest.
Me ei jäänud linna väga kauaks – varsti tuli tagasi minna, sest lapsed olid taaskord juba 12st kodus. Pärastlõuna kohta nagu ei mäletagi enam midagi – elu lastekodus muutub rutiiniks.

01.07.2008 - ?

2008-07-01T11:52:00.002+05:30

Selle päeva kohta läksid teadmised kaduma :)
Paneme parem siia mõned pildid :)

Bikash (14) Bruna kitarriga

Fifty-cent (mis mis iganes see oligi) on populaarne ka Nepaalis :)

Saakti, palvetab

Lastega maja katusel :)

Kommipäev :)

30.06.2008 – unine päev

2008-06-30T13:19:00.001+05:30

Esmaspäev oli meie jaoks küllaltki unine päev – magasime kella kaheteistkümneni (keegi selle üle ei pahandanud) ning mängisime lastega kui nad koolist koju tulid. Õppimise osas on mõned väga tublid – harjutavad hoolega ning saavad asjadest aru, teised õpivad tuima näoga mingid laused pähe, ilma et nad mõistaks nende tähendust. Huvitav fakt on see, et lapsed käivad erakoolis – tundub, et lastekodu perenaine teeb tublit tööd, sest raha kokkuajamine 11 lapse jaoks ei ole just lihtne asi.
Daalbaat on päris okei, aga millegipärast ajab see sellise magusaisu peale et jube. Tõesti ei tea mida sellega ette võtta.

29.06.2008 – Pitsa tädi Laxmile

2008-06-29T13:13:00.001+05:30

Juba varasemalt olime kuulnud, et eelmine lastekodus olnud vabatahtlik viis tädi Laxmi Thamelisse pitsat sööma. Seega ta nagu juba poolenisti eeldas, et meie seda ka teeme. Ega siis midagi, otsime üles koha, kust mikrobussid linna läksid ja 20 minuti pärast olimegi Thameli alguses. Tüütasime Laxmit natukene sellega, et istusime netis ja pärast võtsime suuna Roudhouse cafe suunas, mis on tuntud pitsakoht. Ühest pitsast jätkus kolmele ilusti, eriti kui kõrvallauas istuv tädi oma poole pitsast ka meile andis (üksi ei jaksagi normaalne inimene ühte tervet pitsat ära süüa :) ).

Peale pitsasöömist kiirustasime tagasi Balajusse (rajoon, kus elame), et jõuda lastele kooli vastu – arvasime, et nad lõpetavad kell kaks, sest praegu on eksamite aeg. Selgus, et tegelikult lõpetasid nad juba kell kaksteist ja olid ammu kodus – niipalju siis lastele kooli vastuminekust :)

Tagasi lastekodus olles jätkasime jälle samade tegevustega – mängimine, õppimine ja niisama lebomine. Küsisime luba, et kas võime õhtul linna mängu vaatama minna (vahepeal käib kohal perenaise poeg, kes räägib head inglise keelt) ning saime positiivse vastuse. Kella 19.30 paiku asusime teele – selgus, et busse see kellaaeg enam ei lähe ning asusime ise õiget rada otsima. Ekslesime natukene mööda kõrvaltänavaid ning kollasime tundmatutes kohtades kuni korraga avastasimegi ennast õiges kohas – jala minnes võtab Thamelisse minek aega võib-olla pool tundi.

Bruna heameeleks läksime alustuseks Iiri pubisse – mänguni oli tükk aega ja mul ei olnud midagi selle vastu, et võtta üks pint ja selle kõrvale üks korralik võileib. Pubis oli muidugi Iiri seltskond – Iiri suursaadik Nepaalis ja ÜRO Nepaali suursaadik, lisaks sellele veel mõned inimesed. Tuju aitas lõbusamaks teha ka kitarr, mis koheselt anti Bruna kätte (ta mängib päris hästi).

Mingi hetk ühines meiega üks hull tiibetlane, kes osutus üheks linna edukamaks ärimeheks. Ta tegi meile terve hulga õllesid välja ning lõpuks maksis meie eelnevad arved ka veel kinni (tõestamaks, et temale on see mitte midagi – tundus ka, et ega tal just rahalisi raskusi ei ole). Mina meeldisin talle eriti, sest talle tundus, et Eesti ja Tiibet on väga sarnases olukorras – nimelt Inglismaa tegevast sama praegu Eestiga, mis Hiina Tiibetiga. Purjus inimest on raske ümber ka veenda, seega ma väga isegi ei üritanud.

Mängu suundusime vaatama Northfield Cafe-sse (oli vist selline koht), kus oli üles pandud suur ekraan ning rahvas oli 100 %-selt Hispaania poolt, nagu meiegi. Saime kuskilt Carlsbergi hiiglaslikud mütsid ning peoks läks peale väravat – ootasime teist väravat, mida lõpuks ei tulnudki.

Peale mängu lõppu suundusime edasi The Club nimelisse klubisse, mis tundus täiesti talutav koht võrreldes eelmisel korral külastatud ööklubiga. Omanik oli ka täiesti normaalne tegelane, pakkus mulle klubi kulul mahla (tegelikult oleks muud ka pakkunud, aga kuna pidime varsti tagasi lastekodusse minema, siis mahl oli kõige õigem valik).

Klubi pandi kella neljast kinni, seega võtsime takso tagasi – või vähemalt üritasime võtta. Kauplesime hinna 150 ruupia peale ning alguses sõitsime täiesti õiges suunas. Korraga avastasime, et oleme täiesti tundmatus kandis – taksojuht kehtis õlgu ja ütles, et ta ei tea, kus antud koht asub. Meie ümber kogunes teisi taksosid, kes ka ei teadnud, kus koht asub (meil oli lastekodu visiitkaart). Lõpuks leidus üks, kes oli nõus meid ära viima, väites, et ta teab, kus see koht on. Ronisime teise taksosse ümber ning saime 5 minutit sõita, kui korraga kumm läks katki. Otsustasime, et lähme jala edasi. Küsisime inimeste käest teed ja kõik näitasid meile mingit suunda targa näoga. Peale paarikümne minutulist rännakut saime aru, et oleme teel täiesti valesse suunda (päike tõusis valelt poolt), seega võtsime mikrobussi ja sõitsime tuldud teed tagasi (bussid hakkasid juba liiklema selle aja peale). Hiljem tuli meil tõdeda, et Balaju on üks Katmandu linnaosa ning samuti üks linnakene väljaspool Katmandud – sellest ka segadus. Tagasi lastekodusse jõudsime alles hommikul kell kuus.

28.06.2008 – kino

2008-06-28T12:44:00.001+05:30

Laupäev on ainus puhkepäev, seega lapsed kooli ei lähe. Päevad on väga pikad, üles tõustakse kell 6-7, süüakse esimest korda koolipäeval kella 8 paiku (laupäeviti kell 10). Laupäev on ka pesupäev – lapsi pestakse (vanemad pesevad ise) seebiga vooliku all õues (ei ole just väga atraktiivne lahendus). Torud nagu veevärgi jaoks on, aga vett ei ole. WC on läänepärane, aga vett peale tõmmata ei saa ja päeva lõpuks ujub seal liiga palju asju (ka lõhn on vastav).

Ras Kumari – kõige vanem tüdruk

Laxmi – alati rõõmus

Brunal tuli idee lapsed kinno viia – alguses kartsime, et see võib liiga kallis olla, kuid pilet kohalikus kinos maksab 40 ruupiat (6 krooni) ja kõigile lastele ei olnud piletit vaja – nad olid liiga väikesed. Filmi lasime lastel ise valida, mis oli võib-olla viga – valituks osutus film nimega „The real kickboxer”, nimi ütleb kõik. Nepaali kino puhul on imelik see, et kui tulevad pahad kangelased ja ründavad kedagi, siis hüppavad kuskilt välja head mehed ja selle peale rõkkab kogukinosaal meeletu aplausiga. Nii et kui uni tuleb peale, siis äratatakse uuesti üles. Filmi keskel on paus, et kõik saaksid pissil käia või kommi osta – meil oli lastele natukene küpsiseid.

Meie lapsed kinos

See pilt on niisama... kino WC tundus lihtsalt nii põnev koht :)

Tegelikult kino külastus on hea idee päeva sisustada, ega lastel palju asju teha ei ole. Lastekodus on üks Nepaali piljardilaud (kuidas seda kutsutaksegi?), kus žetoone nipsutatakse sõrmega. Lisaks sellele on erinevad pallimängud väljas ning aegajalt annab lugeda ühte suurt lasteatlast (väiksemad vaatavad pilte ja ütlevad asja nime inglise keeles). Saaks ometigi kuskilt lihtsaid lauamänge või muud sarnast – aga siin ei ole isegi kuskilt osta midagi. Kui kellelgi on häid mänguideid, siis ootan huviga :)

Õhtul sõime jälle daalbaati – daalbaat on siin päris hea, aga nad üritavad meid reaalselt riisist paksuks sööta. Muide süüakse köögipõrandal ja kätega – varsti ma ei teagi enam muid viise söömiseks :)

Peale õhtusööki on see aeg, millal päev on peaaegu läbi – võib rahulikult hinge tõmmata teadmises, et öörahu on kohe-kohe kohal. Tegelikult päev otsa lastega olla ei ole eriti väsitav füüsiliselt, küll aga vaimselt.

27.06.2008 – lastekodusse!

2008-06-27T12:39:00.001+05:30

Selgus, et Bruna tuleb esimesel nädalal samuti lastekodusse – meid viidi ära kuskil kell 13.00 paiku. Lastekodu asub Katmandu põhjapoolses servas väljaspool ringteed ning lapsi on lastekodus üksteist – noorim on 3-aastane ja vanim 14. Alguses oli suur segadus – mis on kelle nimi jne, väiksemad lausa kartsid meid. Koguaeg on kohapeal „tädi” Laxmi ja vanem meesterahvas, kes on lastekodu omava naise abikaasa. See vanem meesterahvas teeb süüa ja on ka peaaegu koguaeg kohal. N-ö „ema” ehk lastekodu esinaine käib nädalas paar korda kohal. Meil on omaette tuba, mida saab ka lukku panna – muidu oleks vist päris keeruline – olla 24/7 lastega.

Tegelikult lastega on lihtne – õige pea hakkad nendega mängima ja kui asi õppimiseni jõuab, siis saab aidata. Esimene päev lastekodus oligi rohkem sisseelamine ja lastega tuttavaks saamine. Õpetasime lastele eesti ja iiri tantse ja mängisime väljas palli.

26.06.2008 – Pokara – Katmandu

2008-06-26T12:26:00.001+05:30

Eelmisel õhtul oli saavutatud ajutine kokkulepe, seega hommikused bussid väljusid ning sain teele asuda Katmandu suunas. Protestisin vapralt selle vastu, et mind ei tahetud bussi katusele lasta ning esimese peatuse ajal ronisin üles. Ilm oli ilus, päike kõrvetav ning vaade bussikatuselt hea. Kuulasin muusikat ning 6-7 tundi Katmanduni möödusid kui linnulennul.

Vaade teel Pokarast Katmandusse

Liha sõidab!

Vaade bussikatuselt

Teekond ülesmäge

Kui me Katmandusse jõudsime, selgus, et streik ikkagi toimub ning bussid jäid peatuma enne linnapiiri. Ronisin maha ning jalutasin Kalankisse, mis on täpselt Pokarast tuleva tee ääres. Kõik olid väga imestunud, et bussid sõitsid ja ma jõudsin Katmandusse.

Võtsin mõnusa külma dušši – bussikatusel istumine on küll lahe, aga teeb sind väga mustaks. Peale seda otsustasin linna minna. Üks teine vabatahtlik – Jessica – tuli samuti koos minuga. Jalutasime, sest tänu streigile ei olnud mingit transporti – Katmandu oli kuidagi nii tühi ja vaikne ilma autodeta. Meile ligines üks rikša ja üritas oma teenuseid pakkuda – kui hind oli langenud 500 ruupia pealt 100ni, siis otsustasime, et korra võib ju sõita. Pärast kahetsesime – vaesele mehele oli see selline koormus ning tundsime ennast nii halvasti (ronisime enne kohale jõudmist maha). Muidugi hakkas ta seletama, et tegelikult on hind 100 näo kohta, lõpuks maksime talle 150 kahepeale.

Kohtasin juhuslikult Sarat, kes oli teise bussiga samuti Katmandusse jõudnud, ning leppisime kokku, et saame kell 20.00 Maya Coctail Bar’is kokku koos tema ja ühe argentiinlasega (kes oli tulnud Katmandusse hambaarsti juurde).

Lasin ennast ühel lendlehejagajal juhatada kohta nimega Kilroy’s, mis on Iiri restoran. Mulle meeldis see koht, sest ettekandjad olid nii sõbralikud ja ajasid juttu – lisaks sellele toodi mulle maja kulul suupisteid ning kogu teenindus oli suurepärane. Söök oli küll natukene soolane, aga ma ei lasknud ennast sellest häirida. Ajasin natukene juttu ka kõrvallauas einetava India kongressi saadikuga, kes tahtis mulle ühe joogi osta, kuid kahjuks pidin minema kohtuma Sara ja argentiinlasega.

Maya Coctail Bar on kindlasti mu number üks lemmik kogu Katmandus – istusime seal tunnikese ning jõime mõned meeldivad Daiquirid. Koos jalutasime Durbari väljakule, kust mul õnnestus kaubelda takso 150 ruupia eest (22 eek), vaatamata sellele, et oli streik ja öine aeg.

Tagasi hosteli jõudes oli keegi värava lukku pannud ja pidin tükk aega hõikuma enne, kui värv lahti tehti. Tüütu.

25.06.2008 – World Peace Pagoda

2008-06-25T11:58:00.001+05:30

Alustasin hommikut sama einega, mis eelmine päev. Täna unustati mu müslisse müsli panna ja sõin piima banaaniga... väga huvitav :)

Võtsin ette teekonna World Peace Pagoda suunas, mis asus mäe otsas teisel pool järve. Ilma suuremate probleemideta jõudsin teisele poole järve ning üks kohalik aitas mul õige teeotsa üles leida. Ilm oli täiesti kuiv, aga mets oli kaane täis – lootsin, et selleks korraks on kaanidega ühel pool, aga kus sa sellega. Korra eksisin rajalkt kõrvale ja siis ründasid mind lausa hordid.

Tammikoht teel teisele poole järve

Korraga hakkas metsas suur kisa pihta – ahvikari märatses puuotsas ning mõned jooksid peaaegu üle mu jalgade. Ühesõnaga, ahve oli palju.

World Peace Pagoda

Ülesse ronimine võttis umbes tunni ning stuupa ise oli uhke – valge ja kuldne, säras päikese käes. Tagasi otsustasin minna lühemat teed pidi – alla järveni ja sealt võtta paadi. Paadisõidu eest küsiti soolast hinda (200 ruupiat – 35 eek), kuid eelistasin seda taaskohtumisele kaanidega.

Pokara teisel pool kallast

Phewa Tal

Tagasi järveäärsele alale jõudes tegin kahtlase tehingu ja ostsin endale mõned tiibeti meened – mul pole õrna aimugi, mis võiks nende õiglane hind olla. Üks mees müüs kuukiviga kõrvarõngaid, mis muidu pidid hõbedast olema – ei tea kas uskuda või mitte. Igaks juhuks jätsin siiski ostmata.

Kohtusin taaskord juhuslikult eelmise õhtu rahvaga – nad olid teel rattaid rentima, seega ühinesin nendega. 100 ruupia (15 EEK) eest saime rattad terveks päevaks. Sõitsime mööda järvekallast põhja poole ning tegime väikese joogipeatuse ühes külas. Seal kohtusime kahe muheda argentiinlasega, kellega koos läksime tagasi.

Väike rattasõit oli mõnus – kuigi rattad ei olnud just kõige mugavamad, kuid eks see ongi renditud rataste võlu – saad nad õhtul tagasi anda ja ei pea muretsema, miks või kuidas nad kriiksuvad. Ühel argentiinlasel läks natukene halvemini – tema pedaal tuli ära, aga ta maksis oma ratta rendi eest ainult 50 ruupiat, seega siit tarkus – kui maksta alla 10 krooni ratta rendi eest, võib tekkida ootamatusi :)

Jõeületuskoht jalgrattarännakul

Pärast läksime taaskord Moondance’i – mitte selle pärast, et seal väga head söögid oleks, vaid selle pärast, et seal on saadaval erinevad lauamängud. Proovisime erinevaid mänge ning üritasin meelde tuletada malet... peaks rohkem harjutama.

Lauamänguõhtupoolik

Õhtust sõime ühes Mehhiko kohas – valmistudes daalbaadiks tuleval nädalal sõin targu veel natukene kana. Samal õhtul kohtasin ka teisi vabatahtlike – mõned neist olid üritanud bussiga Katmandusse minna, kuid kuna streik oli täies hoos ei olnud bussidel lubatud liikuda. Busse rünnati ning aknad löödi sisse, isegi asju loobiti katuselt maha. Teed olid blokeeritud ning bussis olnud inimestel tuli jala tagasi Pokarasse minna (ähvardati buss põlema panna). Njah, kui on streik, siis on targem oodata – streigimurdjad ei meeldi kellelegi.

24.06.2008 – Pokara

2008-06-24T11:38:00.003+05:30

Hommikul ärkasin esimest korda juba viiest vaatamata sellele, et planeerisin magada kaua. Suutsin siiski kuidagi kella kaheksani ära magada ning sõin hommikust hotellis. Suurepärane juusturöstsai, banaanipiimakokteil ja müsli (jälle banaaniga).

Jalutasin lihtsalt natukene mööda järvekallast ringi ning kohtasin juhuslikult teisi vabatahtlikke. Bruna ja Asling planeerisid minna hõljuma (ma ei teagi mis eesti keeles õige väljend oleks, aga hõljumine on kena sõna). Selgus, et nad ikkagi ei saa seda teha, sest ilm on halb – selle peale asusid nad muidugi protesteerima, mis on imelik, sest tegelikult halva ilmaga hõljuda on ohtlik – kui vihma sajab võid jääda ülesse „lõksu” ja surnuks külmuda.

Istusime natukene aega „Moondance” nimelises kohas ja jõime jäätisekokteili – ei olnud just suurepärane, see-eest Aslingi smuuti oli väga ok.

Jalutasin internetti ja peale seda sõin kanašnitslit juba tuttavas „Boomerangis”, mis seekord ei vastanud mu ootustele – aga võib-olla nad lihtsalt ei oska šnitslit teha siin. See-eest „Nepal Ice” oli tasemel :)

Vaade järvele Boomerangi restoranist

Boomerangi restorani suveaed

Nepal Ice

Pärastlõunal sõitsin paadiga järves asuvale saarele, et uudistada templit. Tempel oli tegelikult igav ja täiesti tavaline, saarel polnud teha suurt midagi. Samas, lihtsalt paadiga sõitmise pärast võis selle 25 ruupiat (4 krooni) kulutada. Ilm oli muide suurepärane – päikesepaisteline ja soe.

Järv kogu oma hiilguses...

Saarel järve keskel

Tagasi jõudes nägin Ryanit ja Sarat Moondance’s ning ühinesin nendega. Ryan õpetas Sarale parasjagu ühte lauamängu, vaatasin kõrvalt ning õppisin ka selgeks (kahju, et ma selle nime ei mäleta, aga Eestis peaks endale ka muretsema). Lisaks sellele oli neljast seitsmeni happy hour, mis tähendas, et kaks kokteili oli ühe hinnaga. Tore.

Õhtul läksime koos välja sööma, lisaks kanadalastele ja Pierrele tulid veel kaks prantslast, keda Pierre oli teel kohanud. Katsetasime kohta nimega „Once upon a time”, mis oli omaette kena – söök oli maitsev ning interjöör meeldiv.

Peale seda suundusime „Busy Bee”-sse, et kuulata live-muusikat ja ajada natukene juttu. Mulle ei mõjunud see varajane hommikune ärkamine hästi, seega ma väga kauaks ei jäänud.

23.06.2008 – Chhomrong – Nayapul (trekk 7)

2008-06-23T11:24:00.004+05:30

Hommikul saime minema kella seitsmest. Laskusime pikalt allamäge ning otsustasime ära käia kuumaveeallikate juures. Mõnes mõttes oli see kahtlane otsus, sest varakult hakkas vihma tibutama ning allikad asusid potentsiaalselt kaanirikkas alas jõe ääres. Juba teel sinna sattusimegi kaanirünnaku ohvriteks. Õnneks mina suutsin nad enne mu tossudest kaugemale jõudmist minema peletada.

Org oma täies roheluses

Kuumaveeallikate juures hakkas tugevamini sadama ning ainuõige tegevus oli ronida sooja basseini. Kokku oli seal kolm basseini – kaks külmemat ja üks hästi soe. Ligunesime pool tunnikest vees ning seejärel pakkisime endale võimalikult veekindlad riided selga ning jätkasime teed. Kaane oli metsikult, mõned kukkusid puudelt ja teised hüppasid alt poolt ligi. Mina olin ainus, kes paaniliselt kontrollis oma tosse ja mütsi – võib-olla selle pärast ma ei saanudki ühtegi. Kanada tüdruk leidis ühe enda kaela pealt ja teise käe pealt, Pierre jalad olid väga verised. Järgmises peatuskohas kontrollisime hoolega riided üle – üks kaan oli roninud Sara (Kanada tüdruk) varvaste vahele ja paar tükki oli Ryani (Kanada tüüp) jalgadel. Ma tõesti imestan, et mul õnnetus pääseda ilma ühegi kaanita – soolapulgad olid asendamatud.

Pierre jalad peale kaane

Jätkasime teed mööda jõeorgu Nayapuli suunas – tee oli pikk ja väsitav – vihm jäi õnneks järgi ja päike tuli välja – mis oli hea kaanide mõttes aga halb kliima mõttes – nii kui päike on väljas on raskem edasi liikuda, higi tilgub ja väsimus hiilib ligi. Tegime paar otsepõiget mööda kohalikke radasid ning kuulsime, et kogu Nepaalis on käimas streik ja transporti Pokarasse ei ole. Me ei lasknud ennast sellest väikesest faktist heidutada ja jätkasime teed.

Sõime lõunat juba küllaltki Nayapuli lähedal ning tellisin riisiomleti, mis tegelikult tähendaski seda, et oli keedetud riis ja oli omlett – eraldi :)

Päev oli veninud pikaks ning kiirustasime, et jõuda enne pimedat Nayapuli. Viimases otsas hakkas jälle sadama – seekord paduvihma ning saime läbimärjaks. Selgus, et tõepoolest, mingit ühistransporti linna ei lähe ning asusime kauplema. Kütust saada ei olnud, seega pakuti meile meeletuid hindu (ühe auto eest 4000 ruupiat), käisime ringi ja kauplesime edasi – tunni pärast saime tehingu 400 ruupiat näkku, mis on muidugi ülemakstud, aga oli meie ainus võimalus.

Sõitsime kitsastes tingimustes – meie neljakesi taga ja esiistmel kaks kohalikku. Ühes kohas oli tee blokeeritud – kivide ja põlevate lõketega – ei tea kas see oli lihtsalt streikijate blokaad või maoistide oma, igal juhul lasid nad meid läbi.

Linnas jäin samasse hotelli, kus kanadalane Ryan, sain suure toa 200 ruupia eest, eraldi vannitoa ja vaatega. Tehing oli minu meelest suurepärane, omanik oli sõbralik ja koht ilus.

Peale dušši jalutasin netti ning läksime teistega meie hotelli sööma. Kana oli maitsev, banaanipiimakokteil veel parem. Lausa nii hea, et jõin kaks tükki (7 EEK tükk).